Beebi

Elu läbi imiku silmade

Ema võtab poja sülle. Laps ahmib sisse ema lõhna ja see toob kaasa mälestuse ühest teisest maailmast – sellest, kus ta veel vees hõljus ja esimest korda tajus, et see lõhn kuulub vaid emale.
Nüüd, kaks nädalat hiljem viibib ta avaras kuivas kohas nimega kodu. Ema võtab beebi hellalt sülle ning toob imetamiseks enda lähedale. Juhindudes osaliselt ternespiima lõhnast ja osaliselt ema nibudel asuvatest lõhnanäärmetest kinnitub lapsuke agaralt imedes ema rinnale.
Ema lõhn seostub talle kõigega, mida ta vajab: söögi, soojuse ja puudutusega. Ta kinnitab end tugevasti ema rinna külge ja sealt tulenev magus vedelik meenutab hägusalt lootevedelikku lõhna ja maitset – sõltuvad nii piim kui lootevedeliku ju ema toidulauast. Juba praegu on magus maitse lapse vaieldamatu lemmik.
Imetamine on selleks korraks lõppenud. Beebi liigutab keelt huulte vahelt sisse ja välja, õppides nii tahtmatult tundma oma suu kuju ja õhu jahedust. Maailma õpib laps tunnetama puudutuse kaudu, mis on praegu tema kõige paremini arenenud meel. Puudutus – ka see, kui ema teda süles hoiab – ergutab lapse seedimist ja kasvu.
Kui ema last kaisutab, tõuseb tema hääletoon kontrollimatult kõrgemale ja ta lausub „Teree“, millele järgneb otsekohe madalamal toonil „minu tibuke“. See on vaid üks paljudest vihjetest, mis lõpuks lapsele õpetavad, et need häälejupid koosnevad eraldi sõnadest. Praegu kõlavad need tema jaoks lihtsalt väikese viisijupina.
Vastsündinu: nägemine on väga-väga hägune
Beebi silmalaud võbelevad uniselt. Asetades lapsukese tekile, mähib ema käed tema rinnale – täpselt nii, nagu ta ema kõhus oli harjunud magama. Beebi kuuleb ema laulmas viisijuppi, mis on samuti tuttav juba sellest ajast, kui ta veel ema kõhus kasvas.
Tuttava heli ajel avab ta hetkeks silmad. See, mis temas ärkas ja äratundmise tekitas, oli meeleline taju – teadlikult see viisijupp talle meelde ei jää. Beebi silmalaud võbelevad taas ja ta suigub unne.
Nii väike lapsuke pole veel võimeline mõistma ja mõtestama kõike, mida ta näeb, kuuleb, tunneb ja teeb, ja sellepärast ei jää päeva jooksul kogetu temale ka meelde. See hommiku suigub tema jaoks igavikku.
Miski märg ja soe surub end vastu tema nahka, pannes tööle närvid ja saates ajju signaali, mida ta esialgu une tõttu ignoreerib. See on täiesti tavaline, sest beebi sügava une faasis on kõik meeleline tema jaoks summutatud. Läheb veel 20 minutit, kuni signaal märjast mähkmest temani jõuab ja ebameeldivat vesist ärritust tajuda laseb.
Väike inimene saadab teele valjuhäälse hädakisa. Nutt vallandab tema kehas stressihormooni adrenaliini, mille mõjul tõusevad natukene nii tema kehatemperatuur kui ka pulss. Ema tõstab õnnetu lapsukese voodist ja haarab enda soojadesse tuttavatesse kätesse ja nutt vaibub.
Mähkmevahetus mõjub rahustavalt, kuid seda vaid hetkeks. Kõhulihased tõmbuvad teda haaranud näljatundest krampi ja nutt algab taas. Jällegi on käes imetamise aeg ja peagi on kõht jälle täis.
Ema kätel lesides silmab lapsuke lähedal asuvat erepunast lampi. Tema värvitaju on veel nõrk ning ta aimab vaid väga tugevaid kirkaid värve. Kõnealune lamp on just selline. Teise asjana on talle silma jäänud tema voodi kohal asuva karuselli mustvalge kontrast.
Karuselli käima pannes hakkavad kujud liikuma ja need köidavad tema tähelepanu. Et beebi pole õppinud veel keskenduma, paistavad need talle udusena. Samuti ei taju ta esemete sügavust, mistõttu näivad must-valged kuubikud talle hoopiski lamedatena.
Nüüd hoiab ema lapsukest enda ees ja beebi vaatab tema suunas, kuid mitte talle silma. Lapse nägemine on ligi 15 korda halvem kui keskmisel täiskasvanul, mistõttu näeb ta ema justkui läbi paksu lainelise klaasi. Isegi lähedalt vaadates pole ema nägu päris terav – lapse silmalihased ei suuda veel püsivalt fokuseerida.
Intuitiivselt hoiab ema beebit umbes 30 cm kaugusel – sealt on ka lapse nägemine kõige parem. Kuid ka sellelt kauguselt näeb ta liigutusi ja kontraste uduselt. Ta näeb seda, kuidas ema suu talle „tere“ öeldes liigub. Näeb seda, kuidas ema heledad hambad tumedamate huulte vahel vilksatavad.
Võib-olla ongi parem, et tema nägemine piiratud on. Võib-olla aitab see vältida üleväsimust, mis tekiks, kui ta näeks esmakordselt ja korraga detailselt kõiki nägusid, käsi, laudu ja lampe. Lapse silmad võimaldavad talle täpselt nii palju meelelist taju, kui seda silma väliskihi arenemiseks vaja on.
Silma väliskiht on silma see osa, mis koondab nähtava ühte ja mõtestab selle lahti. Seniks näeb ta aga piisavalt hästi seda, mis tema maailmas hetkel kõige olulisem on: oma ema ja isa nägusid ja ema rinnanibusid.

