Lapsevanem

Kui mees töötab kodust kaugel…Psühholoogi kommentaar

Avaldasin novembris mõtiskluse “Kui mees töötab kodust kaugel…”, mida ajendas kirjutama sel hetkel meediat punase niidina läbinud “Kalevipoegade” teema.
Jõuludeks saabub suurem osa neist meestest koju, seega on asjakohane avaldada ka psühholoogi kommentaar kirjutisele. Millegipärast on nii, et just jõulude ajal ning aastavahetuse paiku närib üksindus kõige teravamalt hinge.

Eva-Maria Kangro / Foto:etv.ee

“Pereliikmete sage või pikem eemalviibimine on pere ühtsusele tõsiseks väljakutseks. Hoida lähedust olukorras, kus partnerit füüsiliselt kõrval pole, nõuab mõlemapoolset vaimset pingutust – teadvustamist, et lähedus ei püsi iseenesest ja üheskoos selgitamist, mis kummalegi poolele tähtis on. Teadmine, et teine kaugel päriselt hoolib, peab saama kinnitust. Probleemid kerkivad üles peaasjalikult seetõttu, et partnerid asuvad erinevates kontekstides ja ühisosa jääb napiks.
Loomulikult on mängus rida praktilisi küsimusi, alates igapäevasest logistikast ja kodutöödest kuni füüsilise läheduse vajaduseni. Lisaks on kodu poolt vaadates partneri osas palju ebamäärast – Mida ta teeb? Kellega suhtleb? Kui palju koduste peale mõtleb? Kas talle üldse läheb korda, kuidas me hakkama saame? Kuna psüühikal on ebamäärasusega raske toime tulla, võtavad kuju negatiivsed mõtted, olgu nendeks kõhklused-kahtlused või „kindel teadmine“. Pähe kipuvad just negatiivse sisuga mõtted, sest need on lihtsad, automaatsed ja tugevad, küll aga mitte tingimata tõesed. Nii võib kodune pool end olukorra ohvrina tundma hakata.
Partnerite eemalviibimisel on ka teine pool: sageli saabuvad keerulised ajad hoopis elukaaslase naasmisega, sest tagasikohanemine võtab samuti oma aja nii koduste kui saabuja vaatenurgast. Selleks, et teise poole ootused ja vajadused omavahel hästi klappima saada, on hea mõte nendest omavahel siiralt ja avatult juttu teha, ka võimalikest ettetulevatest probleemidest rääkida. Nõnda saavad paljud arusaamatused ennetatud. Mitmed kaasat koju ootavad naised on näiteks kirjeldanud, et nad on oma positiivsed emotsioonid ootamise käigus n-ö ära kulutanud ja kui reaalne mehe kojusaabumise hetk on käes, paistab olukord hoopis teises valguses – mehe reaktsioonid pole päris need, mis eeldatud, igapäevaelu rütmi sulamine ei lähe nii libedalt jne. Seega, kujutlused on enda omad, reaalsuses tuleb mängu aga teine inimene oma mõtete, tunnete ja tegudega.
Juhtub ka seda, et kodust elu üleval pidaja harjub omaette toimetamise ja vastutamisega niivõrd ära, et pereliikme naasmine tekitab rohkem segadust, kui on abiks. Ka lapsed võivad issi-emme kojusaabumisele ettearvamatult reageerida – kes klammerdub, kes on ülevoolavalt energiline, kes võtab hoopis vaenuliku hoiaku jne. Täiskasvanu asi on aidata last turvaliselt kohaneda.
Ja lõpetuseks: kõiki neid arusaamatusi on võimalik tõhusalt ennetada teise vastu siiralt huvi tundes, oma mõtetest-tunnetest avatult kõneldes, ootamatusteks valmis olles ja koos juba ette toetavaid lahendusi välja mõeldes.”
Loodetavasti jõuavad kõik kaugel töötavad isad õigel ajal koju oma pisipõnnide juurde! Kauneid hetki teile koos perega!

1 kommentaar

  1. Meil käib ka isa aeg ajalt pikemalt ära. Viimati käist ta ära siis, kui laps oli 5 kuune ja siis see last eriti ei mõjutanud, aga nüüd on vist see suvi jälle minek 3-5 kuuks, siis on laps üle 2 aasta vana ja juba hirmuga mõtlen, kuidas ta reageerib sellele. Samas minu jaoks on see värskendav, et mees niimoodi aeg-ajalt ära käib, see annab mulle teada, et meie tunded on endised, sest igatsus hakkab ju näpistama. Kui seda ei oleks, siis vb ei paneksgi tähele, kui suhe hakkab jahtuma. SIis on võimalik ka varakult midagi ette võtta. Seega leian, et kui vahest natule üksteisest eemal olla, siis mõjub see suhtele pigem hästi. Eks siis näis kuidas laps seekord reageerib, tuleb kindlasti varakult hakata eeltööd tegema:) Samas on eesti mereväel väga toetav töötajaskond, kes alati aitavad nõustada maha jäävaid naisi ja lapse, igasugu psühholoogid ja muud ametnikud:)

Lisa oma kommentaar