Lastevahelised tülid on pigem reegel kui erand. Kui vanemad laste tülisse sekkuvad, lõpeb see sageli nö kiire kohtumõistmisega – sina teed nii ja sina nii. Üks süüdi, teisele õigus. Probleemi sisusse pole aega või tahtmist süveneda – ahh, laste asi, peagi mängivad jälle koos.
Kohtumõistmise ohud
Laps, kes sageli “õigusest” ilma jääb, võib tunda trotsi, hüljatust või ebaõiglust pahandamisest: miks sa torgid teda alati, miks sa alati tahad seda asja, mis tema võtab, sa peaksid olema vanem ja targem. Lapse reaktsiooniks võib olla tõsine vimm õe või venna vastu või süüdistused vanemale: sa oled alati tema poolt, sa ei armasta mind üldse jms. Lapsed, kes seda välja ei ütle, võivad need tunded matta endasse ja see võib põhjustada tõsisemaid probleeme. Pideva kaotaja oskus konflikte lahendada võib jõuda seisu, kus oma õiguste eest seismiseks peab ta hakkama füüsilist jõudu kasutama või loobub ta üldse oma koha pärast võitlemisest ja muutub allaheitlikuks. Kui täiskasvanu unustab ruttu, kellele eelmisel korral õigus jäi, siis lapsed – eriti allajäänud pool – mäletavad väga täpselt, kellele mida lubati ja millal keegi kellegi pärast riielda sai. See võimaldab aga trotsil ja vimmal koguneda.
Piirid, hoolimine, arvestamine
Pideva tülitsemise ja pisiasjade kallal norimise vältimiseks on oluline kehtestada piirid. Tähtis on meeles pidada – reegleid pole vaja selleks, et oleks mingid reeglid. Reeglite ja piirangute eesmärk on muuta kõigi pereliikmete kooseksisteerimine pingevabamaks. Piirid peaks olema paika pandud ühise arutlemise tulemusena ning lisaks õigustele/kohustustele/keeldudele sisaldama hoolimist ja teistega arvestamist. Näiteks – kui peres on väiksemaid lapsi, on loomulik, et nende magamaminekuaeg on pisut varasem. Suuremad tahavad aga õhtust filmi vaadata ja see võib magajaid segada. Võimalused – telekas teise tuppa, magajad teise tuppa, võtta film videosse ja vaatavad kõik seda hiljem või hoopis mingi muu variant, millega just teie pere rahul on.
Suunata, kuulata, mõista
Tuleb vahet teha laste probleemidest omavahelistes tülides ja vanema enda tunnetest seoses riiuga. Kui vanem tunneb, et pidev kraaklemine teda mõjutab, tuleb kehtestada ennast laste tundeid riivamata – anda sõnumid lähtuvalt endast ja tüli mõjust temale. Kui on vajadus laste tülisse sekkuda, siis vahendajana, mitte kohtumõistjana. Edukaks abistamiseks võta aega ja loobu eelarvamustest. Lähtu sellest, mida näed-kuuled tuppa astudes, ära takerdu varemkuuldusse ja oma järeldustesse. Pole oluline, kes oli eilses tülis süüdlane, täna on uus probleem. Veendu mõtete ja tunnete peegeldamisega, et oled laste seisukohtadest õigesti aru saanud. Võib ka uurida, kuidas pooled ise teise nägemusest aru on saanud. Võimalik, et tüli põhjuseks oli ainult möödarääkimine. Kui siiski ollakse eriarvamusel, innusta lapsi ise lahendust välja pakkuma. Ära anna lahendustele hinnanguid. Aita lastel jõuda variandini, mis sobiks mõlemale – parim on lahendus, kus mõlemad tunnevad end võitja, mitte allajääjana ning piiridega on rahul mõlemad pooled. Kui aja jooksul selgub, et kokkulepitu ei ole ikkagi parim, alustatakse protsessi algusest peale.
Mari-Liis Tikerperi
Väikelaps