Laste hirmud

Milliseid hirme lapsed tunnevad ja kuidas me saame oma lapsi aidata neist üle saada.
Lastehirmudest kirjutab ja annab nõu lastearst ja lastepsühholoog Ruth Raielo.
Üks sagedasi probleeme, millega minu kui lastearsti ja psühholoogi poole pöördutakse, on hirmud lastel. Täiskasvanud tunnevad muret rea ohtude üle, millega lapsed kokku puutuvad ja laste endi hirmude üle seoses nende isi klike kriisidega ja globaalsete katastroofidega.
Lastel esineb ärevust ja hirme seoses maailmas valitseva vägivalla, kuritegelike rünnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda väita sellepärast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mõistagi seotud nende igapäevaeluga.
Kas on normaalne, et lapsed kardavad?
Teatud piirini tunneb hirmu iga inimene. Ta peab selle ületama või õppima sellega koos elama. Enamus lapseea hirme on normaalsed ja nende ületamine aitab lastel kasvada, identiteeti saavutada ja elus toime tulla. Kui aga hir m on tugev, last pidevalt muserdav, siis võib ta sellele reageerida tervisehäirega.
Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade või tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sügavam, mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav.
Mida lapsed kardavad?
Vastavalt ühele kuuel maal (Austraalias, Kanadas, Egiptuses, Jaapanis, Filipiinidel ja USA-s) läbi viidud uuringule on erinevatest kultuuridest pärit lastel märkimisväärselt sarnased hirmud. Kui 9-aastasi lapsi paluti jä rjestada 20 elusündmust selle järgi, kui hirmutavad või nende elu segipaiskavad need oleksid, siis esmane hirm iga maa laste hulgas oli sama– hirm kaotada oma vanemat. Sellele tähtsusetult lähedased olid sellised sündmused , mis tekitaksid lastes piinlikkust, kimbatust, häbi, nagu koolis klassikursust kordama jätmine, pükste märgamine teiste juuresolekul või direktori juurde saatmine.
See ühtib psühholoogide poolt juba ammu teatuga, et märksa olulisem kui sündmus ise, on lapse subjektiivne hinnang sellele sündmusele. Elusündmuste uuringutega on selgitatud, et kõige ohtlikemana tajuvad inimesed kaht liiki sündmusi. Ühed on seotud lähisuhete lagunemisega, lähedase inimese (ähvardava) kaotusega. Väikelastel ilmneb see lahutamiskartusena vanematest. Teist liiki sündmused on seoses isiksusliku läbikukkumisega ja enesehinnangu järsu langusega, nagu eespool mainitud naeruväärsesse olukorda sattumine eakaaslaste ees, soovitud tulemuste mittesaavutamine ja muud taolised olukorrad.
Hirme võib olla igas eas lastel, kuid teatud eaperioodidel esineb neid enam. Lastel vanuses 2-4 aastat tekib palju uusi hirme. Peaaegu kõik kardavad loomi, eriti koeri. Järgmised tavalised hirmud on äike, torm ja arstid. 6. eluaastaks on enim levinud pimedusehirm. Kuid nii see kui ka teised hirmud hakkavad vähenema ja kaduma seoses lapse kasvamise ja enese võimsamana tundmisega.
Miks lapsed alates kolmandast eluaastast kartlikuks muutuvad? Kõigepealt saavad nad teadlikuks, et nad on väikesed ja ei suuda kõiki olukordi kontrollida. Teiseks ei suuda nad alati eristada fantaasiat reaalsusest. Ühes uurimuses väljendasid hirmu kummituste ja monstrumite ees 75 % lasteaialastest, 50 % 2. klassi lastest ja vaid 5 % 6. klassi lastest.
Kui lapsed saavad vanemateks ja kompetentsemateks, ei tundu paljud asjad neile enam nii ähvardavatena, kuid neil võivad tekkida uued hirmud. Näiteks 4-6 aastased lapsed kardavad inimesi või loomi, kes näivad nende meelest “ine tud ja koledad”. 10-12 aasta vanused, kes on juba enam realistid ning võimelised põhjusi ja tagajärgi paremini ära tundma, kardavad rohkem kehalisi vigastusi ja füüsilisi ohte.
Lapseea hirmud:
0-6 kuud – Toetuse kadumine; valjud helid, müra
7-12 kuud – Võõrad; kõrgused; äkilised, ootamatud või ähvardavalt ilmuvad objektid
1 aasta – Vanematest eraldamine; tualett; vigastus; võõrad
2 aastat – Paljud stiimulid, k.a. valjud helid (tolmuimeja, sireen, alarmid, suured autod, äike); loomad; pimedad ruumid; vanematest eraldamine; suured objektid või masinad; muutused lähemas ümbruses; võõrad eakaaslased
3 aastat – Maskid; pimedus; loomad; eraldamine vanematest
4 aastat – Eraldamine vanemast; loomad; pimedus; helid (k.a. hääled, müra öösel)
5 aastat – Loomad; “halvad” inimesed; pimedus; eraldamine vanemast; kehaline vigastus
6 aastat – Üleloomulikud olendid (nt. kummitused, nõiad, kollid, tulnukad); kehaline vigastus; müristamine ja välk; pimedus; üksi jäämine või magamine; eraldamine vanemast
7-8 aastat – Üleloomulikud olendid; pimedus; meediasündmused (uudised tuumasõjaohust või lapseröövidest); üksijäämine; kehaline vigastus
9-12 aastat – Testid ja eksamid koolis, vastamised ja esinemised koolis; kehaline vigastus; füüsiline välimus; pimedus; müristamine ja välk; surm
Teismelised – Sotsiaalne esinemine ja toimetulek; seksuaalsus
Mis on foobiad?