Tabel nägemise kontrollimiseks

2-3 kuud: beebi hakkab maailma mõistma
Nüüdseks juba kahekuune ilmakodanik lesib oma lamamistoolis ja jälgib köögipliiti puhastavat ema. Vaatepilt pakub talle naudingut. Ta hakkab sellest veidrast maailmast, kuhu ta sündis, tasapisi aru saama.
Ema avab külmiku ja ukse sulgumise hääl paneb ta pead pöörama – ta oskab juba kuuldud helisid tajuda ja on piisavalt koordineeritud, et oma keha hääle suunas keerata. Ema valab endale klaasi apelsinimahla ja lapsel ei jää selle kirgas värv märkamata. Tema nägemine on nüüd parem (20/125 kuni 20/120 – nägemiskontrolli tabeli põhjal. Normaalne nägemine on 20/20).
Vehkides kätega üles-alla, saadab põngerjas lendu rõõmukilke. Tänu vahepeal toimunud ajukurdude arengule oskab ta nüüd juba koogata ja kilgata.
„Mis me täna selga paneme?“ küsib ema.
„Eeeeeee.“
Natuke sülge niriseb lõuale, kuid laps ise seda ei tunne – häälte tegemine on liiga põnev mõtlemaks sellele, et tema süljenäärmed toodavad rohkem vedelikku kui ta neelata suudab. Ta ei tea veel sedagi, et neelamine võimaldab ilastamist vältida.
„Eeeeeeee. See kõlab hästi,“ ütleb ema huuli laiali ajades. Ema vaadates hakkab laps mõistma, et vastavate häälte tegemiseks liiguvad ka tema huuled teatud viisil.
„Eeeeee,“ kordab agar järeleahvija ja üritab ema nägu jäljendada.
Laps kuulab ema häält ka siis, kui viimane raadio tööle paneb ja ise telefonile vastab. Lapse kuulmine on piisavalt terav, et ema häält raadios mängivast muusikast eraldada. Võime ema häält ära tunda on inimlapsel kaasasündinud oskus. Ühetooniline liigne taustamüra võib aga helisid segada ja häälte eristamise raskeks teha.
Lapse tähelepanu köitmiseks veeretab telefoniga rääkiv ema palli. Kui esimestel elunädalatel kippus beebi pilk ringi uitama, siis nüüd liiguvad ta silmad sujuvalt ühes tempos. Laps jälgib palli, kuni see raamaturiiuli taha kaob ja enam välja ei ilmu. Läinud. Kadunud. Mis silmist, see meelest.
4-5 kuud: milline suurepärane haare
Laps lamab põrandal oma mängutekil, jälgib kollast rippuvat plastmassist rõngast ja märkab esmakordselt selle sisemist külge. Silmade ühtlustunud liikumine võimaldab tal nüüd paremini ka asjade sügavust tunnetada.
Beebi sirutab käekese üles ja haarab sõrmedega plastikust. Võit! Äsjane saavutus paneb põnni vaimustusest kilkama. Kõik need nädalad harjutamist on lihaseid ja närviühendusi tublisti tugevdanud.
