Blogi

Kuidas aidata last õppetöös?

Kuidas olla koolis toimuvaga kursis?
Edukas õppe- ja kasvatustöö vajab panust kolmelt osapoolelt: koolilt, lapsevanematelt ja
lapselt endalt. See, kui palju iga konkreetne lapsevanem peaks olema oma lapse koolitöösse
haaratud, oleneb asjaoludest, koolisüsteemist, kooli kodukorrast ja lapse loomusest, kuid
lapsevanema tähelepanu on vajalik, veendumaks, et kool ja õpetajad teevad lapse jaoks
parima.
Seega tuleb pöörata tähelepanu kooliga seoses toimuvale.
• Esimene võimalus, mida pakuvad juba väga paljud Eesti koolid, on kasutada E-kooli
teenust. Sealtkaudu saame kursis olla oma lapse hinnetega, tundide ja kursuste
teemadega, lapsele antud koduülesannete ja talle tehtud märkuste ning tema
puudumistega.
• Teine võimalus on lihtsalt oma last tähelepanuga kuulata, temaga kooliasjadest
vestelda. Ei piisa vaid rutiinsest küsimusest: „Kuidas sul koolis läks?”
• Tuleks jälgida lapsele väljastatud hinnetelehti ja ning tõsiselt suhtuda igasugustesse
paberitesse või e-posti, mida koolist saadetakse. Poleks paha mõte sellelaadsed
sõnumid koondada ühte kindlasse kohta, et probleemide korral oleks võimalik mälu
värskendada või oma väiteid tõendada.
• Kui laps tundub murelik, hakkab järjest saama halbu hindeid või kooliminekut kartma,
on see märk probleemist. Tuleb reageerida kohe: vestelda lapsega ja püüda teada saada
tema norutuju või hirmu põhjusi, vajadusel kontakteeruda klassijuhatajaga või
vastavate aineõpetajatega. Oluline on teada saada probleemi põhjus ja sellest kõigile
asjaosalistele teada anda. Siis alles saab hakata probleemi konstruktiivselt lahendama.
Kuidas aidata lapsel õppida?
On raske tõmmata piiri, kustmaalt lapsevanemal üldse oleks vaja oma nina lapse
asjadesse toppida ja kustmaalt muutub see tarbetuks või isegi pealetükkivaks. Vanema roll ei
seisne selles, et lapse eest tema töö ära teha või püüda kooliõpetajat asendada. Sellised
meetodid on karuteene tegelikule õppimisele, mis peab toimuma meie lapse ajus ja kooli
klassitoas. Kuid siiski peaks ema või isa olema küllalt lähedal, et koolitööd näha.

Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud.Laps ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.