Enamus lapseea hirmudest on normaalsed ja isegi terved. Need võivad olla mööduvad hirmud, mis on iseloomulikud arengustaadiumile, nagu eespool nägime, või nad võivad olla enesekaitseks reaalsete ohtude hindamisel nagu k iired autod, võõrad koerad või küüti pakkuvad võõrad inimesed. Mõnedel lastel arenevad siiski foobiad — irratsionaalsed, tahtmatud hirmud, mis ei vasta olukorrale ja häirivad lapse normaalset tegev ust. Mõnikord kasvavad foobiad välja spetsiifilistest sündmustest (ähvardav koer, läbitehtud või nähtud autoõnnetus), kuid sagedamini saavad need alguse lapse sisemisest ebakindlusest ja ärevusest.
Üheks foobiatest on koolifoobia  s.o. ebareaalne hirm, mis hoiab last koolist eemal. Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli minna mitte niivõrd sellepärast, et midagi väga hirmutavat oleks kool is eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis, on see siis sarkastiline õpetaja, türannist koolikaaslane või ületamatult raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see, mis siis muutmist vajab, mitte laps.
Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel lapsel tuhandest. Koolihirmuga lapsed ei ole popitegijad, nende vanemad tavaliselt teavad kui nad puuduvad. Neil on tavaliselt keskmine või üle keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jao tub ühtlaselt 7-15 aasta vanuste peale, poisse ja tüdrukuid on ligikaudu võrdselt. On uuritud, et nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed või kannatavad ärevushäirete all ja enam  esineb düsfunktsionaalseid peresid.
Selliseid lapsi hirmutavad koolimaja, õpetajad või muud kooliga seotud objektid ning vältimaks kooli minekut arendavad nad välja terve variatsiooni käitumisi. Nad võivad jääda haigeks või mõelda välja mitmesuguseid lugusid. Kõige tähtsam koolifoobiaga laste ravis on nende võimalikult kiire tagasipöördumine kooli, sest mida kauem nad puuduvad, seda rohkem hirmuring süve neb. Laps jääb õppetöös maha, mistõttu olukord raskeneb veelgi. Seejärel võib spetsialisti abi vajada laps, vanemad või võimalusel kogu pere.
Ma ei näe mingit põhjendust, miks lapsed peaksid vaatama õudus- või eksistentsiaalseid hirme tekitavaid filme. Kui nad hirmutavaid asju telerist siiski näevad, aitab selgitamine, et ekraanil nähtu ei ole tegelikkus ja  koos arutamine, kuidas nähtud efektid on tehtud. Seda soovitan ka lapsevanematele, kes oma laste hirmude tõttu minu poole pöörduvad.
Laste hirmude avaldumine
Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites ja häiretes, millega arstid sageli kokku puutuvad. Lastel võib esineda närvilisust, agressiivsust, depressiivseid meeleolusid, keskendumishäir eid ja õpiraskusi. Sagedased on unehäired, võib esineda enureesi, kõnehäireid, mitmeid sundnähte. Suur osa minu patsientidest on mitmesuguste valude all kannatavad lapsed, kellel on kas seedetraktiv aevused, pea- või seljavalu, südame- ja vereringehäired kuni väljakujunenud psühhosomaatiliste haigusteni nagu bronhiaalastma, haavandtõbi jt.
Kuidas hirmude tekkimist vältida ja hirmudega lapsi aidata?
Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest. Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates, et hirmud lihtsalt kaovad.
Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Nad peaksid vältima naeruvääristamist (“Ära ole selline tita!”), sundimist (“Muki on armas kutsu, ta ei tee sulle haiget”) ja loogilist veenmist (“Lähim karu on 20 km eemal, loomaaias puuris”), ignoreerides lapse hirmu või lubades lapsel kardetud objekti või sündmuse vältimist jätkata. Ükski neist lähenemistest ei näi aitavat.
Lapsed saavad hirmudest kõige paremini võitu tegevuse (joonistamine, rollimängud jm.) kaudu – leides praktilisi meetodeid neid hirmutavaga toime tulemiseks ja järk-järgult kogedes neid situatsioone, mida nad kardavad. Ravis ka sutatakse nn. süstemaatilist desensibiliseerimist, kus koos lapsega luuakse ja pannakse kirja astmeline rida kardetud objektist või sündmusest, mida seejärel lapsele lõõgastunud olekus ja terapeudi juuresolekul e ksponeeritakse eesmärgiga ületada hirm. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures.
Laste paranemisel psühhoteraapilise ravi tulemusena on väga oluline osa lapsevanematel. Lapsevanema aktiivse abita ei ole peaaegu võimalikki last ravida. Lapsed vajavad lihtsalt piisavalt häid ja turvalisi vanemaid, et õppida hirmudega toime tulema ja neid ületama.
Lastearst ja lastepsühholoog Ruth Raielo