Uue oskusena on lisandunud ka lalisemine. Ta suudab korrata kuuldud täishäälikuid ja matkida ema suuliigutusi.
Pärastlõunal asetab ema ta kõhuli põrandale. Käsi vaiba sisse surudes upitab laps üles nii pea kui kaela. Ühe kiire liigutusega keerab ta end kõhult seljale. Keeruline lihaste töö tekitab temas veelgi suuremat tungi liikuda.
Kuus kuud: üsna pea saab ta liikuma
Laps koogab lootuses ema tähelepanu püüda ja naeratab lootuses ema võluda. Ema kõnnib mööda ja ta väänab oma kaela, püüdes ema võimalikult kaua silmapiiril hoida. Kuigi omavaheline side tekkis neil juba ammu, õpib väike põnn alles nüüd ema tõeliselt igatsema ja kõigile teistele eelistama.
Emotsionaalses plaanis on toimunud tohutu areng. Limbilise süsteemi areng ajus võimaldab tal konkreetsete tegude ja tunnete vahel seoseid luua. Ta ei kooga niisama, vaid sellepärast, et see pakub talle lõbu.
Ema veeretab palli üle põranda. Lapse jaoks on see mäng nüüd märksa huvitavam, sest tema nägemine on vähemalt 20/80-20/100. Pall kaob hetkeks raamaturiiuli taha, kuid laps suunab pilgu äraootavalt riiuli teise otsa, sest teab, et pall ilmub peagi taas nähtavale.
Lapse aju on suuteline säilitama visuaalse pildi pallist isegi siis, kui seda silme ees ei ole. Ta mõistab, et pall eksisteerib ja püsib liikumises ka siis, kui teda näha ei ole.
Ema tahab endale tassikest teed teha ja lahkub toast. Väikemees saadab teda pilguga seni, kuni ema vaateväljast kaob. Nii nagu palli puhul, mõistab ta ka nüüd, et emme on olemas, olgugi, et mitte silmapiiril. Aga see ei ole eriline lohutus – ta tahab emmet.
Väike tusane maailmaavastaja surub käed rusikasse, tõstab need seejärel suu juurde ja toob kuuldavale kõva hädakisa. Veri tõuseb talle näkku. Väike inimene ei taju veel aja mõistet ega tea, kauaks ema lahkus või millal ta naaseb. Tema teab vaid seda, et ema läks ära.
Kõverdades paremat jalga, püüab ta sundida end roomates ema suunas liikuma. Tundub, nagu see oleks võimalik, aga ta ei tea täpselt, kuidas. Ta muudkui töötab ja töötab selle kallal. Ta pole veel valmis, kuid selleni ei lähe kaua. Varsti on see aeg käes.
Ema naaseb tuppa ja haarates oma tibupoja põrandalt, teeb nutule lõpu ning lapsuke kilkab rõõmust. Kõik on jälle hästi.
Allikas: CNN Health

Lisa oma kommentaar