Lapsevanem

Marcus William'i sünnilugu

Väike Marcus William. Foto: erakogu

Raseduse veetsin Eestis ja käisin siin arstil nii nagu peab. Samuti olin valmis ka siin sünnitama. Olin ennast häälestanud Eesti haigla lainele, aga nagu meil kõigil, võttis elu ootamatud pöörded.
Mul tuli ette ootamatu reis USAsse ja seega pidin harjuma mõttega, et sünnitan seal. Rasedus kulges ka seal normaalselt. Arsti juurde viimastel kuudel ei saanudki, kuna see on seal keeruline ja maksab palju. Aga kuna Eestis olid kõik analüüsid ja testid ja korras, siis ma ei muretsenud. Kui oleksin ennast halvasti tundnud, siis oleksin loomulikult kohe arsti juurde läinud.
Sünnitus algas täpselt õigel päeval ja haigla oli välja valitud juba enne. Asusime teele! Haiglas võttis mind vastu meeldiv personal, kes mind kohe ratastooli tahtis suruda. Käele kinnitati sildid ja saadeti riideid vahetama. Selga sain selle filmidest tuntud seljatagant lahtise kitlikese. Siis pandi mind pikali, aparaadid külge ning algas ootamine.
Kahe tunni pärast viidi mind üle järgmisesse palatisse, kus pidin sünnitama hakkama. Seal oli väga-väga ilus. Kiiktool, kummutid, uhke vannituba ja beebiboks selleks hetkeks kui ta ilmavalgust näeb. Sünnitus kestis kaua ja minuga tegeles tohutult palju inimesi. Aegajalt pidin kuhugi alla kirjutama, aga tagantjärele ma ei teagi kuhu ma siis alla kirjutasin:).
Kuna olen valu suhtes tundlik, tahtsin sünnitada epiduraaliga. Pidin seda ka saama, aga millegipärast see minuni ei jõudnud − seega kannatasin jubedate valude käes tunde. Lõpuks ma oma valuvaigisti siiski sain. Arstid silitasid pead ja palusid mul seejärel tunnikese puhata. Ei läinud kaua, kui minu laps sündis. Sünnituse võttis vastu meesarst, kes oli väga hoolitsev ja tegutses kiiresti. Pärast sünnitust viidi mind järgmisesse palatisse, kuhu pidin jääma puhkama. Palat oli eelmisest veelgi ilusam. Sain ka personaalõe, kes minuga koguaeg tegeles. Tuba oli nagu hotellituba. Kummuti peal pisikesed seebid ja rätikukesed. Telekas, vannituba ja laud…
Laps toodi minu juurde alati kui tahtsin ja viidi ära kui ma puhata tahtsin. Kõik olid väga sõbralikud. 1. jaanuaril sain haiglast välja. Minu tuppa toodi ratastool ja mind sõidutati sellega kuni haiglaukseni. Huvitav on see, et lapse tohib haiglast välja viia ainult ema. Ja nii me siis sõitsimegi kahekesi vastu oma uuele elule.
Veronika Leosk

Lisa oma kommentaar