Vanemaharidus

Kokkuvõte Nupsu.ee küsitlusest Eestimaa laste probleemide kohta

Sissejuhatus küsitluse kokkuvõttesse

Kaval-Antsude ja Põrgupõhja Jürkade ülestähendaja

Anton Hansen Tammsaare teos „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ilmus 1939. aasta jõuludeks ning sai eesti rahva suurkirjaniku luigelauluks. 1. märtsil 1940 paljude poolt lugupeetud kirjanik suri. Et aga 2012. aastaks ennustatakse jälle maailmalõppu, nagu seda on tehtud lugematuid kordi varemgi, oleks tänapäevasel eestlasel ehk asjakohane teos taas kätte võtta ja üle lugeda. Tammsaare pessimism sobib maailmalõpueelsesse tänapäeva nagu valatult. „Et kui inimene on ehk tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, s.t kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb see tagasi võtta… [- – -] See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävineda ja olnud inimeste hinged kogutakse taevast ja põrgust kokku ja saadetakse sinna tagasi, kust nad on tulnud.“ (Tammsaare 1975:167)

Kloonitud Jürkad on Eestimaal

Kui nimetatud raamatu lugemine lõpetatud, tekib ehk küsimus, mis sai Põrgupõhja Jürkast edasi?

Kaval-Antsude maailmas ei tähenda töörabamine edu ega tõota ka laste sünnitamine helget tulevikku.

Üks võimalikest vastustest on, et Jürkat on kloonitud sadadesse tuhandetesse eksemplaridesse ning Eestimaale elama saadetud, et vaadata, kuidas selle õndsaks saamisega meil siin tuulepealsel maal siis lood ikkagi on. Eksperimendi õnnestumise  huvides on ka Kaval-Antsusid  juurde vorbitud, ainult vähemal määral, sest selleks, et Kaval-Antsudel hästi läheks, on neile ju igaühele vaja palju Jürkasid, ehk siis neid, kellelt koorida seitse nahka. Kuidas muidu nimetada olukorda, kus näiteks prügi sorteeriv perepea võetakse tööle kolmekuuse katseajaga! (teadupoolest on prügis tuhlamine väga suurt väljaõpet ning koolitust, laialdast silmaringi ning enneolematuid töötajanõudeid eeldav töö) ja ta saab selle eest kuus 380 eurot puhtalt kätte. Tõeliselt hea näide tänapäevasest Põrgupõhja Jürkast! Ta teeb palju tööd ja teenib vähe. Neid näiteid võiks siin tooma jäädagi.

Jürka elufilosoofia pole populaarne

1985. aastal ilmunud  romaani “Põrgupõhja uus Vanapagan” väljaande järelsõnas kirjutab Jaanus Vaiksoo: „Jürka elufilosoofia on lihtne – teha kõvasti tööd, ja et oleks palju lapsi. Ent tammsaarelik pessimism näitab, kuidas selline igipõline ja eluterve suhtumine tänapäeva ühiskonnas enam ei toimi. Kaval-Antsude maailmas ei tähenda töörabamine edu ega tõota ka laste sünnitamine helget tulevikku.“
Euroopa Komisjoni kodulehel võis 2010. a  lugeda, et Euroopa Liidus elas sel ajal vaesuses ligikaudu 19 miljonit last. 2010. aasta oli ülemaailmne vaesusega võitlemise aasta. Selle aasta lõpuks oli Eestimaal toimunud meeletu hinnaralli, tervitamaks euro kohest saabumist 2011. aasta algusega. 2010. a algul elas Eestis 1 380 470 inimest (pange tähele – Eestimaa rahvaarv oli 2010. a  taas sama, mis 1970-ndatel), seega vireles meie suures ühiskodus Euroopa Liidus, kuhu suure hoolega pürgisime, aastal 2010 ligikaudu neliteist Eestimaa-täit lapsi.
Samal Euroopa Komisjoni kodulehel on  alapealkiri „Haavatavad elanikerühmad“ . Artikkel algab nii: „Mõned elanikerühmad on suuremas ohus langeda vaesusesse ja sotsiaalsesse tõrjutusse, nt lastega pered – eriti suurpered ja üksikvanemaga perekonnad – vanemad inimesed, puudega inimesed ja sisserändajad.“  Ja sealsamas on kirjas kuldsed sõnad: “Eesmärk on parandada nende rühmade olukorda järgnevalt:

  • toetada sisserändajate ja rahvusvähemuste integreerimist tööturule;
  • edendada puudega inimeste tööhõivet;
  • kehtestada võrdse kohtlemise meetmed, et võidelda diskrimineerimisega.“

Nagu näete – suurperede,  üksikvanemate ja vanurite olukorra parandamisest pole seal juttugi. Seega – lapsed ja nende probleemidega tegelemine pole meie koduses Euroopa Liidus moes.  Miks peaksid need küsimused siis meie pisikesel kodumaal tulipunktis olema?  Tõsi küll, aasta isaks 2010 pärjati 6 lapse isa Urmas Kruuse (12 aasta jooksul on 6 lapse isa valitud aasta isaks  kahel korral). Paljulapselisus pole meie Kuldvasikat orjavas  ühiskonnas moes. Vastupidi – laste olemasolu muudab meid haavatavaks, vaesestab, seab ohtu meie vabaduse, karjääri, seab piirid tarbimisvõimele. Talendikad noored ei soovi tulla Eestimaale lapsi sünnitama. Mitte üks haritud ja mõtlev inimene ei soovi end vabatahtlikult vaeseks muuta.

Eestimaal tööga rikkaks ei saa

Jürka elustiil pole moes, sest ka töörügamine pole enam moes.  Töörügamine pole populaarne  põhjusel, et Eestimaal tööga rikkaks ei saa, eriti ettevõtjad väidavad, et rikkaks ei saa mõnes firmas töötades, kellegi alluvuses rügades. Ka Jürka ei saanud rikkaks ega õndsaks, ehkki rabas tööd mitme mehe eest. Ikka oskas Kaval-Ants teha nii, et mehele endale ei jäänud peale laste suurt midagi. Kui Jürkat matma hakati, polnud talle jäänud riideidki, mida selga panna, nii et inimesed olid hämmelduses. „Tule taevas appi!“ hüüdsid kõik nagu ühest suust. „Ei ole võimalik, et õige inimene oleks nii paljas. Õige inimene kas või varastabki endale midagi, kui ta tööga ei viitsi teenida.“  (Tammsaare 1985: 212)

Ei ole võimalik, et õige inimene oleks nii paljas. Õige inimene kas või varastabki endale midagi, kui ta tööga ei viitsi teenida.

Eriti õpetlik on Jürka saatus – ka siis, kui Põrgupõhja „peremees“ paneb oma kätega tule otsa majale, kust ta välja on aetud, itsitab Kaval-Ants pihku. Miks? Sest ta kaval, ta saab põlengustki kasu, hooned on ju kindlustatud. Jürka paneb küll ka Kaval-Antsu hooned põlema ja mässab kõvasti, siiski on tema saatus surra. Loomulikult ei taha mitte keegi siit välja lugeda asjaolu, et kui ükskord peakski kloonitud Jürkadel tekkima tahtmine ülekohtu vastu võitlema hakata, ei õnnestu see mitte mingil moel. Ikka saavad Kaval-Antsud oma tahtmist, sest neil on seljatagune ja nende käes on võim.

