Väikelaps

Minu armas Hüpi

Maret Lina. Foto: Tiina Luht

„Ma ju nägin, et ta on TÄIESTI omamoodi laps! Korduvalt esitati mulle küsimus: „Kas ta on teil sünnitraumaga?“,“ jutustab aktiivsus- ja tähelepanuhäirega poisi üles kasvatanud Maret Lina.
Maret Lina (48) on Viljandi Maagümnaasiumi sotsiaalpedagoog. Ta on seitsme lapse ema ja tal on kolmekordne kõrgharidus. Ta on ühe aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) poisi ema, kes kirjutas oma kogemustest ja Tallinna Ülikooli eripedagoog-nõustaja erialal õpitust raamatu „Minu armas Hüpi“.
Naise enda sõnul on tegemist dokumentaaljutustusega, mida ilmestavad autentsed fotod ning väljavõtted poja päevikutest ja vihikutest. „See ju kisub pereelu täiesti alasti, aga samas teeb loo tõeliseks,“ ütleb ta.
Maret usub, et raamatust võiks abi olla nii lapsevanemal kui õpetajal. „Õpetajal abiks õpetada mõistma rahutuid lapsi ja lapsevanemaid abistada, et nad mitte alla ei annaks, vaid toetaksid oma energiast pulbitsevaid lapsi.“
Raamatu peategelane on Poiss, kelle elukäigule saab lugeja kaasa elada tema sünnist kuni 20-aastaseks saamiseni. Nii mõnedki inimesed olevat seda lugedes nutnud, ka psühholoog Toivo Niiberg tunnistab, et luges raamatu ühe jutiga läbi ning poetas pisara. „Maret ei loe moraali ega süüdista kedagi, vaid kirjutas elust enesest väga vahetu ja siira loo,“ ütleb 35-aastase pedagoogistaažiga Niiberg.
Ka Eesti Laste Fondi juht Sirje Grossmann-Loot kinnitab, et Poisi lugu on väga südamlik ning elulistest näidetest on kindlasti kasu nii lapsevanemal kui õpetajal.
Ääretult liikuv Poiss
Kui Poiss sündis, oli Maret 27-aastane ning juba kolme tütre ema. Ta möönab, et pani esialgu lapse rahutuse ja ülienergilisuse selle arvele, et tegu on poisiga – vanemad õed ju nii ei käitunud. „Kui sündis veel üks poiss, sain aru, et üks laps on ikka eriline,“ ütleb ta.
Mille poolest Poiss siis teistest lastest erines? „Oma ääretu liikuvuse poolest ja selle poolest, et ta ei suutnud ühele tegevusele pikaks ajaks keskenduda,“ räägib Maret ja lisab, et eriti suur vaev oli lugema õppimine.
Lugemine oli Poisile maailma igavaim tegevus ning kohe kuidagi ei tahtnud tähtedest sõnad moodustuda. Kuna toona elas pere maal ning pidas loomi, koostas Maret erilise aabitsa, kus olid sees Poisile tuttavad sõnad nagu „laut“, „põld“, „mets“ jms. Kuidagi sai lugemine selgeks.
Tõsisemad probleemid ilmnesid viiendas klassis. Siis tekkis ühe klassijuhataja asemele palju erinevaid aineõpetajaid ja algas kolgata tee, mis jätkus enam-vähem ühes rütmis kuni põhikooli lõpuni. Vahepeale mahtus lugematu arv märkusi päevikus:
Mängib tunnis mobiiliga.
Märkus mittevajaliku häälitsemise pärast keeletunnis.
Teade emale: Poiss ei läbenud oodata, millal tema vastamise kord tuleb ning lahkus järele vastamata.
Poiss segab tundi.
Märkus, et ei allunud korraldustele, naeris väljakutsuvalt.

