Sünnitus

Plaaniline ja erakorraline keisrilõige

On olemas kahte sorti keisrilõiget. Plaaniline keiser tähendab, et keisrilõige tehakse enne kui sünnitustegevus jõuab alata, erakorraline keiser tehakse tavaliselt siis, kui sünnitustegevus on alanud ning selle jooksul ilmnevad teatud komplikatsioonid. Keisrilõike vajalikkust arutatakse alati patsiendiga.

Arst võib soovitada plaanilist keisrit kui:
• Sul on raskekujuline preeklampsia, mis ohustab nii sinu kui beebi tervist
• Põed haigust, nõuab suure pingutuse ja stressi vältimist
• Sa ootad kolmikuid või isegi nelikuid
• Platsenta asub emakaelas ja muudab vaginaalse sünnitamise võimatuks
• Beebi on kõhus risti ja tema asendit ei saa muuta
• Beebi on sünnitusteede läbimiseks liiga suur
• Beebi on tuharseisus. Kas kõik tuharseisus beebid peaksid sündima keisri teel, on vaieldav. Mõned arstid eelistavad beebi raseduse lõpus õigesse asendisse pöörata või anda emale võimalus proovida ise sünnitada. Kui su beebi on tuharseisus, räägi oma arsti või ämmaemandaga, kuidas sa sünnitada sooviksid. Kumb variant beebi jaoks kõige ohutum on, pole seni veel teaduslikku kinnitust saanud.
Erakorraline keiser võib muutuda möödapääsmatuks pärast sünnitutegevuse algust kui:
• Beebi südamelöögid aeglustuvad, sest ta ei tule tuhudega toime
• Emakakael ei avane või avaneb nii aeglaselt, et nii ema kui laps on juba kurnatud
• Platsenta hakkab emakaseinalt irduma ja tekib verejooksu oht
• Laps ei liigu sünnitusteedesse, sest vaagen on liiga väike ja laps ei pääse läbi
Kui arst teeb sulle ettepaneku plaanilise või erakorralise keisri tegemiseks, küsi kindlasti, mis põhjusel seda soovitatakse. Isegi hädaolukorras on peaaegu alati aega emale või tema tugiisikule lühidalt seletada, miks keisrilõiget antud olukorras vajalikuks peetakse.
Pärast lapse sündi on oluline oma arstilt või ämmaemandalt täpselt küsida, miks keisri kasuks otsustati, et teaksid järgnevate raseduste puhul arvestada, kas keiser võib osutuda vajalikuks või mitte.
Mis juhtub keisrilõike ajal?

Keisrilõige Foto:Internet


Erakorralise keisri ajal toimub väga palju väga lühikese aja jooksul. Plaanilise keisrilõike puhul on sind ümbritsev atmosfäär märksa rahulikum.
Operatsioonile eelnevad sündmused toimumise järjekorras:
• Sinult palutakse allkirja kinnitamaks, et oled operatsiooniga nõus (kui su tervislik seisund seda ei võimalda, kirjutab alla su tugiisik)
• Sinu käeseljale paigaldatakse kanüül
• Su häbemekarvad aetakse ära (kui aega on piisavalt, palutakse seda võibolla sul endal teha)
• Sulle antakse juua rohtu, mis tasakaalustab mao happelisust
• Sul palutakse eemaldada kõik ehted. Kui sul on mõni eriline sõrmus, mida tahad kanda, teibib õde selle kinni
• Anestesioloog teeb sulle epiduraali, seljatuimestuse või üldnarkoosi
• Sulle paigaldatakase põie tühjendamiseks siiber
Milline narkoos?

Tänapäeval tehakse enamikes haiglates keisrilõiked pigem kohaliku tuimestuse kui üldnarkoosi all. See tähendab, et sa oled lapse sündides ärkvel. Kohaliku tuimestuse puhul on ka verekaotus väiksem ning operatsioonist toibumine võtab vähem aega.
Kohalik tuimestus
See tähendab kas epiduraali või seljatuimestust. Kui keisri tegemine otsustakse sünnitustegevuse käigus, võib epiduraal olla sulle juba eelnevalt tehtud. Sellisel juhul on tihti võimalik tuimesti kogust operatsiooni jaoks lihtsalt suurendada.
Teine võimalus on seljatuimestus, mis tehakse ühe süstlatorkega alaselga. See mõjub kiiresti, annab tugeva tuimestuse ning kaob umbes 5-6 tunniga, vaigistades valu ka pärast operatsiooni.
Üldnarkoos
Kui sind kohutab mõte sellest, et sa operatsiooni ajal ärkvel oled, eelistad ilmselt üldnarkoosi. Sel puhul palutakse sul hingata veidi läbi hapnikumaski, enne kui tuimesti läbi kanüüli verre süstitakse.
Kui oled unne suikunud, vajutab anestesioloog sinu kaelale, et seeditud toit ei satuks hingamisteedesse ja kopsudesse. Enda ümber toimuvat hakkad sa taluma alles umbes tund aega pärast operatsiooni lõppu, kui narkoosi mõju kaduma hakkab ja sa üles ärkad.
Tõenäoliselt vaevab sind nõrkus ja võimalik, et sa ei tunne lapse vastu esialgu üldse huvi. Kui sul oli plaanis last rinnaga toita, anna sellest ämmaemandale teada enne operatsiooni, et ta saaks lapse su rinnale panna kui sina veel alles toibud. Keha toidab rinnapiima hoolimata sellest, kas sa oled ärkvel või ei.
Operatsioon

