Mängud

Kolmanda eluaasta kriis. "Mina" läbimurre

Juudi päritolu psühholoog ja eripedagoog Lev Võgotski uuris kultuuripsühholoogiat, inimestevahelist kommunikatsiooni ning arendas välja laste ja noorte kriisiteooria. Juhtus nii, et tema teooriad saavutasid kuulsuse alles pärast tema surma ja temast sai prohvet, kes polnud kuulus omal maal. Võgotski teeoriad on jõudnud Euroopasse tagasi läbi Ameerika, sest mis Ameerikast tulnud, tundub paljudele kuidagi autoriteetsem olevat kui näiteks Venemaalt pärinev.
Võgotski esitas oma siiani aktsepteeritud kriisiteooria, mis väitis, et lapse ja noore elus on murrangulised perioodid ja selles teoorias olid laste ja noorte elus järgmised etapid:

  • 0-2 kuud – Sünnikriis
  • 2 kuud – 1. aasta – Stabiliseerumine
  • 1. eluaasta – Kriis seoses käima hakkamisega
  • 1-3 Varajane lapsepõlv. Stabiilne
  • 3. eluaasta – Eneseteadvuse (mina) läbimurre
  • 3-6 (7) – Stabiliseerumine
  • 6 (7). aasta – Kooliea alguse kriis
  • 7-12 – Noorem kooliiga. Stabiilne
  • 9-13 – Murdeea kriis
  • 13 -17– Stabiliseerumine
  • 17. eluaasta – Noorukiea kriis

Mis toimub lapsega enne tema 3-aastaseks saamist?
Vanuses 1,5 kuni 2,5 läbib laps meeletu arengutee. 2,5 – 3-aastaseks saanuna on ta arenenud isiksuseks: ainsaks ja omalaadseks siin maailmas ning see kolmeaastane isiksus hakkab endast päev-päevalt üha selgemini märku andma. Ja sellest hetkest hakkavad ajaloolised sündmused sinu perekonnakroonikas väga kiiresti vahelduma.
Ühel heal päeval leiad oma kaunil punasest puust kapil kondi, mis on kapi pinda jäädavalt kahjustanud. Järgmisel päeval avastad peolauale ostetud punase lõhekala tüki kassi kausist. Seejärel võib lapsukesele pähe tulla, et isa mobiiltelefon on koledaid näpujälgi täis ja see tuleb seebiga korralikult puhtaks pesta. Isa pass on tühi ja igav ning sinna võiks joonistada väikese kena jõulupuukese.  Karistatud lapse võid juba poole tunni pärast avastada kastekannust tapeedil ilutsevaid lilli kastmas või kiisut pesumasinasse toppimas, et see puhtaks pesta. Vanematel tekib pähe kohutav mõtteidu: meie pisike lihtsalt kiusab meid.
Iga vaikne hetk, kus sa oma võsukest silmapiiril ei näe, hakkab tunduma ülikahtlasena. Sul tekib paratamatult tunne, et oled sattunud lahingu eesliinile ja sinu vastu on sõjakäigule asunud seesama kolmeaastane.
Kolmanda eluaasta kriis. “Mina” läbimurre
2,5-aastase lapse kõneoskus on juba piisavalt arenenud. Isegi need lapsed, kes siiani pole kuigi agarad olnud end väljendama, suudavad kolmeaastaselt juba igas sobivas ja mittesobivas kohas korrata seda sõnapaari: „Mina ise“.  Eriti tundub see ilmnevat kõikvõimalikel juhtudel, kui sul on kiire või kui sa pead kuskile õigeks ajaks jõudma.
Üldiselt tundub väike pereliige sinuga lakkamatult opositsioonis olevat. Ta teeb kõike pidevalt öeldule vastupidiselt ning sulle tundub, et ta püüab alailma täiskasvanuid (s.t sind) provotseerida. Teda on võimatu ilma vastuhakuta magama panna, jalutuskäigule viia, toita. Kõige sagedamini toimuvad „kontserdid“ tänaval ja poes.
See väike, kuid väga taiplik olend teab, et täiskasvanul on lihtsam järele anda kui temaga vastasleeris paikneda.
Tema emotsionaalse ja intellektuaalse arengu tase lubab isegi juba täiskasvanuid šantažeerida.
Eriti teravalt ilmneb see lasteaiaga kohanemise perioodil.  Sina, vaeseke, ei leia asu pärast hüsteeriat lastehoiu riietusruumis. Töö juures pudeneb sul kõik käest, sa ei suuda keskenduda, sest oled kindel, et sinu lapsel on lasteaias väga halb, pole ime, et ta nuttis. Kuid samas ei tule sulle pähegi mõte, et vahetult pärast seda, kui sa värisevate kätega lasteaia uksest välja astusid, pühkis tema pisarad silmist ja küsis, mis lasteaias hommikusöögiks on. Mis toimub? Sa kasvatad lapsukest nagu alati: parajal jaol rangust, parasjagu demokraatlikkust. Tema aga on millegipärast lakanud sinuga arvestamast. Miks kõigutamatud autoriteedid ootamatult kokku varisevad?  Aga seda sellepärast, et oled just kokku puutunud selle kurikuulsa jäämäe, 3. eluaasta psühholoogilise kriisi veepealse osaga.
Mis lapsega toimub?
See on periood, kui laps hakkab sinust tasapisi eemalduma ning tema isiksus areneb märgatavalt. Sinu jaoks on see raske aeg. Sellest aga, kuidas sa end sel perioodil ülal pead, sõltub paljuski, milliseks sinu laps kasvab: aktiivseks või passiivseks, araks või algatusvõimeliseks, enesekindlaks ja sõltumatuks või äärmiselt ebakindlaks.
Kolmanda eluaasta kriis on diagnoos. Nii nagu haigele on iseloomulikud mitmed haigustunnused, saavad laste arengu ealisi iseärasusi uurivad psühholoogid välja tuua selle perioodi psühholoogilised iseärasused.

