Endine Playboy modell ja MTV staar Jenny McCarthy on muutunud peaaegu perekonna sünonüümiks kui asi puudutab vastsete emade nõustamist raseduse ja emaduse teemadel. Viie-aastase autistliku poja emana on ta kirjutanud mitu raamatut.
Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: „Belly Laughs“, „Baby Laugs“, ning kõige hilisemalt „Life Laughs“.
iVillage reporter kohtus selle kohati ropu, samas ülilõbusa ja alati julmalt otsekohese emaga ühes New Yorgi hotellis, et rääkida tema seiklustest lapsevanemana.
Mis on emaduse naljakad küljed?
Kõik on naljakas! Sinu riietumisstiil, edevus, vestlusteemad muutuvad. Ja kõik mida lapsed ütlevad, on täiesti aus. Praegu on minu poja kinnisideeks rinnad. Igakord kui mõni väike tüdruk mööda kõnnib, tekib tal tahtmine tema särk üles kiskuda. Mis ma oskan öelda – täitsa minu poeg!
Oled öelnud, et raamatu „Belly Laughs“ kirjutamine oli su lemmikprojekt. Kas oli raske nii isiklikest asjadest rääkida?
Tõtt-öelda oli mul raske ennast tagasi hoida. Räägin kogu tõde. Te ei pruugi tahta seda kuulda, kuid mina räägin nii, nagu see on.
Kuidas sul tekkis üldse mõte oma rasedusest ja lapsest raamat kirjutada?
Kui ma pojaga haiglast koju tulin, analüüsisin viimased üheksa kuud üksi-pulki läbi…ja mu esimene mõte oli, et kõik rääkisid jama!. Seega ma hakkasin kirjutama, kuidas see kõik tegelikult oli. Poeg lamas diivanil, mul oli läpakas süles ja esimese raamatu toksisin ma sisse ühe näpuga.
Mis on parim lapsevanemaks olemist puudutav nõuanne, mida sulle on antud?
Minu ema soovitas mul ringist välja murda – lõpetada enda lapsepõlveaegsete mitte just eriti suurepäraste mustrite kordamine, mis ei ole ilmtingimata vajalikud.
Kui sõbrad sinult nõu küsivad, mida sa neile soovitad?
Luba endale emme-aega. Lõhnad kogu aeg nagu täistatistatud kalts – isegi paganama meikimine annab palju juurde! Enda jaoks aja leidmine muudab sind nii palju ja teeb sinust ka palju parema ema.
Mida head sa endale igapäevaselt lubad?
Mul oli tavaks lihtsalt jalutamas käia. Mulle ei meeldi trenni teha, seega ma ei käinud jalutamas mitte kaalulangetamise eesmärgil, vaid selleks, et värsket õhku hingata ja linnulaulu kuulata. Käisin üksida, kuid kui seda luksust pole, pane laps kärusse, anna talle pudel kätte ja võta ta endaga kaasa.
Kui kaalulangetamisest rääkida, siis sina võtsid rasedusega palju juurde. Kas oskad endasugustele emadele – mitte sellistele nagu Heidi Klum, kelle kaal paistis kaduvat lausa minutitega – nõu anda?
Jah, see on jama. See häiris mind kohutavalt. Kui ma enne rasedust kaalusin 55 kg ja haiglasse minnes 90 kg, siis koju tulles oli mul umbes 22 üleliigset kilo. Väga raske oli peeglisse vaadata – ma ei tundnud ennast ära.
Mu ema rääkis kaalujälgijatest, mida ma pidasin mingiks Kesk-Lääne dieediks. Kuid ta kaotas mõne kuuga 18 kilo ja sõi ikkagi pitsat. Kui ta külla tuli, otsustasin selle ära proovida. Panin ennast kirja, käisin rühmas ja kuue kuuga kaotasin kõik rasedusega kogunenud kilod. Jälgin seda programmi siiani.
Mis on emaks olemise juures kõige parem asi?
Sa mõistad oma elu väärtust – nartsissism on kui peoga pühitud. On taevalik tunne oma lapsele otsa vaadata. Kui ma ei saakski kunagi midagi muud peale emaks olemise teha, oleksin õnnelik.
