Laialt on levinud uskumus, et õnnelikes perekondades ei ole lahkarvamusi. Kas tõesti saab näiteks laste ja vanemate vahelist lähedust mõõta konfliktide arvuga või ühisel arvamusel olemisega?
Inimesed on väga tundlikud vaidluste ja erimeelsuste suhtes. Juba ainuüksi sõna konflikt tekitab ebameeldivustunde. Sageli seisame dilemma ees, kas probleemi vältida või selle vastu astuda. Ühest küljest piinab teadmine, kui probleemi väldime, tunneme end kehvasti ja situatsioon suure tõenäosusega ei muutu. Kui aga probleemile vastu astume, on hirm, et asjad võivad hullemaks minna, võime teha teisele haiget ja seeläbi suhteid kahjustada.
Üks võimalus on kohanduda, end pigem tagasi hoida ja iga hinna eest vastandumist vältida (kodurahu nimel!). Surudes oma tundeid alla lükkame aga märkamatult lumepalli veerema. Iga järgmise korraga pall aina kasvab ja ühel hetkel võime seista silmitsi laviiniga, mille jõud on laastav.
Teine võimalus on vastupidi: iga hinna eest oma seisukohale kindlaks jääda. Lastega suheldes lahendavad vanemad üsna tihti konflikte just jõupositsioonilt “Ära vaidle vastu! Tee nagu kästakse! …sest mina ütlen nii!” Vanem otsustab ja lapsel tuleb olukorraga lihtsalt leppida. Vanemal on võim. Lapsel on võimalus, kas võidelda (hakata vastu), leppida olukorraga (alistuda) või põgeneda.
Viimane võib olla nii psühholoogiline kui ka füüsiline nt lapsed põgenevad kodunt, jätavad kooli pooleli või põgenevad näiteks fantaasiatesse, arvutimaailma jne. Kõigil nendel kolmel juhul jäävad aga lapse (ja sageli ka vanema) tegelikud vajadused rahuldamata. Mida see õpetab lapsele?
Kas üldse on võimalik olla alati kõiges ühel meelel?
Jah, kindlasti on see võimalik, kuid enamasti kerkib sealjuures küsimus, millise hinnaga? Sageli viitab tülide puudumine hoopis sellele, et kartusest asja hullemaks teha jäetakse oma erimeelsused lahti rääkimata ning tegelikud vajadused rahuldamata. Näiteks teismelised sageli ei julge oma muredest vanematele rääkida. Sellisel juhul ei ole ju ei laps ega vanem rahul ja õnnelik, vaid mõlemad on pinges, pahurad ja rahulolematud.
Tõsiasi on see, et inimesed ON erinevad, nad mõtlevad erinevalt, neil on erinevad vajadused, soovid ja eesmärgid. Küsimus ei ole selles, KUI PALJU lahkarvamusi esineb, vaid KUIDAS neid lahendatakse. Sarnaselt täiskasvanute suhetele kehtib see ka laste puhul. Lapsed, kes kasvavad üles keskkonnas, kus probleemidest ei räägita, on sageli madala pingetaluvusega. Komformsus (loe: tingimusteta nõustumine kõigega) ei ole vist see, mida soovime oma lastes arendada, või on?!
Miks üldse konfliktid tekivad?
Enamasti just seetõttu, et läheme oma valmismõeldud vastusega olukorda lahendama. Meie lahendus aga põrkub lapse lahendusega. Mõlemale tundub oma valik ainuõige. Nokk kinni, saba lahti! Kui mul õnnestub end emotsionaalselt hetkeks distantseeruda ja püüda näha sõnade taga teise kavatsust ja seda, millised on tema vajadused antud olukorras, on võimalik ka edasi liikuda probleemi lahenduse suunas. Konfliktide lahendamise puhul ongi ehk kõige olulisem hoiak/uskumus, et igas olukorras on võimalik leida selline lahendus, mis on mõlemale osapoolele vastuvõetav.
