Rasedus

Tugiisikutest võiks sünnitusel rohkem tolku olla

Ämmaemand Liis Pall Foto : Tiina Luht

TÜ kliinikumi naistekliinikus töötav Liis Pall kirjeldab uue elu algust ämmaemanda pilgu läbi ning kinnitab, et Eesti naised on tublid sünnitajad. Tugiisikute ettevalmistus seevastu lonkab.
Palli hinnangul sünnib suurem osa lastest loomulikult ehk ilma igasuguste abivahenditeta. „Selle all ma mõtlen vaakumsünnitust ja keisrilõiget,“ täpsustas ta. „Valuvaigisti kasutamine ei näita seda, et sünnitus ei oleks normaalne,“ kinnitas Pall ja lisas, et naised on läinud nii tubliks, et ei tahagi valuvaigisteid. „Tahavad ise hakkama saada.“
Milliseid valuvaigisteid enim kasutatakse?
Naerugaasi, veeprotseduure (dušši või vanni), steriilse vee süstimist naha alla ristluu piirkonda. Siis tuleb emakakaela lõõgastav süst ja viimane on alles epiduraal. Kõik oleneb naisest, millise ettevalmistusega ta on, kui sünnitama tuleb. Kas ta ei taha üldse valu tunda või tahab hästi loomulikult sünnitada.
Lääneriikides sünnib üha rohkem lapsi keisrilõikega, erinevate valuvaigistite või muude vahendite abil. Kuidas eesti naised ilma hakkama saavad?
Mitte et meie naised hästi tugevad oleksid, vaid tundub, et seal ollakse hädisemad. Kui naine tuleb Ameerikas sünnitama, siis on täiesti normaalne, et talle tehakse epiduraal. Kohe. Ei küsitagi nõusolekut. See tundub normaalsünnituse juurde käiv asi. Nemad seletavad seda sellega, et naine ei peagi sünnitusvalu tundma, kui on olemas sellised abivahendid.
Ühtpidi jälle mõtled, et ma peaks selle valu läbi elama. Mõned ütlevad, et see on nii valus, et roniks mööda seinu üles või hüppaks aknast alla. Kui laps kõhu peal on, siis need valud kaovad momentaalselt. See tundub hästi sürrealistlik ja utoopiline, aga on nii.
Küsitakse sageli, et millega saaks seda valu võrrelda: kas see on nagu hästi tugev kõhuvalu, migreenihoog või põletikulise hamba valu. Aga ei ole. See valu on, siis ta läheb ära, siis tuleb uuesti ja läheb jälle ära. Migreenihoog ja hambavalu on närivad valud.
Kas saab end kuidagi ise sünnituseks ette valmistada?
Kui raseduse ajal oled hullumiseni magusat söönud, siis on füüsiliselt hästi raske sünnitada.
See tundub muinasjutu moodi, aga saab ennast koos lapsega psühholoogiliselt ette valmistada: iga etapp enda jaoks läbi mõelda, kasvõi lapsega kokku rääkida, et ära siis mulle väga haiget tee, mina püüan hästi hingata, sulle hapnikku anda ja lõõgastuda.
Seal on vahe sees. Kui naine mõtleb ainult, kui valus see kõik on ja kui ma räägin talle, et proovi just hingata, tee see enda jaoks hästi tähtsaks, lapsel on vaja korralikult hapnikku saada. Kui ta mõned korrad ära hingab ja ma küsin, kuidas nüüd on, siis vastab, et ei olegi hull, ma täitsa suudan olla. Oluline on see, kuidas ma ise oma kehaga toime tulen. Kas ma hingan valu ära või hoian hambad ristis ja see on kolm korda valusam.
Peamine on siis õige hingamine?
Jah. Ka asendite vahetamine. Kui ei jõua püsti seista, kükitada või toolil istuda, ei peagi, aga võiks vahetada, et nüüd olla selili, nüüd külili ja siis neljakäpuli. Neid asendeid on palju. Kui ise ei oska või ei julge asendit võtta, siis me ämmaemandad abistame ja soovitame. Või ütleme mehele, et proovige, et ta tuleks nii, masseerige teda, aidake istuma.
Milline asend on sünnituseks kõige kergem?
See on nii individuaalne. Kes tahab olla poolistukil, kes istuda, kes käpuli, kes püsti.
Kas enamikel sünnitajatel on tugiisik kaasas?
On. Aga tugiisikute valmidus ei ole üldse hea. Algusaastatel (nii viis aastat tagasi) kui tugiisikud hakkasid tulema, siis oli minestamist rohkem.