Lastel, kes teevad kas oma toas või muus rahulikus kohas laua taga kodutööd, on ema
või isa, kes askeldab köögis või teeb elutoas midagi muud, heites aeg-ajalt möödaminnes
pilgu, veendumaks, et lapse tähelepanu on koondunud nõutavate üleannete täitmisele. Need lapsevanemad on kohe kättesaadavad, kui on vaja vastata lapse meelest imelikele küsimustele või kui vastus küsimusele number kolm on liiga segane ja vajab täiendavat mõtlemist. Sellist laadi vanematepoolse huvi ja järelevalve tulemus on enamasti laste head hinded.
Kui õppiva lapse käsutuses ei ole tema vanemaid, on igasugune muu kodune
õpiriistvara (lapse isiklik arvuti, digimärkmik jms) vähemalt algastmes üsna kasutu ning võib
isegi lapse õppimise juurest eemale kallutada. Meil puudub ju sageli võimalus kontrollida, kas laps koostab referaati või mängib arvutimängu. (Mõnikord tuleks kasuks teha lapse õppimisja arvutinurk erinevatesse kohtadesse või kaaluda tõsiselt, millisest vanusest alates lapsele isiklikku arvutit võimaldada. Kodutöid, mis tingimata nõuavad arvuti kasutamist, ei anta ju umbes gümnaasiumieani eriti palju ja neid on tõenäoliselt võimalik teha ka perekonna ühise arvuti taga.)
Kuidas lapsevanem saab taktitundeliselt lapsele õppimises tuge pakkuda ja abiks olla:
• Ärge tekitage lapses pingeid liialt kõrgete ootustega. Lähtuge tema individuaalsetest
võimetest ja suutlikkusest. Ärge võrrelge teda mitte teiste lastega, vaid tema tänast
taset eilsega.
• Tagage lapsele sobiv õppimiskoht, kus oleks vaikne ja rahulik ning kust puuduksid
segavad ning tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid (teler, arvuti jmt). Püsige läheduses,
et saaksite vajaduse korral abi anda või aeg-ajalt lapse tööle pilgu peale heita. Samas
vältige olukorda, kus kogu õppimise ajal lapse kõrval istute ja iga tema sammu
juhendate.
• Leppige kokku kindel õppimisaeg, mis sobiks nii teile kui lapsele. See soodustab
rutiinse õppimisharjumuse tekkimist.
• Veenduge, et õppimise ajaks oleksid lapse füüsilised põhivajadused rahuldatud. Laps
ei saa keskendunult õppida, kui tal on kõht tühi, janu või külm, kui ta on väsinud või
ärritunud või kui ruum on umbne ja hapnikuvaene.
• Lubage lapsele õppimise vahepeal lühikesi puhkepause. Püüdke need ette planeerida,
näiteks tehke paus iga õppeaine ülesannete sooritamise järel.
• Aidake lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehke päris algul
koduseid ülesandeid koos, siis saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks
koolipäevaks ette valmistada.
• Aidake ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et
ta ei saa enam ise edasi, peaks abi pakkuma. Püüdke selgust saada, mis jääb
arusaamatuks ning seejärel lahendage ülesanne koos läbi. On kasutu, kui kergema
vastupanu teed minnes teha ise lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa
puudulikult.
• Püüdke muuta õppimine toredaks ja huvitavaks, õpetades last kasutama erinevaid
õpistiile toetavaid vahendeid.
• Kindlasti tuleb kõik koolitööd lõpuni teha ja iial ei tohi öelda, et las see jääb või käib
küll. Tehke oma lapsele selgeks, et ta on võimeline ise midagi saavutama. Laske tal
üksi töötada. See annab eneseusaldust.
• Kõik, mis on jõukohane, peaks laps ära õppima iseseisvalt. Kellel algklassides
iseseisva töö harjumused välja ei kujune, ei omanda neid ka viiendas ega seitsmendas.
• Tunnustage ja julgustage alati lapse väiksemaidki jõupingutusi.
• Esialgu kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik. Edaspidi jätke
see lapse kohustuseks ja kontrollige aeg-ajalt selle täitmist.
• Jälgige lapse puhkerežiimi! Et kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt
koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg. Mitte ühtegi päeva ilma
värskes õhus mängimata! See kindlustab pika ja rahuliku une.
• Leidke võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva.
Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad
säilitada tasakaalu nii lapse sees kui ka tema ümber.
• Hoidke kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka
suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos. Kodus ei peaks
õpetajaid kiruma. See teeb lapse ebakindlaks. Rääkige õpetajaga, kui te arvate, et teil
on põhjust kurta.
Õpistiilid