Mis emaks olemise juures eriti nõme on?
Hirmus elamine. Pidevalt muretsemine on normaalne. Kas ta tõmbab selle luti endale kurku? Kas ta kukub sealt kiige otsast alla? Need väiksed hirmuhääled saadavad sind terve päev. Ja sellega asi ei lõpe! Kas tema tüdruksõber kohtleb teda hästi? Ma loodan, et ta sõbrad ei lase tal seda viiendat pitsi viina juua!
Kuidas sa selle muretsemisega toime tuled?
Ma palvetan, palvetan, palvetan. See on kõik, mida teha saab.
Kes sulle kui emale eeskujuks on?
Minu ema – loodetavasti on see kõigil nii, eks? Temalt saime (McCarthyl on kolm õde) kaks asja, mida lapsed enim vajavad – tingimusteta armastuse ja turvatunde – mis aitasid meil kasvada tugevateks ja iseseisvateks isiksusteks.
Sa oled olnud nii töötav ema kui kodune ema. Kummal raskem on?
See koorem on võrdne. Töötava emana on raske näha aknal seda emme-tule-tagasi-nägu, kuid iseendale jääb aega rohkem. Kodused emad näevad lapse esimesi samme, kuid neil pole üldse aega enda jaoks. Mulle meeldis rohkem kodune olla.
Olid sul ka mõned hädavajalikud tooted, mis aitasid sul emaduse esimese staadiumi üle elada?
Mina olen selline põhiasju hindav ema. Pepupunetuse vastu aitas hästi Freaking Desitin. Oh, ja need beebikindad, mis ei luba kratsida. Evanil oli sellest terve nägu omal ajal väikseid koorikuid täis.
Kas igatsed seda 10-aasta tagust aega, mil olid ilma lasteta peoloom?
Mitte hetkegi. Praegu heliseb mu äratuskell 5.15 hommikul – seega sissemagamine on ilmselt asi, millest ma tõeliselt puudust tunnen. Kuid laps korvab kõige selle, millest võiksin üldse puudust tunda. Kuigi ma olen jälle vallaline! Sõpradele ütlen, et olen vallaline vaid laupäeva õhtuti.
Kas muretsed, kui poeg kunagi su seksikad aktifotosid näeb?
Mul on ükskõik, kui ta neid fotosid näeb. Ma teen talle selgeks, et need on lihtsalt tissid. Sõnad seevastu on teistmoodi – pean jälgima, mida ta loeb. Mina võin keelepeksu taluda – ma lihtsalt ei taha, et tema näeb, et tema ema laimatakse.
Sinu poja nimi on Evan. Mida sa arvad neist hulludest nimedest, mida kuulsused oma lastele tänapäeval panevad?
Alustuseks on kuulsused küllaltki loomingulised, ekstsentrilised inimesed…kuid minu arvates on see imelik ja mina ei paneks küll oma lapsele Banaan nimeks. Umbes et, „Jenny sünnitas just kolmekilose Rohelise Paprika!“
Mida sinule iseloomulikku võiks poeg sult pärida?
Kindlasti minu huumorimeele. Kui poisil on hea huumorimeel, võib ta tüdruku isegi voodisse saada. Kuigi kolme-aasta vanusena võiks ta sellega veel pisut oodata..
Midagi, mida sa loodad, et ta sinult ei päri?
Minu kangekaelsust. Kui ma ütlen talle, et ta peab veel ühe vahvli ära sööma, enne kui võime minna, istub tema lihtsalt kolm tundi paigal, näitamaks, et ta ei pea seda tegema.
Mida toob tulevik? Rohkem lapsi, rohkem raamatuid?
Laste suhtes pole kindel, aga raamatuid tuleb kindlasti veel. Näiteks „Dating Laughs“, ja „Puberty Laughs“, „My Husband’s Dead“, „Now What Do I Do? Laughs“. Ja kui Oprah pensionile jääb, istun mina tema toolile ja võtan tema ameti üle.
Toimetanud Tiina Luht
Lapsevanem