Millest tugiisikutel vajaka jääb?
Valmidusest. Nad ei saa aru, mis see sünnitus õigupoolest on. Kui tugiisikute käest küsida, et kas te ise saate aru, mis on teie ülesanne sünnituse juures ja miks te sinna kaasa lähete, siis vastus on, et naine tahab või huvitav on. Me ei eeldagi, et nad peaksid sünnitusest kõike teadma, aga mees peaks olema vahendaja naise ja ämmaemanda vahel. Kui tuleb peresünnitus, siis ega ämmaemand ei passi koguaeg juures, lastakse naisel ja mehel koos olla, see on nende ühine sündmus.
Kui mees kuuleb, et naine teeb teistsugust häält või tahab midagi. Kui naine ütleb, et tahaks nüüd pressida või et mul on hirmus pissihäda, aga ma ei tea kas ma võin pissile minna. Või et mul on valud nii suureks läinud, et tahaks mingit valuvaigistit või et mul on süda paha ja tahaks oksendada. Kui naine tuleb sünnitama, siis ei saa kõike pauguga ära rääkida, kust mida saab, sest see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Kuidas tugiisik sünnitusel veel abiks saab olla?
Kui naine hoiab hinge kinni, siis mehed ütlevad, et hinga koos minuga. Kui tugiisik naise kõrval entusiastlikult hingab, siis hakkab naine ka hingama.
Saab abistada asendite vahetamisel. Pressimise ajal näed, kuidas mehel läheb nägu punaseks, sest ta pressib kaasa. (naerab) Siis on näha, et asjal on mõte sees ja inimene on natukene ette valmistunud.
Näha on ka, kui naine on mehel käskinud tulla.
Muidugi on mehi, kes lepivad naisega kokku, et ma tulen sinuga kaasa, aitan sul valutada, aga kui läheb sünnituseks, lähen ma hetkeks välja. Mõni mees ei kannata verd või verelõhna. Meie oleme sellega harjunud ja naine ei pane tähelegi. Nad on ilusti ukse taga, nutavad, kui kuulevad lapse häält ja kui naine on korda tehtud, siis võib sisse tagasi tulla.
Kui paljud tulevad sünnitusplaaniga?
Ma ei mäleta, mis aastal hakati sünnitusplaaniga tulema, aga nüüd on seda harvemaks jäänud.
Kuidas see plaan välja nägi?
Alguses oli käsikirjaline nimekiri, et ei taha seda, ei taha seda, ei taha seda. Veepõie avamised, lahklihalõiked, vaakumi panekud ja lapse vaktsineerimised – mitte midagi ei tahetud. Ei tohtinud topogrammi panna, et näha, kuidas tita ennast tunneb, kuidas emakas kokku tõmbab; ei tohtinud arst läbivaatust teha. Kui sa haiglasse tuled, siis kõik see paraku käib sinna juurde. Siis tekkis küsimus, et miks sa tulid haiglasse, sünnita kodus.
Kuidas naised oma lastega vahetult pärast sünnitust hakkama saavad?
Oleneb naisest. Kes on valmis saama emaks ja kes ei ole. Psühholoogiliselt tuleb ennast ette valmistada ka emaks saamiseks. Ematunded tulevad hiljem. See ei ole nii, et laps tuli ära ja mul on kohe ematunne peal. See, et sa oled õnnelik, sest sul on terve laps, on üks asi, ematunne on teine asi.
Kas ämmaemandad saavad ema ja lapse suhte loomisel kuidagi abiks olla?
Eestis ei ole n-ö sünnitusjärgset ämmaemandat, kes käiks kodus vaatamas, kuidas emadel läheb.
Kas peaks olema?
Võiks. Võiks olla nii, et nädal pärast sünnitust läheb ämmaemand naist vaatama, et näha, kuidas kodune olustik on. Haiglas on nad nagu vanajumala selja taga, keegi tuleb appi nagunii. Kodus peab ise hakkama saama. Kontingent, kes seda võimalust kasutaks, oleks väga suur. Ma arvan, et siis on ka rohkem imetavaid emasid.
Kas praegu on neid vähe?
Paljud pigistavad haiglas hambad kokku ja näitavad arstidele-ämmaemandatele, et saavad hakkama, aga kodus enam ei viitsita. Mõni laps tahab rinnaga toitmise juures rohkem mängimist. Mõni naine loobub sellepärast, et piim ei tule nii ruttu rinda.
Autor: Sigrid Sõerunurk

Write A Comment