Õpistiil tähendab selliste teatud ühisjoontega õpimeetodite hulka, mille abil
konkreetne inimene on võimeline kõige efektiivsemalt õppima. Õpistiil sõltub mälutüübist
ja iseloomu eripäradest, samuti intelligentsuse laadist.Visuaalne õpistiil on seotud nägemismäluga. Kui millegi meeldejätmine on eriti hõlbus sel teemal joonistades, mõttekaarte koostades, märkmeid kritseldades, videoid või filme vaadates, aga ka tekste lugedes, kaarte või pilte vaadates, end midagi tegema kujutledes, siis on tegemist visuaalse õpistiiliga.
Auditiivne õpistiil kasutab kuulmismälu. Auditiivse õpistiili puhul võtab inimene
kõige edukamalt infot vastu loenguid, selgitusi, helisalvestisi kuulates, samuti muusika
kujul. Selline inimene õpib edukalt aruteludes osaledes või teiste inimeste ideid kuulates,
aga ka iseendale valjusti ette lugedes või omaette sellest rääkides, mida ta parajasti teeb
või õpib.
Kinesteetilise õpistiili eelistajale meeldib õppida käelise tegevuse kaudu või midagi
praktiliselt läbi tehes. Talle tuleb kasuks, kui õppimine on ühendatud liikumise, katsete,
mudelite, mängude, näitlemise või jäljendamisega. Kinesteetilise õpistiiliga inimene õpib
pigem harjutamise kui teooria kaudu. Talle tuleb kasuks õppimisega paralleelne märkmete
tegemine, faktide sedelitele kirjutamine, skeemide kritseldamine, olulise allajoonimine.
Siiski on harva leida inimest, kellele oleks omane ainult üks, teine või kolmas
mälutüüp või õpistiil.
Enamikul inimestel avalduvad erinevates olukordades ja erineval
määral siiski kõigi kolme tunnused ja uuringud näitavad, et edukad õppijad kasutavad
nende kõigi meetodeid. Seepärast tasub õppimisel rakendada peale eelistatud stiili ka teisi õpistiile.
Erinevad andelaadid ja nende arvestamine õppetöös
Ameerika psühholoog Howard Gardner on esitanud multiintelligentsuse teooria, mille
kohaselt on igal inimesel erinevad anded oma intelligentsuse väljendamiseks. See tähendab, et intelligentsus võib väljenduda väga erinevalt ja me ei peaks mitte mõtlema, kui võimekas meie laps on, vaid kuidas ja milles tema võimekus avaldub.
Selle teooria järgi on olemas vähemalt üheksa andelaadi, mida saab probleemide
lahendamisel ja ühiskonnas väärtustatud tegevustes kasutada. Seda on tähtis arvestada ka lapse õpingutes. Neist kaheksa levinumat on loetletud ja iseloomustatud peatükis
„Erivajadustega laps. Andekas laps (Eriandekuse iseloomulikud tunnused varajases eas)”.

Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.