Kaval-Antsu elufilosoofial on Eesti ühiskonnas kandejõudu

Priit Ratassepp kirjutab 1985. a teose järelsõnas: „Erinevalt Jürkast, kes elab otsekui muinasjutus, teises reaalsuses (ja kelle võtmesõna on õndsus), toetub Ants kindlalt kahe jalaga maapinnale – kui tema keelekasutusest ei saa esile tõsta üht tuumsõna või reeglipära (kui selleks mitte pidada reeglipära rikkumist), siis üksnes sellepärast, et ta püstitab endale üha uusi eesmärke. Need eesmärgid on kokkuvõtlikult järgmised: kõrge rent, üliodav (ja kindlustamata tööjõud), uued majad, mets, uudismaa, teatud elustiil, kaaskodanike lugupidamine (iga hinnaga); neid võib veel sõnastada. Tinglikult võib öelda, et Antsulgi on tuumsõna, milleks on raha. Kogu Antsu tegevus on erinevate väiksemate ja kaalukamate vahe-eesmärkide kaudu suunatud sellele, et teenida maksimaalset kasumit, kusjuures eesmärk pühitseb alati tema arvates abinõu. Raha on aga midagi konkreetset ja käegakatsutavat, ühiskonnas üsna ühese tähendusega realiteet… [- – -]
No loe üht- või teistpidi – tulemus on sama. 25 aastat tagasi kirjeldas Ratassepp üsna täpsete sõnadega ühiskondlikke prioriteete, mis praegu, veerandsada aastat hiljem on samasugused kui toona. Tammsaare tegi seda pea 70 aastat tagasi ja kui ta oma romaani kirjutas, siis käsitles ta ikka aktuaalseid probleeme, mitte ei pidanud neid sulepeast välja imema. Seega – Mammona-kultus pole midagi uut siin päikese all, kuid inimesena tahaks ju siiski midagi paremat. Tahaks õiglust inimsuhetesse ja igapäevaellu, tahaks poliitikuid, kes saavad aru, et rahvas on kurb.
Mis selgus siis Nupsu.ee küsitlusest teemal “Millised on sinu arvates Eestimaa laste kõige valusamad probleemid”? 
Nupsu.ee korraldas eelmisel nädalal portaali kasutajate hulgas küsitluse Eestimaa laste aktuaalsete probleemide kohta. Võib-olla oli ka neid, kes vastusevariantide hulgast sobivaid ei leidnud. Vastusevariandid koostasin foorumis pakutud kitsaskohtade ja dokumendi järgi, mis kajastab paljude lastega tegelevate ringkondade arvates Eestimaa laste olukorra parandamiseks vajalikke meetmeid aastatel 2012 – 2020. Seda dokumenti, mis kannab nime “Laste ja perede arengukava 2012 – 2020” tutvustas Lastekaitse Liidu korraldatud konverentsil “Kuidas elad, Eestimaa laps?” ka Eesti Vabariigi sotsiaalminister Hanno Pevkur. Lugege ka ise arengukava. Milliseid mõtteid see teis tekitab? Foorumipostitusi olen kajastanud eelnevalt ka kirjutises “Mõtteid Eestimaa laste valukohtadest…”
Kokku on tänase seisuga hääletanud 84 inimest ning vastused jagunesid niimoodi:
Millised on Sinu arvates praegu Eestimaa laste kõige valusamad probleemid? Kas…

  • majanduslikku toimetulekut tagavate toetuste süsteemi ebapiisavus – 32% pakkus seda kõige suuremaks Eestimaa lapse probleemiks.
  • lapsevanemate ebapiisav sissetulek –  26% vastanuist
  • lastehoiusüsteemi korraldamatus – 15%
  •  koolikiusamine – 7%
  • lapsevanemate vähesed teadmised kasvatusküsimustes –  7%
  • lapsevanemate teadmatus, kuhu pöörduda, kui on vaja mingil alal abi –   6%
  • laste ebatervislik toitumine –  5%   
  • laste kehv tervis – 1%

 Niisiis – ehk muutub nüüd pärast selle kokkuvõtte ülevaatamist mõistetavamaks, miks kirjutasin küsitluse kokkuvõttele nii pika sissejuhatuse. Pole midagi uut siin Päikese all – probleemid pole värsked, vaid üsna vanad, ja need pole kindlasti ka mitte ainult väikese Eestimaa murekohad.

Oled kindlasti oodatud seda lugu kommenteerima!

Lisa oma kommentaar