Sel perioodil iseloomustavad laste käitumist järgmised jooned:

1. Negativism. See on eitav reaktsioon inimestevahelistes suhetes. Laps keeldub allumast sinu nõudmistele. Negativismi ei tasu segi ajada sõnakuulmatusega.
2. Kangekaelsus. Kangekaelsus ja sihikindlus on erinevad omadused ning neid ei tasu segi ajada. Kangekaelsus seisneb selles, et laps jääb oma otsusele kindlaks. Isiksus on esile tõstnud oma nõudmise ja soovib, et sellega arvestataks.
3. Omavoliline tegutsemine. Laps tahab ise midagi teha. Osaliselt meenutab tema käitumine esimese eluaasta kriisi, aga selle erinevusega, et üheaastane laps tungles füüsilise iseseisvuse poole. Praegusel juhul aga on juttu hoopiski millestki palju sügavamast ja tähenduslikumast – nimelt laps ajab taga sõltumatust oma plaanide ja kavatsuste teostamisel.
4. Vastuhakkamine, kiuslikkus. Üsna lähedane kangekaelsusele ja negativismile, kuid omalaadse erinevusega. See on vastuhakk kodus kehtivatele reeglitele.
5. Protest, mäss. Avaldub vaidlustes täiskasvanutega. Kogu lapse käitumine võtab protesti kuju, laps on sinuga pidevas konfliktis.
6. Lapsevanemate rolli ümberhindamine. Paljud emad on võib-olla ahastuses, kui oma kolmeaastase suust esmakordselt enda kohta käivat sõna „Loll“ kuulevad.  Väikelaps valib sobivad epiteedid oma vanemate hindamiseks sõltuvalt sellest, millised on peresisesed omavahelised suhted.
7. Kalduvus despootlikkusele. Eriti võib see juhtuda ühe lapsega peredes, kus kolmeaastane haarab ohjad oma kätte ning kontrollib kogu ümbritsevat. Ta leiab oma despootlikule käitumisele pidevalt uusi väljundeid.
8. Uhkus oma saavutuste üle. Pisike on üsna tundlik oma tegude ja edusammude suhtes, elab läbi oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.
9. Hulk kujutlusvõimega seotud omadusi. Kujutlusvõime areng avaldub vähemalt kahel erineval moel. Ühest küljest toetub see areng lapse tegevustele – tal tekib võime hakata ennustama ette oma tegevuse tulemust. Peale selle hakkab laps sel perioodil iseseisvalt mängima, sealhulgas välja mõtlema lugusid, mis temaga reaalselt pole juhtunud, või siis hakkab suhtlema väljamõeldud kaaslasega.
Teisest küljest võib kujutlusvõime mängida teatud kaitse ülesannet. Äkitselt võib laps hakata uhkustama mingite oma väljamõeldud saavutustega, kroonilist ebaedu kogev laps mõtleb aga välja üha uusi ja uusi saavutusi.
Uuestisünd
Lapse käeline tegevus areneb elementaarsetest manipulatsioonidest spetsiifiliste oskuste täieliku valdamiseni. Ta õpib sööma lusikaga, harjaga põrandat pühkima. Pikapeale hakkab laps mõistma, et mitte asjad ei juhi teda, nagu talle varem võis tunduda, vaid tema omab hoopis võimu asjade üle. Ta hakkab mõistma seost eduka ning ebaeduka tegevuse vahel ja nägema täiskasvanute reaktsiooni sellele. Lapsevanemate, sugulaste ja ümbruskonna hinnangute alusel kujuneb väikelapsel eneseteadvus ja enesehinnang. Tekibki „Mina“-fenomen. Nüüd ta enam ei räägi, et „Martin on hea laps“, vaid ta ütleb: „Mina olen hea laps“. Laps tunnustab ennast isiksusena. Sellepärast räägitaksegi lapse arengu psühholoogias 3. eluaasta kriisist kui lapse teistkordsest sünnist ehk uuestisünnist.
