Kas sinu laps suudab puudutada vasaku käega üle pea paremat kõrvalesta või vastupidi?
Jah? Pedagoogikateadlaste hinnangul on sinu laps sel juhul kooliks valmis (tema jäsemed peavad olema saavutanud teatud pikkuse). Kas tal ka jäävhambad juba lõikuvad? Väga hea, sel juhul vabaneb suur osa jõude, mis muidu olid haaratud lapse keha ülesehitamisega, nüüd abstaktse mõtlemise käsutusse. See aga on koolis ülioluline. Kooliküpsus pole ainult see, mida sageli arvatakse – et laps oskab liita-lahutada, soravalt lugeda ja sõnu meelde jätta. Kooliküpsus on paljude erinevate tegurite kompleks ja siia hulka kuuluvad nii lapse psühho-füüsiline, sotsiaalne kui ka vaimne areng.
Füüsilist arengut näitab lapse kehaline aktiivsus. Kas sinu laps oskab sõita rula, jalgratta, rulluiskude või uiskudega? Oluline on tema vastupidavus (kas ta suudab rippuda kangil, oksal või redelil 8-10 sekundit?), aga ka see, kas ta suudab koordineerida oma liigutusi. Vastupidavus on tähtis kasvõi seetõttu, et mitte kõiki mudilasi ei vii emad-isad hommikuti kooli, vaid nad peavad oma mahukate ranitsatega ise hakkama saama või siis sellepärast, et 45 minutit järjest istuda on kah päris keeruline. Kas laps suudab hüpata hüppenööriga, käia poomil ka tagurpidi? (Tasakaalu arendamine füüsilises mõttes pidi tagama ka hilisema vaimse tasakaalu).
Tähtsal kohal on motoorne areng, mis lihtsamalt öeldes tähendab käelihaste tööd ning silmade ja käe koostööd (kas ta saab hakkama lõnga pistmisega läbi sukanõela silma, palmiku punumisega või suudab haamriga naela pihta lüüa?). Motoorika arengust sõltub lapse käekirja kujunemine. Tavaliselt pole motoorne areng kooliminekul veel saavutanud niisugust taset, et lapsed võiksid juba esimeses klassis tunnist tundi kirjutada. Pigem on esimeses klassis veel vajalikud motoorikaharjutused – rebimised, kleepimised, voolimine.
Väga tähtis osa lapse füüsilises arengus on ka tervisel. Siin on olulised nii läbipõetud haigused, kuulmine-nägemine kui ka see, kui kiiresti laps väsib ja vaheldust vajab. Lapse füüsilist arengut hindab pediaater.
Lapse sotsiaalsetel oskustel on kooliküpsuses väga suur osa täita. Lühidalt tähendab sotsiaalne valmisolek seda, et lapsel on motivatsioon õppida. Gustav Adolfi Gümnaasiumi algõpetuse õppetooli juhataja Anne Ode selgitab, millised on tähtsaimad sotsiaalsed oskused:
„Laps peab
* oskama nii eakaaslastega kui ka täiskasvanutega suhelda,
* olema valmis leidma endale sõpru,
* märkama, et inimesed on erinevad,
* teadma ja täitma antud kohas kehtestatud reegleid,
* käituma vastavalt üldtunnustatud viisakusnormidele,
* oskama korras hoida oma asju, neid kiiresti (nt koolikotist, garderoobist) üles leidma,
* teadma, mis on võõrad asjad ja kuidas neid hoida.
Väga tähtis on eneseteenindusoskus: paelte sidumine, kiire riietumine, nööpide kinnipanemine jms., oma füsioloogiliste vajadustega hakkama saamine, tualeti kasutamine, noa ja kahvli kasutamine söömisel.”
Eneseteeninduse oskuste alla kuulub kindlasti ka oma rahaga arvestamine, lihtsamate sisseostude tegemine, endale lihtsama toidu valmistamine (võileibade tegemine, muna praadimine või toidu soojendamine).
Lapse vaimset valmisolekut kooliks vaadatakse eelkõige selle järgi, kuivõrd õpetatav ta on. Õpetatavus tähendab, et ta peab olema valmis täiskasvanu juhendamisel töötama, tema tähelepanu- ja vaatlusvõime peab olema piisaval määral arenenud. Siia käib vaatlusoskus: laps peaks suutma esemeid ja nähtusi vaadelda ja võrrelda nende värvi, suurust, vormi ja mahtu.
Kuulamisoskusel on samuti oluline roll täita. Laps peaks omama ettekujutust ruumist, s.t teadma mõistete all, üleval, peal, kohal, ees, taga, kõrval, vahel, paremal, vasakul tähendust. Ka ajamõisted peavad talle tuttavad olema – eile, täna, homme, nädalapäevade nimetused, aastaaegade nimetused ja tunnused, kellaajad.
Veel peaks laps tunnetama jada seaduspärasusi – oskama seada esemeid järjekorda suuruse, pikkuse, laiuse, kõrguse järgi ning võrrelda nii ettepoole (paremale) kui ka tahapoole (vasemale). See oskus on hädavajalik, et mõista häälikute järjekorda sõna kokkulugemisel ning loomulikult matemaatikas numbrijadade koostamisel. Veel on oluline oskus anda esemetele-olenditele või nende tunnustele ühine nimetus – s.t piisavat üldnimetuste olemasolu sõnavaras.
Ka jutustamisoskus on tähtis. Jutustada peaks oskama oma lemmiktegevusest jmt täislausetega nii peast, pildi kui ka saripildi järgi. Laps võiks osata jutustada ka mõnda nalja, meenutada minevikust meeldejäävaid sündmusi. Jutustamisoskus on osaline, kui laps vajab jutustamise käigus täiendavaid suunavaid küsimusi.
Laps peaks oskama vastata ka küsimustele enda ja oma pere kohta. Ta peaks teadma oma nime, pereliikmete nimesid, oma aadressi, telefoninumbrit, sünnipäeva, vanust, oma ema, isa ametinime, töökohta. Ta peaks oskama seletada, kuidas koolist koju minna.
Veel peaks ta olema teadlik sellest, missugused hädaohud on seotud elektri, liikluse, tule ja kõrgustega ja millised on hädaabinumbrid.
Allikad: „Millal on laps kooliküps?“ – Koolielu; erinevad kooliküpsustestid internetis, intervjuu Anne Odega
Koolieelik