Vaba aeg

Mis on ühist mardikal ja mardipäeval?

Mardikas.

Esmapilgul võib tunduda, et midagi ühist polegi. Mardipäeval, 10. novembril enam naljalt mardikaid lendlemas ega ringi ukerdamas ei kohta.
MARDUSEPÄEV
Kustas Põldmaa aga kirjutab oma raamatus „Nurmelt ja niidult“,  et 10. november oli vanade eestlaste jaoks mardusepäev. Mardus on algselt iraani päritoluga sõna, mis tähendas algul surnut, hiljem aga irdhinge, inimese- ja surmahaldjat ja veel hiljem surma nähtavat või kuuldavat ennet. Marduste kohta räägiti, et need ilmutavad ennast raagus ja tontlikus metsas ulgumise ning nutuga. Kuna meie esivanemad arvasid, et surnute hinged siirduvad putukatesse (mardikas, mardlane), siis ongi meil nüüd nende kahe sõna ühine nimetaja käes. Mardusepäevaga  lõppes muistsete eestlaste  marraskuu ehk mihklipäeval (12. oktoobril)  alanud surnuile pühendatud aeg. Mardusepäevaga lõppes surnute koduskäimine.  Soomlastel on november aga siiani marraskuu.
Kui katolik usk meie maal kanda kinnitas, hakati päeva kutsuma mardipäevaks Tours’i piiskopi Martinuse surma auks ning hiljem nimetas luteri kirik selle Martin Lutheri sünnipäevaks. Pikkamisi hakkasid sisse imbuma saksa traditsioonid, kuid nagu teate, olid eestlased kanged ning säilitasid sisimas ikka selle päeva rahvaliku mõtte.
MIHKEL, MART ja KADRI
Mihklipäev, mardi- ja kadripäev olid rahvakalendri tähtpäevad, mis muutsid halli sügise vanadele eestlastele lõbusamaks, moodustades väikeste pidustuste buketi.  Kes pole kuulnud vanasõna: „Igal oinal on oma mihklipäev“?  Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta ning tähistas välitööde lõppu, suure pulmahooaja algust.  Lõpetati suiliste lepingud, peeti mihklilaatasid, tapeti toiduks lambaid – sellest ka eelpool toodud vanasõna.  Toidulauad olid tavapärasest rikkalikumalt kaetud.
MARDIPÄEV
Mardipäevaks pidid põllutööd olema lõpetatud.  Mardiõhtu pühitsemine tõi uskumuste kohaselt  põldudele õnnistust. Kombeks oli, et naistel pidi selleks ajaks juba teatud hulk käsitööd tehtud olema – viht linast ja takust lõnga martidele ette näidata, sest laisk naine-noorik võis mardilt vitsagi saada. Mardilaupäevaks tehti tare kenasti korda, kuna  martidel oli kombeks kõik nurgad üle vaadata ja laokil asjad keset tuba sikutada ning nende kohta seletust nõuda. Mardid olid kanged ka lapsi kontrollima, vallatud, laisad ja kombetud rüblikud võisid karistatud saada. Kui martidel kontrollreid toas sooritatud, algas pidu ja pillerkaar. Tantsiti-lauldi ühes pererahvaga ja hiljem pakkus perenaine martidele liha, värsket leiba, saia, mett ja õunu. Peremehel oli mardipäevaks koduõlu valmis ning seda mekkisid mardidki. Lõpetuseks loopisid mardid toapõrandale herneid ja viljateri ning soovisid peremehele head viljaõnne, perenaisele karjaõnne, tütarlastele peiu- ja poistele pruudiõnne  järgmiseks aastaks. Õhtu lõppedes pidasid mardid ühist mardipidu kõrtsis või mõnes peres.
Kui pererahvas marte sisse ei lasknud, oli neil uskumuste kohaselt järgmisel aastal viljaikaldust oodata.
ILMA ENNUSTAMINE
Kuna vana kalender oli meie praegusest kaks nädalat hilisem, siis pole teada, kuivõrd praeguse kalendri järgi ilma ennustamine tõene on. Kustas Põldmaa kirjutab oma raamatus aga nii: „Mardipäeva lumi toob hea vilja – aasta ja kasvatab palju õunu. Kui mardipäeval oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Oli aga mardipäeval ilus ilm, siis pidi ka suvi tulema ilus ja andma korraliku heina- ja vilja-aasta. Öeldi veel: mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardisula aga sopased jõulud. Mida Mart külmetab, seda Kadri leotab lahti!“  Vaatame siis ilma mardipäeval ja paneme tähele, kuidas ennustus täppi läheb.
TÄNAPÄEVAL
„Mart pole tulnud saama pärast,
mart tuli vilja õnne pärast!“
Need on read martide sissepalumislaulust. Kuna rahvakalendritähtpäevad on agraarse iseloomuga ja järgivad vanarahva põllumajandusaastat, pole tänapäeva linnastunud inimesel enam sooja ega külma sellest, kas ta saab mardilaupäeval oma parkettpõrandalt herneid kokku rookida või mitte. Pigem eelistab ta seda mitte teha. Kui pererahvas marte sisse ei lase, ei pea ta kartma, et järgmisel aastal kõik poeketid üheaegselt pankroti välja kuulutavad. Et marte on nimetatud ka mardisantideks , siis on meediaaruteludest läbi jooksnud sõna „mardisandid“ viimane pool. Eriti seoses sellega, et tänapäeval on ju kadunud peaaegu kogu mardipäeva põllumajanduslik taust ning koos vägisi sissehiiliva halloweenijooksuga kipub novembrikuusse jääma kolm päeva, mil pererahval vaja kommikott läheduses hoida. Pahased ollakse selle peale, et martidel pole mingeid kombeid ning nad on vaid saama peal väljas ehk siis santimas.
Lastele meeldib aga väga end maskeerida, halloweeni ajal kommi norida, marti ja katri jooksmas käia. Tänapäeva mart võiks loomulikult kah pererahvale laulda, pererahva tegemisi uurida (näiteks, kas peremehel arvuti kõvakettapuhastus on õigeaegselt tehtud ja perenaisel kindad-sokid talveks varutud)  ning meenutada enne mardijooksu kas või seda, mida mart vanasti äraminekul pererahvale soovis. Meie väikeste mardisantide teadlikkuse kasvatamisel saavad vanemad palju ära teha, selgitades neile selle nüüdseks lihtsalt lõbusaks ettevõtmiseks taandunud ürituse tausta ja andes neile ideid tegutsemiseks.  Mardijooks  tuleb põhjalikult läbi mõelda, sest kui oleme jõudnud nii kaugele, et jõuluvanadelt kingikotid röövitakse, siis väikesed mardid-kadrid peavad eriti valvsad olema, et oma kommisaagist mitte ilma jääda.
Hüva mardijooksu neile, kes seda planeerivad! Pärast kirjutage oma muljetest meilegi.

Lisa oma kommentaar