Õppimissoovitused multiintelligentsuse rakendamisel.
• Keeleline andekus. Laske lapsel teha informatsioonist oma sõnadega kokkuvõte või
ümberjutustus. Tehke teemakohastest võtmesõnadest ja faktidest poster. Laske tal
koostada enda testimiseks küsimused, millele saab vastata kas „jah” või „ei”. Laske tal
välja mõelda teemaga seotud mõistatusi või mänge.
• Loogilis-matemaatiline andekus. Kasutage kategooriatesse liigitamist ja loetelude
koostamist. Otsige mudeleid, jadasid, järjekordi jm seaduspärasusi. Laske lapsel
koostada skeem, mis selgitab teemat samm-sammult.
• Muusikalis-rütmiline andekus. Laske lapsel valida inspiratsiooni ja sobiva
atmosfääri tekitamiseks sobiv vaikne taustmuusika. Ergutage teda panema
informatsioon luule-, laulu- või räpploovormi. Laske tal otsida õpiteemaga mingi
omaduse poolest seostuv muusika ja põhjendada, miks just see.
• Kehalis-kinesteetiline andekus. Külastage õpitava teemaga seotud muuseume ja
paiku. Laske lapsel kasutada märkmepabereid vajaliku informatsiooni
väljakirjutamiseks, mõttekaarte, faktisedeleid. Laske tal välja mõelda teemaga seotud
mänge, liikumist jmt-t.
• Ruumiline andekus. Kasutage õppimisel mõttekaarte ja päripäeva liiumise tehnikat.
Joonistage informatsiooni põhjal postreid ja karikatuure. Vaadake õpitava teema kohta
videomaterjale, presentatsioone, skeeme ja graafikuid.• Interpersonaalne andekus. Võimaldage lapsel kellegagi oma ideid jagada, leida
õpingukaaslane. Las ta õpetab ise teisi või jutustab, mida õppis või teada sai. Laske tal
välja mõelda või esitada õpitava teema kohta küsimusi.
• Intrapersonaalne andekus. Õpetage laps seostama õpitavat ja oma ideid isikliku või
perekondliku kogemusega. Laske tal üles kirjutada teemaga seonduvad olulised
küsimused ja otsida neile vastuseid. Las ta kirjutab üles, mis teda õppimise juures
häiris või ärritas või millega ta nõus ei olnud, või vastupidi, millega ta jäägitult
nõustus. Ergutage last pidama isiklikku õpipäevikut, kuhu märgite üles, mida ta ühel
või teisel päeval õppis või teada sai.
• Naturalistlik andekus. Külastage õpitava teemaga seotud kohta, tutvuge sealse
geograafia, looduse ja vee-eluga. Laske lapsel endale selgeks teha, milline roll on
õpitava teema juures loodusel (kliima, ilm, loomad, toiduainete tootmine jms).
Koguge koos loodusest esemeid, mis võiksid seostuda õpitavate teemadega.
Nipid, mida lapsevanem võiks õppimise ja õpetamise kohta teada
• Mõtlemine on tegevus. Me peaksime küsimusi esitades ja last suunates talle piisavalt
mõtlemisaega jätma.
• Üks võimalus on aidata lapsel õppimise juures keskenduda kõige tähtsamale ja tulla
selle juurde ikka ja jälle tagasi. Lihtne, ent väga oluline strateegia on teksti täiendav
ülelugemine, et sellest rohkem informatsiooni otsida või seda paremini mõista. Teiste
lihtsate võtete hulgas on ümberjutustamine või kokkuvõtte tegemine.
• Õpiprotsessi oluliseks osaks on riskeerimine ja vigade tegemine. Edasi areneme
selliste ülesannete najal, mida alguses mõnevõrra raskeks peame. Oluline on, et lapsed
õpiksid tagasilöökide ja raskustega toime tulema ning ennast pingutama.
• Teistega koostööd tehes (vanematega, sõbraga jne) õpib laps rohkem kui üksinda.
• Meil on tarvis anda lastele võimalusi tuua oma mõtted nähtavale nii kõnes kui kirjas.
Teatud mõttes ei tea me, mida mõtleme, enne kui näeme seda kirjalikult väljendatuna.
Tähenduse loomine ja kommunikeerumine sunnib meid mõtlema ja uuesti üle
mõtlema, mida me tahame öelda.
• Kui julgustame last õpitava kohta üha küsimusi esitama, hakkab ta rohkem nägema,
rohkem mõtlema ja rohkem teada saama.
• Kui õpetame lapse oma (õpi)tegevust planeerima, on tal võimalus ise luua oma
maailma kord, struktuur ja etteennustatavus. Selle asemel et olla passiivne vastuvõtja,
kes kuulab, mida tal teha tuleb, saab temast nii tegevuste planeerimise kui teostamise
aktiivne osaleja. Planeerimist alustame väikestest asjadest, näiteks mõtleme läbi,
