Rasedus

E-ained meie toidulaual

E-aineid kasutatakse palju magusatööstuses.

Kaasaegse keemia areng on toonud toidu kasvatajatele ja tootjatele palju kergendust, kuid samal ajal tarbijatele palju põhjendatud, aga ka mittepõhjendatud muresid, kirjutab staažikas keemik Aili Kogerman.
Toiduainete tööstuslik valmistamine on tegelikult väga keeruline protsess. Selle käigus on toidule vaja ja võimalik lisada lausa uskumatult palju erinevaid keemilisi aineid ja seda ikka selleks, et muuta valmistoit maitsvamaks, kaunimaks, ostjale atraktiivsemaks, suurendada toidu säilivusaega… Ühesõnaga selleks, et suurendada toodete konkurentsivõimet turul. See on halastamatu konkurents ja keemia pakub üksteise ületrumpamiseks piiramatuid võimalusi.
Tarbijate säästmiseks ongi Euroopa Liidus loodud ühine lisaainete süsteem –E-ainete süsteem. Kõik toidule lisatavad E-ained teaduslikult uuritud, testitud ja saanud kasutusloa.
Tähised E100-199 märgivad toidule lisatud värvaineid, E200 – 299 näitavad säilitusaineid, E300 –399 antioksüdante.
Edasi tulevad mitmesugused tehnoloogilised lisaained: geelimoodustajad, paksendid, emulgaatorid (E400 – 499), happesuse regulaatorid, paakumisvastased ained (E500 –599), maitse- ja lõhnakorrigeerijad (E600 – 699)… Kunstlike magusainete tähised jäävad vahemikku E900 – 999. Näiteks E954 on sahhariin, E951 on aspartaam, E967 on ksülitool jne.
Pidurivedelik saia sisse
Nii mõnedki nendest E-ainetest tunduvad kogenud keemiku pilgule sissesöömiseks mittesobivatena. Näiteks E1520 on propüleenglükool, mis on kasutusel pidurivedelikuna ja üllatuslikult lubatud kasutada ka mõnedes pagaritoodetes niiskuse säilitaja ja hallituse ärahoidjana. Uskumatu!
Uskumatu on ka asjaolu, et toiduainetetööstuses on väga laialdaselt kasutusel suhkruasendaja aspartaam (E951) ja maitsekorrigeerija naatriumglutamaat (E621). Mõlemad on tuntud neurotoksiinid, mis mõjuvad hävitavalt ajule ja põhjustavad mäluhäireid.
Lisaks nimetatud aspartaamile ja naatriumglutamaadile tekitavad minus kui keemikus kõhklust eredavärvilised želeed, kompvekid, joogid ja munavärvid, millele annavad ligitõmbava tooni asovärvid.
Samas tuletan meelde, et kõik E-ained on hoolikad testitud ja juhul kui neid kasutatakse vastavalt lubatud kogustele, siis ei tohiks nad tervisele erilist ohtu kujutada. Lõppeks pole ju põhjust umbusaldada toiduainete tehnolooge, kes vastutavad toiduainete kvaliteedi eest.
Võimatu loobuda
Ometi olen seda meelt, et toidu valikul peab olema hoolas ja eriti laste puhul. Kuigi lisaaine kogus toidus on ohutu, võivad need toimida allergeenidena, koguneda organismi jne.
Kui tarbija tunneb E-ainete sümbolite tähendust on tal lihtne loobuda mingist konkreetsest toiduainest. Kogu lisaainete bukletist loobuda saab ainult üleminekul täiesti naturaalmajapidamisele ja ka siis mitte, sest toiduaineid on vaja maitsestada ja konserveerida ka koduses majapidamises.
Kõrgemal tasandil soovitaksin Eestis kriitiliselt luubi alla võtta meil lubatud E-ainete nimekirja, mis on väga pikk. Paljud selles nimekirjas olevatest ainetest tuleks välja praakida. Loodan, et selle ideega liituvad vastutavad toiduainete keemikud ja tehnoloogid ja et selle teemaga hakkab lõpuks tegelema ka riigikogu, kelle võimuses on anda välja seadus, mis piiraks E-ainete kasutamist Eesti toidus.
Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
toiduvärvid (E 100 – E 199)
säilitusained (E 200 – E 299)
antioksüdandid (E 300 – E 399)
emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499)
mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E 100 – E 199) – eriti ohtlikud on sünteetilised asovärvid – ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud (vt. E-ainete tabel).
Säilitusained (E 200- E 299) – see grupp on kõige laiem – ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid – nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, jäätistes, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust.
Maitsetugevdajad (E 620 – E 623) – enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike) lapsed üldse süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osadel inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950 – E 954) – neid leidub karastusjookides, närimiskummides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur – nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted– light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete “tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites. Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4-5 ligi, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvademaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (trans-rasvad) – ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena. Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks trans-rasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on nende odavus, pakkumaks tarbijale odavamat hinda, on tootjad neid varmad kasutama. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega – viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.
Allikas: Tarbija24.ee/tervitus.ee

Lisa oma kommentaar