Lapsi, kel esineb tihti pikalt kestvaid ja agressiivseid jonnihooge, ohustavad depressioon ja käitumishäired, kui nad erialaspetsialistidelt abi ei saa.
USA teadlaste sõnul kujunevad jonnihood tihti haigetel, näljastel või ülestimuleeritud lastel. Enamik vanemaid peaksid jonnihooge võtma lapse arengu normaalse osana ja käsitlema seda võimalusena last õpetada, vahendab uudisteagentuur Reuters.
Tähelepanelikud peaksid aga olema vanemad, kelle lapsed teevad haiget endale või teistele ja kes ei suuda ise rahuneda. Vastupidiselt probleemsetele lastele on terved lapsed vähem agressiivsed ja nende jonn kestab lühikest aega.
„Ma arvan, et vanemad peaksid teatud määral lapselt jonnimist eeldama,“ sõnas Washingtoni ülikooli meditsiinikolledži teadlane dr Andy Belden. Tema sõnul tuleks arsti poole pöörduda siis, kui laps karjub tihti ja pidevalt, sealjuures teistele ja endale haiget tehes.
Beldeni meeskond uuris 279 3-6-aastase lapse jonnihooge. Tervete laste jonnihooge võrreldi nende lastega, kel oli varem diagnoositud depressiooni või tähelepanupuudulikkuse ja -hüperaktiivsuse häire või nn tõrges-trotslikku käitumist.
Vaatluse käigus jaotati jonnihood viide kategooriasse: 1) enese vigastamine 2) vägivaldsus teiste inimeste ja asjade suhtes 3) jonnihood, mil laps ei suuda ise rahuneda 4) jonnihood, mis kestavad üle 25 minuti ja 5) jonnihood, mis esinevad üle 5 korra päevas või 10-20 korda kuus.
Beldeni sõnul esines enese vigastamisega seotud jonnihooge enim depressioonis lastel. Ta hoiatas, et arsti juurde tuleks pöörduda igal juhul, kui lapse käitumine kuulub ühte ülal nimetatud kategooriatest.
„Kui asi jõuab sinnani, et lapsevanem ei julge lapse jonnihoo kartuses temaga kodust väljuda, on see märk vajadusest otsekohe abi otsida,“ ütles ta.
Toimetaja:Tiina Luht
Väikelaps