Erimeelsuste lahendamise teeb kindlasti raskemaks olukorraga kaasnevad emotsioonid. Konstruktiivse arutluse asemel on sageli tulemuseks sõnasõda, mis ei lase näha probleemi tegelikke põhjusi ega liikuda lahenduse suunas. Kes on süüdi? Kes tegi vea? Kes peaks vabandama ja ennast muutma? Kellel on õigus olla pahane jne? Sõnad justkui voolavad iseenesest ja enamasti mitte selles suunas nagu soovime („Vaata, milline sa ise oled!…Muidugi, Sina ja Sina aga MINA?!”). Paukuvad uksed, kisa ja pahameel.
Kuidas sõnasabast kinni saada?
Siinkohal on oluline roll soovil mõista last. Selgita oma seisukohti ja ole valmis ka last kuulama. Lapsepoolne kaitsereaktsioon on loomulik (nt „Ära hakka jälle pihta”, „Mina ei ole süüdi”), sellest aitab üle saada just aktiivne kuulamine ja peegeldamine („Sulle tundub, et ma olen ebaõiglane. Sinu jaoks ei valmista see probleemi.”). Laps tunneb, et teda mõistetakse ja on valmis ka vanema seisukohti ära kuulama. Suhtlemisel annavad sõnad edasi vaid murdosa osa kogu infost. Seetõttu on väga oluline roll ka hääletoonil ja kehakeelel. Sõltuvalt hääletoonist võib üks ja sama lause anda hoopis erineva sõnumi: kas see mõjub süüdistuse, irooniana või neutraalsena. Lapsed (ja ka täiskasvanud) on väga tundlikud neid vihjeid üles korjama.
Esimene (ja kõige olulisem) samm probleemilahenduse juures ongi just vajaduste selgitamine ja probleemi sõnastamine. Kuula last ja väljenda selgelt ka oma vajadusi: kuidas see minule mõjub, mida mina tunnen, millised on minu vajadused. Vältida tuleks süüdistamist ja hinnanguid („Sa oled lihtsalt nii lohakas” jne). Oluline on ka mitte jääda kinni lahenduste tasandile. Näiteks laps soovib minna kinno. Tegelik vajadus on olla koos sõpradega, kuuluda seltskonda, leida vaheldust. Kinno minek antud juhul on ainult üks võimalik alternatiiv.
Kui on jõutud tegelike vajadusteni ja sõnastatud probleem („Sina soovid koos oma sõpradega aega veeta. Minu jaoks on oluline…), tuleks alustada võimalike lahenduste leidmisega. Eesmärk on leida lahendus, mis mõlemale sobiks! Kui lahendus (ed) on leitud, tuleks täpselt kokku leppida, kuidas seda ellu viiakse (kes mida ja millal teeb). Hiljem olge valmis ka kokkuleppeid üle vaatama.
Miks on oluline konfliktide ja probleemidega tegelemine? Konflikti oskuslik käsitlemine võib oluliselt suurendada vanemate ja laste omavahelist lähedust. Õpitakse teineteist paremini tundma. Lapsel on võimalus kogeda erimeelsusi turvalises keskkonnas ja õppida neid efektiivselt lahendama. Suhted on avatud ja laps ei karda probleemide korral vanema poole pöörduda.
Konflikt on suhetes tõehetk – see võib muuta suhet tugevamaks või nõrgemaks. Seega ei ole oluline mitte probleemide hulk, vaid viis kuidas neid lahendatakse.
Antud teemadel võib lugeda Th. Gordoni raamatut “Tark lapsevanem”. Samuti on võimalik omandada efektiivseid probleemilahendusoskuseid Gordoni Perekooli kursusel. Lisainformatsioon www.sinamina.ee
Liane Leesment
Perekeskus Sina ja Mina
Olulised sammud probleemilahendamisel:
– selgita välja mõlema vajadused ja sõnasta probleem
– leidke alternatiivseid lahendusi
– valige välja lahendus(ed), mis vastab kõige paremini mõlema vajadustele
– planeerige, kes teeb mida, kus ja mis ajaks
– viige plaan ellu!
– tulemuste hilisem hindamine
Allikas: Perekeskus Sina ja Mina
Teismeline