Lapse kõnegi areneb sel ajal tugevasti. Tunnetuslikul tasandil mõistab laps, et üks endast lugupidav isiksus peab endast täiel häälel ka teada andma. Seda ta oma võimaluste piires saavutada püüabki.
Kuna enamasti väikelaps ei taju, mida ta nimelt tahab ja kuidas ta saaks oma ebatäiuslikke oskusi realiseerida, et tunnustust ja heakskiitu pälvida, siis hakkab ta närveerima ja elab seda oma sisimas üle. Väliselt sarnaneb see protestiga. Sinu kui lapsevanema jaoks on ju laps endist viisi laps ja väike veel, aga ise ta tunneb, et on juba suureks kasvanud. Ja see, et teda äärmiselt ebaõiglaselt siiamaani koheldakse kui „pisikest“, panebki teda mässama ja protesteerima.
Mida peaks lapsevanem tegema?
See on igavene küsimus.
Eelkõige tuleb vanemal muuta oma suhtumist lapsesse. Tulebki endale aru anda sellest, et laps on nüüd juba „suur“ ja õppida elama tema kui isiksusega koos. Tuleb anda talle võimalusi oma iseseisvuspüüdeid realiseerida seal, kus see vähegi võimalik on. Keeruline? Isegi väga. Kuid siin tuleb uuelaadsete vastastikuste suhete sisseseadmisel abiks „süžeeline rollimäng“. Selles mängus võib laps olla see, kes ta tahab olla,  ja teha,  mida iganes soovib: keeta suppi, pesta pesu, saagida puid, ravida, õmmelda, kamandada, kasvatada, autot juhtida.
Sel perioodil on mõttekas üle vaadata lapse toa disain. Sinna peaksid ilmuma rollimängudeks sobilikud mängunurgad: köök, nukukodu, töökoda, kauplus. Need ei peaks sinna mitte ootamatul ja iseeneslikult tekkima, vaid need tuleks sinul sinna „mängida“ koos lapsega. Väikelaps peab nägema, et tema mäng on sinu, täiskasvanu jaoks sama tõsine asi kui tema jaoks. Sellistes mängudes õpib laps suhtlema ja ennast realiseerima, mida ta paraku täiskasvanute maailmas veel täiel määral teha ei saa.
Ümbritsev keskkond on uue sündiva ja areneva isiksuse jaoks hädavajalik tingimus. Selles hakkab täiskasvanud inimese juhtimisel toimuma süžeeline mäng kui eelkooliealise lapse tavapärane tegevus. Mängu käigus kujuneb adekvaatne enesehinnang ning väikese inimese võime ühiskonnas iseseisvalt vastastikuseid suhteid luua.
Lõpetuseks tahaks sulle kui lapsevanemale öelda, et kolmanda eluaasta kriis on täiesti loomulik faas lapse psüühika ümberkujunemises. Väikelaps püüdleb eneseteostuse poole ja muutub eriti tundlikuks selle suhtes, kuidas hindavad tema tulemusi ümbritsevad inimesed. Lapses küpseb eneseväärikus.
Kui täiskasvanud seda ei märka ja endiselt temasse kui titasse ja väikesesse rumalasse olendisse suhtuvad, teevad haiget tema enesearmastusele, piiravad tema initsiatiivi ja reguleerivad tema aktiivsust, ei pane tähele tema huvisid, siis on oodata kriisi teravnemist. Laps muutub siis kriisi tagajärjel tõepoolest juhitamatuks ning temaga on võimatu kokkuleppele jõuda ja need tema iseloomuomadused võivad juurduda temasse pikaks ajaks. Kui täiskasvanu vaatab oma suhted lapsega üle ja ehitab need ümber teistele alustele, siis on need ajutised raskused lapsega kergesti ületatavad. Niisugusel juhul süveneb lapses eneseaustus, mis peegeldab selgesti teda ümbritsevate inimeste austust tema tegude suhtes.