Neile lisandus hunnik puudulikke hindeid ning Maret kulutas pidevalt koolimaja uksi, kui käis õpetajatega suhteid klaarimas ning kuulamas, mida paha Poiss jälle tegi. Tööl olles võpatas, kui mobiiltelefon helises: „Kas jälle koolist? Mida ta seekord tegi?“ Kõige hullemad olid aga õppenõukogu ja lastevanemate koosolek, kus Poiss avalikult risti löödi.
„Nüüd on maailmalõpp“
Tavaline kaak, võiks ju selle peale öelda. Maret möönab, et ega toona hüperaktiivsusest palju teatud, veel vähem räägitud. Nii tõmmatigi võrdusmärk ATH-ga lapse ja kasvatamatu lapse vahele. „Kui kodu taga ei ole ja lisatööd ei tehta, siis need lapsed langevadki põhikoolist välja,“ räägib Maret. „Seda näitab statistika – igal aastal langeb ligi tuhat last põhikoolist välja.“
Praeguseks on enamikes koolides vajalikud tugistruktuurid, õpetajad tahavad end rohkem harida ning ka Mareti ametiks on korraldada suhteid õpetajate ja lapsevanemate vahel.
Kuid toona oli Maretil mõnikord ikka väga musti päevi. „Mõtlesin, et nüüd on küll maailmalõpp käes, aga tagantjärgi võin öelda, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.“
Hüperaktiivse lapse puhul ei aita sageli suulistest ma-enam-nii-ei-tee-kokkulepetest, need tuleb must-valgelt kirja panna. Samuti tuleb detailselt üles kirjutada päevakava, mida aitab koostada psühholoog.
Kirja tuleb panna teisedki reeglid, sest muidu lähevad need meelest. Samas tuleb vaadata, et vinti üle ei keera, reeglid ei tohi minna näägutamiseks või pidevaks meeldetuletamiseks. Seepärast ongi tarvis asjatundjate abi.
Poisi puhul oli kõige suurema probleem tavalisteks ainetundideks ettevalmistamine. „Kui lapsel on tähelepanuhäire, siis ta võib õppida ja selgeks saada, aga järgmisel päeval on ta selle unustanud.“
Maret käis Poisiga mitmete psühholoogide ja psühhiaatrite juures ning lasi teste ja uuringuid teha. „Diagnoosi paneb psühhiaater ja tavaliselt ootab vanemaid seal ees negatiivne emotsioon, et mu laps on eriline ja raske, temaga tuleb konkreetseid nõudmisi arvestades käituda.“ Kaks nädalat veetis Poiss psühhoneuroloogiahaigla lasteosakonnas.
„Valdavalt“ ei lähe üle
Hüpilapse päevik

Selgus, et Poisi võimete testid olid piiripealsed. „Aga mis on piiripealne? Kust algab ja lõpeb norm?“ küsib Maret. Niisiis Poisile diagnoosi välja ei kirjutatud ning Maret otsustas jätkata vanaviisi, enda kehtestatud reeglitega.
Koolitööle naasnud, imestas õppealajuhataja: „Ja ei pandudki diagnoosi välja!“
Loomulikult imet koolis ei järgnenud. Vahepealne paarinädalane paus koolist, väljakirjutatud ajuvitamiinid ja statsionaarsed ravimid psühhoneuroloogiahaiglas – need kõik mõjusid vaid mõnda aega, nagu ükskõik missugune teine keskkonnavahetuse vorm.
Peagi algas taas karussell: tundide segamised, õpetajale vasturääkimised, kaasõpilaste segamised…
Käes on tüüpiline lapsevanema murdumise koht.

Kõige raskem on Hüpilapse kasvatamisel järjepidevus. „Temaga tuleb VÄGA palju lisatööd teha, VÄGA palju arvestada,“ ütleb Maret ja nendib, et nüüd sotsiaalpedagoogina näeb ta, et sageli on üliaktiivsete laste vanemad juba ise nii suures stressis, et ei oska enam ei ennast ega last aidata. Kõik teevad vigu, sama nendib ka Maret enda juures ja kirjeldab juhtumit, kui Poiss jäi suitsetamisega vahele.
Mu peale vajus kui suur tume müür, mis enda võimusesse haaras. Olin pime ja tumm vihast. Võtsin rihma ja andsin oma kohe-kohe neljateistkümneseks saavale pojale kõva keretäie. Tegin seda, mida üks koolitatud lapsevanem ei tohiks teha: sõimasin teda nii hirmsate sõnadega, mis ei kannata väljakirjutamist. Teadsin kogu aeg, et nii ei tohi teha! Aga minu viha vahutas minust üle. Tundsin end tõeliselt rikutuna, süüdlasena: minu puuduliku kasvatuse pärast on ta selline!
Mõistan nüüd veelgi enam neid vanemaid (eriti emasid) kes pidevalt saavad ajuloputust oma laste tehtud vigade pärast. Kõige hullem asja juures ongi enesesüüdistusse süvenemine: sa justkui teed kõik, aga laps kordab ikka ühtesid ja samu vigu.
Sageli tuli ette tülisid õdede-vendadega ning kuigi Maret ei taha Poisile seda koormat panna, usub ta, et üheks põhjuseks, miks ta abikaasast lahutas, oli just Poiss. Isa ei suutnud ega tahtnud Poisi kõigile miksidele vastata ning kaotas kannatuse.
Käitumishäiretega laste puhul peetakse suurimaks teguriks kodu. Arvatakse, et hälbivalt käituva lapse kodus valitseb korratus, alkoholism, ulaelu, kerglased kombed. Kui siis selles peres leiab aset veel ka vanemate lahutamine, on ümbritseva kogukonna arusaam leidnud kinnituse.
„Mina elasin alati lootuses, et teooria kohaselt valdavalt puberteedieas see hälve möödub, aga sõna „valdavalt“ võib sealt eest kahe ristiga maha tõmmata,“ räägib Maret. Valdavalt püsib häire ka täiskasvanueas.
Ravimitel kaksipidine toime
Hüpilapse kritseldused

