Kui näitlejanna Brooke Shieldsil sündis 2003. aastal tütar Rowan, järgnes sellele ootamatut halvav depressioon. Näitlejanna pidi võtma antidepressante, et haigusest üle saada. Shields andis toona intervjuu, kus rääkis täpsemalt oma rasedusest, kogemusest sünnitusjärgse depressiooniga (SJD) ja otsusest talletada need oma uude raamatusse “Down Came the Rain”.
Miks otsustasid raamatu kirjutada?
Tunnen, et oma eluloo kirjapanemiseks olen veel liiga noor, eriti kui arvestada, et mu huvitav etapp on just alanud ning olulised saavutused nii karjääris kui eraelus ootavad veel ees. Antud teema muutus minu jaoks aga vältimatuks ning olles seda nii dramaatiliselt üle elanud, tundsin vajadust kõike minu ja minu lähedastega toimunut teistega jagada. See ei tekkinud niivõrd vajadusest vabaneda emotsionaalsest koormast, kuivõrd kohustusest aidata teisi, tuues päevavalgele karm reaalsus, mis sünnitusjärgse depressiooniga kaasneb. Kirjutama julgustas mind kauaaegne sõber ja endine esindaja, otsuse langetasin enda tõekspidamistest lähtuvalt.
Tegemist on probleemiga, mida liiga tihti ebatähtsaks ja pealiskaudseks peetakse. Nii paljud puutuvad sellega kokku, kuid ometi on see nii tabu teema, et otsustatakse maha vaikida ja üksinda kannatada.
Kas sa usud, et raskused rasestumisega aitasid kaasa sünnitusjärgse depressiooni kujunemisele (Shields sai viljakusravi – toim)?
Ma tunnen, et minu depressioon havenes suurel osal just nende katsumuste tõttu, mida pidin pelgalt rasedaks jäämise nimel üle elama. Samas kannatavad palju viljakusravi mitte-saavad emad samade sümptomite all. Manustatud rohud ja läbitud hormoonravi viisid mu organismi tasakaalust välja ning ebaõnnestunud katsed masendasid mind samuti. Kuid ma tunnen mitmeid emasid, kes rasestusid loomulikul teel ja kellel oli kerge sünnitus, kuid keda valdasid sarnased emotsioonid, mida mina oma raamatus kirjeldan.
Kuidas rasedus kulges? Keskmisest kergemini või raskemini?
Minu rasedus oli kerge ja tõtt-öelda küllaltki sündmustevaene. Mind ei vaevanud hommikune iiveldus ning isegi kaalus ei võtnud ma ülemäära palju juurde. Mul oli keskmisest kergem rasedus ja ma kandsin selle lõpuni.
Su isa suri vahetult enne Rowani sündi. Lisaks vahetasid sa elukohta ning elasid üle väga raske sünnituse. Need on kolm väga suurt ja üheaegset stressiallikat. Kuidas see kõik sulle mõjus?
Tagantjärele vaadatest põhjustasid mu isa surm, kolimine ning hirmutav ja raske sünnitus mulle tohtut stressi, valu ja kurbust. Need võimendasid depressiooni, kuid et ma pärast seda veel SJD-d põdesin, olin pärast toibumist omadega täiesti läbi. Samas teadlikud tunded keerlesid emaksolemise, lapsesaamise, lapse enda ning sünnitamisele järgnenud tohutute muutuste ümber. Usun, et isegi kui mu isa poleks surnud ja ma poleks elukohta vahetanud, oleksin ikkagi SJD-d põdenud.
Keemiline tasakaal minu kehas oli sünnituse (ja kaheaastase viljakusravi) ajal nii tugevalt muutunud, et deprepessioonile oli mul kalduvus ka ilma emotsionaalsete ja psühholoogiliste traumadeta.
Oma raamatus analüüsid sa enda ja oma ema vaheliste suhete arengut ning seda, kuidas olete omavahel rahu sõlminud. Kuidas see toimus ning millist rolli mängib ta sinu elus praegu?