kuidas õppida homseks ajaloo kontrolltööks.
• Õppimise kvaliteeti tõstab selle tulemuste revideerimine. Õpetame lapse tehtud
ülesannete kohta iseendalt küsima: „Kas see on päris valmis? Kas see on mõistlik?
Kas ma olen saavutanud selle, mida oli vaja?”
• Õpikuga tõtt vahtimine on üks kõige ebaefektiivsemaid viise faktide meeldejätmiseks.
Õppimine läheb hõlpsamalt, kui kasutada mitmeid erinevaid õpistiile hõlmavaid
meetode: mõttekaarti, faktisedelid, päripäeva liikumise tehnika jms. Püüdkem aru
saada, milline õpistiil on omane meie lapsele ja harjutagem teda seda arvestama.
• Väga kasulik õpioskus on olulise eristamine ebaolulisest. Seepärast arendagem lapses
seda oskust teadlikult. Laskem tal esile tuua kolm kõige tähtsamat ja kolm mitte eriti
tähtsat fakti loetud peatükist. Õpetagem ta kokkuvõtet tegema ja välja tooma
olulisimat. Õpetagem ta sündmusi või fakte tähtsuse järjekorras esitama.• Et ülesannet hästi sooritada, tuleb küsimust täielikult mõista. See ei ole kahjuks
loomulik oskus ja saab tihtilugu kontrolltöös või eksamil komistuskiviks. Küsimustele
vastamist saab muuta efektiivsemaks küsimuse lahtimõtestamise ja konkretiseerimise
kaudu. Õpetagem seda lapsele. Mille kohta tuleb vastus leida? Kas peame loetlema,
võrdlema, selgitama, analüüsima? Mitu põhjendust või võrdlust tuleb välja tuua? Kus
asub tekstis koht, kust leiame vastuse?
• Faktiteadmiste meeldejätmisel tasub kasutada vanu häid mälutehnikaid: õpitava
tükeldamist ja rühmitamist eri kategooriate järgi, seose loomist õpitava ning
konkreetse tegevuse või žesti vahel, riime, salmikesi jmt (nt KELK – kagu, edel, loe,
kirre).
Mõned nutikad õpimeetodid
Mõttekaart
Mõttekaardi saame teha õpitava teooriapeatüki, mõne ajaloosündmuse, kirjandusteose
jms kohta, samuti saab selle abil genereerida uusi ideid ja küsimusi. Mõttekaardi struktuur
sarnaneb viisile, kuidas aju moodustab ideedevahelisi ühendusi ja seoseid – seetõttu on see efektiivne ja mõtlemist soodustav vahend.
Mõttekaardi keskmesse joonistatakse ovaal või ristkülik ja kirjutatakse sinna sisse
käsitletav põhiteema. Seejärel hakatakse selle ümber üles kirjutama teemaga otseselt
seonduvaid mõisteid ja fakte (teemasid), ühendades need joone abil keskmes oleva teemaga.
Mõistete ja faktide juurest joonistame omakorda edasiviivad harud ja kirjutame nende otstesse nende kohta käivad detailsemad faktid (alateemad).
Mõttekaardile võib infot kanda ka joonistuste, kritselduste või märkidena. Suurema
mängulisuse ja parema meeldejätmise huvides võib kasutada erivärvilisi pliiatseid ja erineva jämedusega jooni, kleeppilte jms-t.
Mõttekaardilt on hea õpikupeatüki sisu seda üle lugemata korrata. Samuti on see tõhus
viis ühtse suurema teemaga kontrolltööks õppida. Ainuüksi kaardi joonistamine on hea võte õpitava meeldejätmiseks.
Faktisedelid
Õpitavast materjalist kirjutatakse eraldi sedelitele või postkaartidele üles nt 12 (kuid
võib ka väiksemal või suuremal arvul) erinevat fakti, kasutades erinevaid värve ja nii vähe
sõnu, kui võimalik. Edasi saab kaartide abil õppida mitut moodi. Näiteks segada kaardid ja püüda need faktid õigesse järjekorda panna. Fakte võib laduda ka tähtsuse järjekorras või põhjus-tagajärg-seoses. Samuti võib kaardid laduda tagurpidi lauale, siis kõik peale ühe ringi keerata ning kontrollida, kas me mäletame, mis ringikeeramata kaardil kirjas oli.
Päripäeva liikumise tehnika
Päripäeva liikumise tehnika on kasulik millegi kronoloogia õppimiseks, jutustamiseks
valmistumisel või sündmuste ning nende järjestuse meeldejätmisel.
Alguses joonistatakse kahe lõikuva teljega graafik. Kui soovime, võime sellele
arusaadavuse huvides märkida ka kesksed kellajad: 12, 3, 6 ja 9. Laps peab esitama
märksõnad ja kujundid või pildikesed kronoloogilises järjekorras, järgides kellaosuti liikumise suunda.
 
Allikas: Aidi Vallik/ http://aidi.adisain.eu/

Write A Comment