Täiskasvanu, kes on oma suhtumist korrigeerinud,  peaks nüüd lapsel laskma võimalikult palju iseseisvalt tegutseda, samal ajal kontrollides tegevuse käiku. Kusjuures olulisem kui väikelapse kontrollimine on sel perioodil tema ümbruse kontrollimine ja ohutuks muutmine. Kui ta tahab sooritada sisseoste, las teeb seda, kontrolli, et ta ostaks vajaliku kauba; tahab lauda katta, las võtab taldriku, mis pole tuline. Selline käitumine lapse suhtes lubab tal ennast enesekindlalt tunda.

Sageli muudavad lapse iseseisvuspüüded sind närviliseks, sest palju lihtsam ja kiirem oleks seda kõike ise teha. Kuid arvesta, et kui sa ei luba neid asju lapsel just praegu iseseisvalt teha, riskeerid sellega, et saad tulevikus laisa ja iseseisvusetu lapse. Las laps teeb nii, nagu ta oskab ja suudab, ja ära unusta teda selle eest kiita. Lubamatud on naljad ja iroonia selles vanuses lapse iseseisvuspüüde suunas.
Täiskasvanute tegutsemises võib täheldada ka teistsugust suundumust: rõõmustades, et laps on muutunud iseseisvamaks, lubad talle palju rohkem vabadust, kui väike inimene kanda suudab. Hoolimata väikese inimese püüetest saada iseseisvaks on täiskasvanu kohalolek siiski pidevalt hädavajalik. Loomulikult ei tasu ka lakkamatult teda parandada ja tema tehtud toimetusi ümber teha – see kutsub esile kas protesti või ta keeldub edaspidi neid tegevusi sooritamast. Varu kannatust ning oota oma ümbertegemise sooviga seni, kuni laps sooritab oma tegevusi tunduvalt kindlamalt. Ainult niisugusel juhul vormub väikelapses õige arusaam vanema ja lapse suhetest.
Lapsel endal pole kah selles vanuses lihtne. Kuigi ta püüdleb iseseisvuse poole, tahab ta tunda end ka turvaliselt ja mugavalt. Seepärast on lapsevanema heasoovlik kohalolu ning tavapärane ja harjunud atmosfäär lapsele suureks abiks ja laseb tal end mugavalt tunda.
Jõudu ja jaksu kolmeaastastega!
Allikad: Detstvo.ru, eFamily.ru, Õpetajate Leht, Vikipeedia 

Write A Comment