Mu ema on oma lapselapsesse täiesti armunud ning tahab temaga võimalikult palju koos olla. Ta pole minu mänedžer juba 90ndatest saadik ning tööalane suhe meil puudub. Räägime mitu korda nädalas ning näeme küllaltki tihti. Ta elab püsivalt Ameerika idarannikul ning mina reisin kahe ranniku vahel edasi ja tagasi. Emaks olemine on loonud minu ja mu ema suhetes pinna teineteise mõistmiseks.
Räägi SJD-ga kaasnevatest sümpotmitest, mis paljusid naisi vaevad.
SJD põhjustab häbi ja hüljatustunnet, mida on väga raske endale teadvustada. Sa ei tunne oma lapsega mingisugust sidet ning emadus ei paku sulle rõõmu. Nii meie kultuuri kui ettekujutusse on emadusest talletunud kindel pilt ning kõik, mis sellele ideaalile ei vasta, paistab põhjustavat häbitunnet.
Kuidas mõjutas su depressiooni Hollywood ja sellega kaasnev tähelepanu?
Ma leian, et Hollywood ei avaldanud sellele mitte mingisugust mõju, ei head ega halba. Peaaegu mitte ükski naine, kellega ma SJD-st rääkisin, ei kuulunud filmi- või televisioonitööstusesse. Suurimat survet avaldas mulle vajadus teha õnnelikuks oma lähedased inimesed. See polnud loomulikult võimalik ega reaalne. Depressioon justkui kaotas Hollywoodi mõiste ja võrdsustas ning ühendas kõik seda põdevad naised.
Mil moel soovid oma raamatuga SDJ all kannatavaid naisi ning nende lähedasi aidata?
Ma loodan, et see raamat aitab vastsetel emadel mõista, et nad pole üksi ega pea heitma meelt ja et oma tundeid ei maksa häbeneda. SJD pole nende teha, ravi ja tervenemisprotsess aga küll. Abi on olemas ja see toimib. Mis puudutab nende naiste lähedasi, siis loodetavasti aitab see raamat neil seda segast ja rasket haigust paremini mõista. Loodetavasti annab teadmine võimalikest ravivõimalust neile rohkem kindlust ja tuge. Ühtlasi peavad nad mõistma, et SJD ei ole midagi, mida nad ise ravida saavad.
Mida ütleksid arstidele, kas äsja sünnitanud naisi nõustavad? Nad teavad küll meditsiinilist aspekti, kuid mismoodi peaksid nad pöörduma naise poole, kes pole kindel, mis tal viga on?
Rääkige naistega enne kui nad sünnitama lähevad. Öelge, et kui nad tunnevad end pärast sünnitust tõrjutuna, depressioonis, abituna, või ebaharilikult kurvana, et nad annaksid sellest arstile koheselt teada. Eriti siis, kui need tunded mõne päeva möödudes ei kao. Perekonnal, abikaasal või partneril peaks olema keegi, kelle poole küsimustega pöörduda. Pärast psühholoogilist edasiminekut tuleks kindlasti arsti juures kontrollis käia. Paranemisperioodil tuleb võrdselt pöörata tähelepanu psühholoogilistele ja metsiinilistele / füüsilistele probleemidele.
Räägi meile natuke Rowanist – kuidas tal läheb ja mida talle teha meeldib?
Rowan, minu pisitütreke on suurim rõõm mu elus. Iga päev toob uusi üllatusi. Ta armastab muusikat ja tantsimist ning sööks muna hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Darlat, meie koera nähes hakkab ta vigisevat häält tegema ning nõuab, et saaks teda toita. Talle meeldib väga minu abikaasa – oma issi – nägu täis musitada ja enne lahkumist oma põski korduvalt minu omade vastu suruda. Tal on oma lemmik tekk nimeha “cachach” ja talle meeldivad kõik joogid, kus vähegi jääd sees on. Dushi all ja kraanikausis eelistab ta külma vett ja ta armastab käsi pesta. Huuleläige teeb ta väga rõõmsaks!
Allikas:www.ivillage.com
Lapsevanem