Olen siin nüüdseks olnud poolteist aastat ja alles nüüd hakkan tasapisi harjuma selle maa erinevustega. Eriti sain ma neid tunda raseduse vältel. Viimane kogemus rasedusest oli mul 10 aastat tagasi Eestis.
Võibolla on nüüd asjad teistmoodi, aga siis käisin ma küll iga kuu naistenõuandlas. Mõõdeti, kaaluti, võeti verd, tehti uriiniproovi. Ikka nagu peab. Siin aga ei midagi. Tegime kodus testi ja läksime mehega arsti juurde, et teatada rõõmsat sõnumit ja saada arstilt kinnitust, et olen rase.
Perearst ei tundnud asja vastu suurt huvi ja ämmaemand lubas tulla koduvisiidile, kui on käimas 10. rasedusnädal. Miks ta lubas koduvisiidile tulla? Ma ei saanudki aru. Igatahes ämmaemand tuli, ei teinud suurt midagi (mis uuringuid ta mu kodus ikka nii väga läbi viia saab?), täitis aga usinasti ankeeti ja oligi kogu lugu! Oleks siis mingi läbivaatus või ultraheli uuring või midagigi, et ma saaksin kinnitust et – JAH, ma olen rase! Test võib ju valetada.
Ei oska seletada, aga millegipärast oli minu jaoks oluline saada kinnitus sellele, et olen rase. Lahkudes andis ämmaemand mulle paberid, millega pidin minema kohalikku haiglasse vereproovi andma. Seal selgus, et ühendust võetakse minuga ainult siis, kui midagi on pahasti. Muidu mitte.
Võibolla on see minu paranoia, aga ma siiski tahaks, et keegi ütleks mulle, et kõik on korras. 20. nädalal läksime ootusärevusega ultraheliuuringutele – loomulikult kogu perega, abikaasa ja minu 9-aastane poeg. Kiiresti öeldi, et siin on lapse jalg, siin pea. Sellist asja nagu ma Eestist kuulen, et ema näeb ultraheli aparaadi pilti seinal, ei ole siinsed haiglad vist kuulnud. Seega ma ise palju ei näinudki. Mees ja poeg õnneks nägid, kuidas beebi siputas usinasti. Võttis pisara silma küll.
Loen ikka Perekoolist, kuidas mõõdetakse kuklavolti ja emakapõhja kõrgust ja jumal teab mida veel, siin aga ei öelnud arst mulle mitte midagi. Lõpuks küsisin siis ise, et kas kõik on ikka korras. Selle peale ütles ta, et praeguseks küll! Kas see siis tähendab, et mõne aja pärast enam ei ole korras? Ultraheli uuringust saadud pildi pidime loomulikult ise välja ostma. Üks pilt maksis 50 krooni. See oli minu jaoks ka üllatus. Peale seda käisin kuus korra kohalikus perearstikeskuses ämmaemanda vastuvõtul, kes kuulas lapse südamelööke.
Korra käisime veel ultrahelis ja oligi kõik. Võibolla on see mõnes mõttes isegi hea, et sind ei uurita ega puurita, sest mida rohkem uurida puurida, seda rohkem probleeme võib avastada. Ilmselt ma lihtsalt tahtsin need üheksa kaunist kuud end veidi tähtsamana tunda ja saada kinnitust, et minu ja beebiga on kõik korras. Õnneks läkski mul kogu rasedus kenasti. Juurde ei võtnud ma grammigi, mis oli meeldiv üllatus. Sünnitades kaotasin hoopis viis kilo, mis aga kahjuks kiiresti tagasi tulid. Ellie on kena ja terve laps ja mis muud elult tahtagi:)
Kairit Sepp
Lapsevanem