Koolieelik

Psühholoog: lastele on agressiivsus loomuomane

Ajakiri Newsweek vestles lastepsühholoog Elizabeth Bergeriga ja uuris, ms tekitab 10-aastastes lastes viha ja vägivalda, mida nad on valmis ka reaalselt rakendama.
Intervjuu aluseks sai mõni aasta tagasi Ameerika avalikkust šokeerinud uudis 8-10aastastest koolilastest, kes plaanisid oma õpetaja uimastamist ja pussitamist. Ideed küll ellu ei viidud, kuid juhtumi suhtes on alustatud uurimist. Alljärgnevalt on toodud väljavõtted psühholoogi arvamusest sellel teemal.
Kas uudis sellise jõhkra kallaletungi kavatsemisest tuli Teile üllatusena?
Berger: Ma ei sooviks rääkida sündmusest, mille üksikasjad on veel selgitamisel ja pole teada, mis täpselt juhtuma pidi. Aga rääkides juhtunust hüpoteetiliselt, saab rääkida kahest erinevast asjast.
Esiteks sellest, mis toimub laste peas, ja teiseks, miks nad selle lõpuks ellu viivad. 11-15-aastaste laste kujutlusvõimet juhivad väga tugevad impulssid, eriti kui asi puudutab lähedasi inimesi.Vaadake näiteks rahvapärimusi, unenägusid, keeleväärtusi ja igapäevaseid väljendeid (“Ma tahtsin ta maha lüüa”, jne). Olen kuulnud nelja-aastast ütlemas, et ta uputab issi jõkke ja jookseb emaga minema. Meid vihastanud inimese suhtes tekkiv impulss on kõigil ühesugune ja see püsib inimeses surmani.
Kuid mis paneb lapsed seda ellu viima?
Tõsiasi, et üks vihane laps saab juhtida tervet kampa, näitab, et tunded on kontrolli alt väljunud. Definitsioon järgi on tegemist teatud käitumis- või õpiraskustega lastega. Täiesti võimalik, et praegune klassi ülesehitus ei võimalda nende lastega tegeleda. Siinkohal ei kritiseeri ma õpetajate pädevust.
See on hüpotees, kuid olukord näitab, et neis lastes on liiga palju negatiivset energiat ja midagi on vaja ette võtta: kas on klassid liiga suured, et on vaja abiõpetajat, või ei tegelda piisavalt laste koduste probleemidega.
Tavaliselt on mitu asja omavahel põimunud. Nii noored inimesed esitavad vanematele, koolile, kogukonnale ja kogu ühiskonnale suured nõudmised. Nad ei eksisteeri eraldatuna. Sellise suure probleemi korral nagu antud juhul võis olla… võiks koostada pika nime kirja mõistetest, mis nende laste antisotsiaalset käitumist selgitaks.
Kust lastel sellised mõtted tulevad? On selles süüdi näiteks telekas või arvutimängud?
Ei. Isegi mõnenädalane vastsündinu on võimeline vihastama, hammustama ja lööma. Agressioon on inimolendi üks osa. See, et me üksteist maha ei tapa, on pikajalise distsiplineeritud inimeseks kasvamise protsessi tulemus.
Noad olid olemas enne, kui tekkis televisioon. Piibel on täis kõige jõhkramaid ja hirmutavamaid mõrvamomente. Samas ei näe me piiblis ohtu sotsiaalsele stabiilsusele. Ei tohi unustada, et vägivaldsed impulsid kuuluvad inimese loomu juurde. Alati on muretsetud lapsepõlves mängitava politsei-päti mängude pärast, kus tehakse pauhh-pauhh ja tapetaksegi teine ära. See on lapsepõlv. Halb on olukord siis, kui see piir 3-4aastaste laste mängude ja reaalsuse vahel pole selge.
Seega telekat ja videomänge pole mõtet süüdistada?
Väga suur intellektualne viga oleks arvata, et vennatapp arenes siis kui mõeldi välja arvutimängud. Küsimus pole selles, miks lapsed vihaseks muutusid. See on neile kui inimestele täiesti omane ja ulatub tagasi aegade algusesse.
Kuidas suhtuda rühmajuhtide tekkesse ja sellistesse organiseeritud grupeeringutesse?
Olukordades, kus puudub täiskasvanute autoriteet – vaadake näiteks lapssõdureid – pole sugugi ebatavaline, et rühma liidriks tõuseb 9-aastane laps. Näiteks Mexico City paljudes kriminaalsetes jõukudes on väepealikke, kes pole veel 10-aastasedki.
Nii et tegemist pole šokiga?
Tegemist on šokiga selles mõttes, et igal lapsel peaks olema tavapärane elu nii perekonnas, kogukonnas kui ka koolis. Kui need aspektid toimivad, ei tule ette sellist veidrat olukorda, kus 9-aastane lapse jõugu liikmeks astub.
Teoreetiliselt võib alla kümneaastane laps olla aga väga allumatu. Läbi ajaloo ja ka praegu on näha, kuidas äärmuslikes olukordades üle maailma võib nii noores inimeses peituda külmavereline tapja ja enesetaputerrorist.
Kui palju mõjutab sellist käitumist näiteks hüperaktiivsus?
Kasvuraskustega lapsed vajavad enda ümber palju tugevamaid struktuure. Alarahastatuse tõttu on riigikoolid aga igal pool hädas nende noorte vajaduste täitmisega.
Kas selline tõenoliselt ettekavatsetud rünnak pole siiski ebaharilik?
Kahtlemata on. Vihase 9-aastase lapse tavapärane reaktsion on: “Küll ma talle alles näitan!” Antud juhtul on tegemist väga harukordse rühma noortega, kes tõenäoliselt plaanisid tahtlikult teise inimese elu ohtu seada. See on väga ebatavaline ja näitab, et kuskil jääb toetusest väga palju puudu.
Kas pole ebatavaline, et lapsed suunasid oma viha autoriteetse täiskasvanu vastu?
Tegemist on vägagi ebatavalise juhtumiga ja seda nii praktiliset kui psühholoogiliselt mõistmatutel põhjustel. Osaliselt võib tegemist olla laste suure jutuga. Kui tegudeks läheb, sõltub kogu täiskasvanute maailma raskus õpetaja autoriteetsusest. Ja see on midagi, mida väga vähesed lapsed julgevad puutuda.
Milline peaks olema lahendus? Kuidas selliseid asju edaspidi vältida?
Ilma diagnoosita on raske määrata ka ravi. Olukorra parandamiseks tuleb vaadata, milline on selle noore inimese lapsepõlv. Lastel on vaja kodu, kus nad saavad oma valu ja viha ilma hukkamõistuta väljendada. Vanemad peavad oskama lastele näidata, et probleeme on võimalik lahendada. Õpetaja peaks olema isik, kelle poole laps mure korral pöörduda julgeb.

Lisa oma kommentaar