Põhjuseid, millest ATH kujuneb, on mitmeid, kuid nagu selliste probleemide puhul ikka – ei ühtegi kindlat. „Väidetakse, et ta levib meesliini pidi, kandub edasi geneetiliselt, selle on teadlased kindlaks teinud.“ Poisi puhul võib põhjuseks olla tema suur sünnikaal – üle viie kilogrammi. Samas oli Poisi väikevend sündides veelgi raskem.
Põhjuseks võivad olla ka igasugused lisaained toidus. Ühtset vastust küsimusele, kuidas saab suurest perest vaid üks laps sellise häirega olla, ei oska keegi vastata. Ja Maret soovitab saatusekaaslastest lapsevanematel vastuse otsimisega mitte vaeva nähagi.
Andke endale aru, et teie pole süüdi olukorras, kuhu olete oma lapsega sattunud. Ärge otsige põhjusi: geenid; sõbrad; tehtud vead…! Tuleb hoopis jõudu koguda! Armastada ennast ja oma last! Toetada teda! Mõista! Ja rääkida, rääkida, rääkida.
Häiret saab leevendada ravimitega, kuid neilgi on kaksipidine mõju. „Ravimi puhul tuleb lapsevanemal ja psühhiaatril kindlasti kokku leppida, kas neid ravimeid tõesti hakatakse võtma või ei. Kui võtta natukene või aegajalt – sellest ei ole kasu, vaid pigem kahju.“
Maret soovitab vanematel vaadata ka kritseldusi oma Hüpilapse vihikutes ja päevikutes.
Tuttavad paksud üksteise najale nõjatuvad tähed kirjutavad kokku teada-tuntud sõnu „f..k“, „crybaby“, „soul“, „shark“, „freedom parade“ jne-jne. Sageli ei tea lapsed isegi nende tähendust, ometi on need märgid meile, lapsevanematele. Kui kirjutistes-joonistustes lisanduvad pistodad, kumminuiad, on tegemist pingestatud olukorraga. Ohust ja depressioonist räägivad ristid, kirikud ja taolised sümbolid.
„Mida varem lapsevanemad endale hüperaktiivsest lapsest aru annavad, seda kergem on neil hiljem temaga toime tulla,“ kinnitab Maret ning soovitab vähemagi kahtluse korral nõustaja poole pöörduda. „Kasvõi selleks, et saada vastus, et teie laps on täiesti normaalne.“ Kõige varem avaldub ATH sündroom kahe-, hiljemalt viie-aastaselt.
Kõigele vaatamata on Hüpiga võimalik toime tulla. Temas tuleb näha positiivset, soovitab Maret. Poiss näiteks huvitus teatrist, muidu kahelises matemaatikas meeldis talle ruumilisi kujundeid joonistada, ta oli kõrgelt arenenud õiglustundega ning hoidis väga oma ema.
Et Maret Poisiga hakkama sai ning tal veel jõudu ülegi jäi, selle tunnistuseks on kasvõi peresse võetud kahe kasulapse olemasolu. Seitsme lapse ema ja kolmekordse kõrgharidusega sotsiaalpedagoog Viljandi Maagümnaasiumist usub, et tema puhul on emaks olemine ka kutsumus. Seda on vähestel.
*Kursiivis on väljavõtted raamatust.
Sigrid Sõenurk

Lisa oma kommentaar