Meie vanaemad tavatsesid öelda, et iga asi tuleb omal ajal. Meie tahame lastelt ikka kõike ja kiiresti ja korraga! Mida arvavad sellest logopeed, spordiarst ja psühholoog, kirjutab Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu.
Arendamine iseenesest on kiiduväärt tegevus. Et laps tulevikus tänavale ei jääks, hakkab vanem tegutsema juba enne tema sündi. Paneb koha kinni linna parimas lasteaias. Sellises, mille lõpetajatest enamik eliitkooli sisse saab. Ostab kahesele arendavaid mänguasju ja näitab tähti. Neljaselt paneb inglise keelde ja džuudosse. Koolilapse saadab muusikakooli (klaverit võiks inimene ju ikka osata!) ja jalgpallitrenni. Annab mõista, kui õnnelik ta on, kui laps on igas vallas edukas.
Aga hea on kõik see, mida on parasjagu. Ka arendamisel on oma pahupooled. Räägivad asjatundjad.
Logopeed
Logopeed Malle Malm suuri sõnu ei tee. “Paaril esimesel kuul ülearendamise ohtu pole. Rääkimine, rinnaga toitmine, lapse häälitsustele vastamine – see kõik on vajalik ja hea.” Punased ohutuled hakkavad vilkuma siis, kui Malm mainib: “Aga pidevalt patrav ema ei ole ka hea.”
Malmi lemmikteema on kogelemine. “Miks algab kogelus just 3-4aastastel? Sest siis hakkab laps intensiivselt rääkima ning küsib kõige kohta, et mis ja miks. Ja vanem mõtleb, et oi, kui hästi mu laps juba räägib, nüüd tuleb teda arendama hakata. Ja siis on ema, isa, vanaema ja tädi takkapihta kõik selle lapse kallal: kui laps midagi küsib, siis kõik kohe vastavad, ikka pikalt-laialt. Mida nii arendatakse? Selles vanuses lapsel tuleb aidata kõnet mõista, lasta tema enda kõnel areneda.Vahel aitab kogeluse raviks paarist kohtumisest vanematega – ja ma ütlen peamiselt seda, et jätke oma laps rahule!”
Spordiarst
Laste ja noorte spordiarst Leena Annus võtab iga päev koormustestideks vastu 6-7 koolilast, tema kolleeg teist sama palju. Nendest 3-4 lapsel diagnoositakse ülekoormus. “Ägeda vigastusega minnakse muidugi traumapunkti, meile tulevad ülekoormussündroomiga lapsed: nad on väsinud, nende sportlik areng on takerdunud, neil on unehäired, nad on närvilised. Vereproov näitab sageli kehvveresust,” kirjeldab Annus. Arst kahtlustab liigse sportimise tulemusena ka kasvu kinnijäämist, kuigi osa allikaid sellist võimalust eitab.
Annus näeb ohtu selles, et lapsel ei jää üldse vaba aega. Pool spordiarstide energiast läheb vanemate veenmiseks, et võtke lapsel koormust vähemaks, kurdab ta. Kuid paraku ei peatu rong enne, kui laps tõsise vigastuse või häirega haiglasse satub.
“Kõige parem on see, kui lapsed saaksid kodu lähedal sporti teha,” soovitab Annus. “Õuesport, nagu vanasti öeldi: kodu- või kooli lähedal on staadion või vahendid, kus lapsed ise liikuda saavad. Spontaanne sport on kõige loomulikum, kas või nädalalõpus koos vanematega joosta, jalgrattaga sõita, palli mängida. Võti ongi selles: kui lapsevanem ise sporti teeb, armastab ka laps liikumist.”
Lastearst
Lastearsti ja neuroloogi haridusega Anne Silbaum palub end artiklis nimetada Waldorf-pedagoogika sõbraks. Laste ülearendamine on tal juba mitu aastat südamel. “Vanemad unustavad kergesti ära, et laps ei ole väikest sorti täiskasvanu. Kõige halvem on see, kui hakatakse last intellektuaalselt liiga vara arendama. Kuni seitsmenda eluaastani on lapsel vaja eelkõige kasvada – kunagi hiljem ei kasva keha sellise tempoga! Lapse arengus on kolm suuremat sensitiivset etappi: 0-7 aastat on soodus tahte, 7-14 tunde ja 14-21 mõtte arenguks. “Kui eelkoolieas arendada väga mõtet, võib see kinni panna teotahte: varaintellektuaal küll räägib palju ja tal on häid ideid, kuid ära ei tee midagi,” arutleb Silbaum.
Üks ema
Anneli Piibar (37) pole ette võtnud midagi erilist, et Matthiast (3 a 8 k) arendada. Hea küll, kui laps oli pooleaastane, läks Anneli temaga beebikooli. Nimelt Anneli läks, sest tagantjärele taipas ta, et beebikool on vajalik talle, mitte lapsele. “Mina sain teiste emadega suhelda ja tunda rõõmu oma lapse üle. Lapsele oleks isegi väärtuslikum olnud, kui oleksime kodus koos laulnud ja pilli mänginud. Aga eks beebikool olegi ju mõeldud selleks, et ema saaks ideid ja julgustust lapsega tegelda.”
Ema ja poeg teevad koos hästi palju. “Koristame kappe ja küpsetame ja käime palju looduses. Luban kõiki asju käppida, jahu ja tangu ja tainast. Mängime palju näpumänge – kui käed liiguvad, siis liigub ka aju.”
Eelkooliealine laps on võimekas ja nii vanemate küljes kinni, et vanem võib lapse ükskõik mida tegema panna, arvab Anneli laste arendamise kohta. Kas või kätel kõndima. Tema nii ei tee. Ta ei koorma oma last asjadega, mis tulevad väljast ja mis pole eakohased.
Puust ja punaseks
- Jäta lapsele vaikset omaetteolemise aega.
- Ära korralda tema päevakava üleni ära – las laps sisustab oma aega ka ise.
- Mõtle järele, enne kui lasteaialapse pärast tema pikka “tööpäeva” veel treeneri käe alla sportima saadad. Millal siis teie koos olete?
- Kui võimalik, käige sportimas koos – nii jääb liikumispisik kõige paremini külge.
- Lase lapsel endal mängu juhtida, ära anna talle pidevalt uusi mänguasju ja ideid. Sekku vaid vajadusel.
- Anna lapsele mõista, et ta ei pea kõikjal olema kõige parem – kohustus olla pidevalt tubli teeb vaimule haiget.
- Ära täida aega lakkamatu lobisemisega. Pane raadio kinni, tekita müravaba aeg.
Allikas: Pere ja Kodu