Sisselõike tegemisest beebi sündimiseni kulub kokku umbes 10 minutit.
Ärkvel olles näed, kuidas operatsioonisaal inimestega täitub. Seal on:
• sinu tugiiisik
• anestsioloog
• kirurg
• abikirurg
• ämmaemand (iga lapse kohta üks)
• arst (samuti iga lapse kohta üks)
Sa kuuled:
• Operatsioonil kasutatavate instrumentide kõlksumist
• Südametööd mõõtva monitori piiksumist
• Imemishääli, mida tekitab vete puhkemine
• Sind ümbritsevate inimeste pominat
Sa tunned:
Imelikku tunnet, justkui keegi jookseks sul kõhus ringi! See pole valus, kuid on imelik ja võib olla hirmutav, kui arvasid, et sa ei tunne mitte kui midagi.
Kui beebi on sündinud, näidatakse teda korraks ning viiakse siis palati teise otsa, kus arst ta üle vaatab ja kontrollib, kas beebi ikka korralikult hingab. Kui lapsega on kõik korras, tuuakse ta operatsiooni lõpuni sinu juurde.
Kirurg eemaldab platsenta ja seejärel kulub umbes 40 minutit lihaste, rasvkoe ja naha kinniõmblemiseks, mis on beebi kättesaamiseks lahti lõigatud. Pindmise naha sulgemiseks võidakse kasutada klambreid, ühte pikka õmblust või üksikuid õmblusi.
Milline on keisrilõike arm?

Tavaliselt tehakse horisontaalne sisselõike häbemekarvade piirist veidi allapoole. Kui karvad tagasi kasvavad ja haav hõbedaseks muutub, on seda vaevu näha. Vahest tehakse aga kõhu keskele vertikaalne sisselõige, mis on küll harv, kuid teinekord ainus võimalust lapse või laste ilmaletoomiseks. Ka see arm muutub ajapikku vähem nähtavaks, kuid jääb siiski paremini märgatavamaks kui horisontaalne arm.
Pärast keisrit

  • Mõned päevad pärast keisrilõiget on oluline tarvitada head valuvaigistit, milleks võib olla:
  • Topeltkogus epiduraali, mida kasutati operatsioonil
  • Tugevate ravimite nagu petidiini, omnopooni või diamorfiini süstimine
  • Ära kannata vaikides. Kui kõht teeb valu, räägi sellest oma arstile. Parem on hoida valu kontrolli all ja kasutada valuvaigisit kui langeda depressiooni.

Sind võivad vallata täiesti erinevad tunded:
• Õnn, et laps sündis turvaliselt
• Kergendus, et elasid operatsiooni kenasti üle
• Kergendus, et sa ei pidanud sünnitusel kannatama või et sünnitus lõppes keisriga
• Pettumus või süütunne, kuna sa polnud võimeline loomulikul teel sünnitama
• Hirm, et sinu sisemus on kuidagi kahjustatud
• Kurbus, et kõhul on nüüd eluks ajaks arm
Kõik need tunded on täiesti normaalsed. Suurte operatsioonidega on alati raske toime tulla ja kui operatsioon ja sünnitus leivad aset üheaegselt, vajad sa paratamatult aega, et toimunuga harjuda.
Taastumine

Sind võidakse paigaldada intensiivravi osakonda või siis tavalisse sünnitusjärgsesse palatisse koos loomulikul teel sünnitanud naistega. Sinu eest hoolitsevad ämmaemandad, sind külastavad ka anestesioloog ja kirgug, et kontrollida, kas paraned korralikult. Palu neil toimunut selgitada ning uuri keisrilõike põhjuseid.
Mõned praktilised näpunäited, kuidas keisrilõikest edukalt toibuda:

• Et tulla toime kõhuoperatsiooni järgsete gaasidega, joo piparmündivett
• Kanna suuremaid aluspükse, mis ei rõhu armile.
• Muretse paar susse, mille kannaosa on lahti. Nii ei pea sa nende jalgapanemiseks kummardama
• Esimestel päevadel võid beebi tõstmisel abi vajada
VAATA KA VIDEOT KEISRILÕIKEST
Allikas: http://www.babyworld.com

Write A Comment