Rasedus muudab sind. Pidevalt muutuv meeleolu, keha muutumine. Enamasti toob rasedus kaasa positiivseid emotsioone, kuid on ka niisugust, mis rõõmu ei valmista. Naised tunnevad, et urineerimine on palju tihedam, kui varem ja paljudel naistel võivad esineda ka tahtmatud uriinilekked.
Seda küll enamasti raseduse lõpupoole. Peamiselt on see tingitud emaka suurenemisest ja sellest johtuvalt on surve põiele suurem. Raseduse aegseid uriinilekkeid on väga ebameeldiv ja piinlik kogeda. Kuid neid esineb sagedamini, kui me arvata oskame – ligi 40% rasedatest kogeb lapse ootamise ajal uriinilekkeid ning umbes 30% jääb uriinipidamatus püsima ka peale rasedust. Kaebused võivad teatud vanuses süveneda ka seoses üleminekuperioodi saabumisega.
Ehkki raseduseaegne uriinipidamatus on küllaltki levinud nähtus, kiputakse sel teemal pigem vaikima ning sageli häbenetakse ka arstilt nõu küsida. Natukene naljakas ju on, et isegi günekoloogi juures, kellele kurdetakse vägagi intiimseid probleeme, kipuvad naised sellel teemal pigem vaikima. Arvatakse, et tegemist on mööduva probleemiga. Enamasti see nii ongi, kuid tark tegu oleks seda ka arstile mainida, et olla kindel, et ei ole mingit püsivat põhjust.
Miks see juhtub? Raseduse ajal muutub sinu emakas suuremaks ja raskemaks, avaldades survet põiele ja vaagnapõhjalihastele, mistõttu ei pruugi lihased suurenenud survele vastu pidada. Nii piisabki vaid mõnest liigutusest, aevastusest või naerupahvakust, et lisakoormus liialt suureks kasvaks, lastes lihastel lõtvuda ning võimaldades uriini lekkimist. Suurim on uriini lekkimise tõenäosus raseduse lõpu poole, kui raskus ja surve on suurim, ning ka mõned päevad peale sünnitamist, kui lihased ja vaagnapõhi alles taastuvad.
Mida teha, et uriinipidamatus mind kimbutama ei tuleks? Üks palju räägitud ja mitmeks asjaks kasulik võimalus on regulaarne vaagnapõhjalihaste treenimine, mis aitab nimetatud lihaseid tugevdada. Tugevamad lihased aitavad sind lisaks pidamatuse vältimisele või parandamisele ka sünnitusel ning suurendavad muuhulgas seksuaalset naudingut. Ega ilmaasjata neid kunagi ka „Seksi ja linna“ sarjas tutvustatud. Õpetuse, kuidas nimetatud lihaseid treenida, leiab hõlpsalt internetist (nt. Kegeli harjutused) ning loomulikult selgitab neid sulle soovi korra ka günekoloog.
Lisaks regulaarsele treeningule tuleks vältida kõhukinnisust, mis on raseduse ajal paljusid kimbutavaks probleemiks – söö täisteratooteid, köögi- ja puuvilja ning kindlasti tarbi ohtralt vedelikku. Rohke vedeliku tarbimisega tuleb aga esile teine oluline teema – sage WC-s käimine, mis mõnikord naisi asjatult muretsema paneb. Hoidumaks uriinilekete eest ei tohiks kindlasti vältida vedeliku tarbimist ning samuti ei tohiks tualetti minemist edasi lükata. Raseduse ajal on sage WC-s käimine täiesti normaalne, sest kasvav emakas surub põiele ning nii tekib soov urineerida kiiremini.
Kui aga pidamatus on tekkinud, on üks olulisemaid küsimusi, kuidas sellest lahti saada või kas ehk möödub see seisund iseenesest. Mõistlik oleks iseeneslikule möödumisele mitte lootma jääda – sageli möödubki pidamatus ise, kuid milleks nii kaua kannatada?
Raseduseaegse (ja –järgse) pidamatuse n-ö raviks sobivad need samad vaagnapõhjalihaste harjutused, mida tuleb teha järjepidevalt. Nagu iga treeninguga, nii võtab ka siin mõned kuud aega, enne kui tulemusi tunnetama hakkad, mistõttu ei tohiks esimese nädalaga kohe alla anda. Räägi tekkinud olukorrast kindlasti ka oma günekoloogile, sest häbeneda pole siin midagi ning mida kiiremini sa olukorrale leevenduse leiad, seda kiiremini kaob ka häbitunne.
Allikas: Kristiina Pennar, Eha Topolev (MTÜ Inkotuba)
Rasedus