Areng

Üledrillitud laps tegi pinge tõttu katsetel püksid täis

Rocca al Mare kooli õpetajad väidavad, et lapsevanemad kurnavad esimesse klassi minevaid jõnglasi faktide ja stressi rohkusega. Eriti haavatavad on lapsed kevadiste sisseastumiskatsete ajal.
Eelkooli ja algklasside õpetaja Sirje Külaviir: Vanemad tahavad lastele parimat. Ja kui tahta lapsele parimat, tuleb talle anda võimalikult hea stardikiirendus. Nii keskendutakse akadeemilistele teadmistele, jättes tagaplaanile vaimsed väärtused, inimeseks olemise erinevad tahud. Faktide kõrval jääb lapse hingeharidus vaeslapse ossa. Teisest küljest tahavad lapsed oma vanematele meeldida ning nende ootustele vastata. Kui nad ebaõnnestuvad, kujuneb sellest seletamatu pinge. Ja kui sellega ei osata toime tulla, kohtamegi lapsi, kellel on ootamatud vihapursked või kes otsivad lausa füüsilist kontakti, et emotsioone endast välja saada.

Eelkooli juhataja ja õpetaja Cattre Hein:
Need on lapsed, kellel on reeglina palju tegemisi, kellelt nõutakse palju. Nad pole enam rõõmsad ja on väsinud. Nad teevad asju, mida neilt oodatakse, mitte asju, mida nad tahaks teha. Mitmes trennis meie, täiskasvanutena, jõuame käia pärast tööd?
Direktor Rein Rebane: Maailm on palju muutunud. Vanematena tunnetame alateadlikult, et meie tase pole küllalt hea ning seetõttu otsime väljundeid oma lastele.
Täna sõidutatakse last ühest trennist või ringist teise ning kõikjal tehakse asju väga kõrgel tasemel. See kõik toimub tema närvisüsteemi arvel.
Professionaalsusel on muidugi omad plussid. 30 aastat tagasi ei osanud keegi nii laulda nagu tänaste lauluvõistluste 20 parimat.
Kooliks treenimine algab liiga vara
Hein: Puutun koolis kokku lastega, kes ei oska mängida, sest neid on õpetatud olema hästi kontrollitud. Tunnen suurt rõõmu, kui laps selle barjääri ületab. Väiksed lapsed tahavad, et neile silma vaadataks. Nad tahavad tunda, et nad on olemas. Kui neil on turvaline, võtab see pingeid maha – sellest tuleb meil alustada, kuid tihti on see päris keeruline.
Külaviir: Kasutan eelkooli rühmades palju füüsilisi harjutusi, et kehaga midagi väljendada. Paljud lapsed on alguses kammitsas – nad justkui ei saaks käsi üles tõsta või korra keelt suust välja ajada. See võib kõlada imelikult, kuid ilmselt nad teavad, et see on taunitav.
Rebane: Riik on süsteemi liialt akadeemilisust toonud. On tasemed, mis tuleb teatud eas saavutada. Samas väidetakse, et enne seitsmendat eluaastat ei tohi kedagi õppima sundida. Kui laps tahab kolmeaastaselt lugema õppida, tuleb teda aidata, kuid see peab olema tema vaba tahe.
Praegu eeldatakse aga, et kui lapsed tulevad kooli, siis nad juba loevad ja kirjutavad ning neil on selged tugevad ja pehmed tähed.

Hein:
Minu kogemus ütleb, et kui lapsel on lastud olla ja mängida ning ta asub tähti õppima alles eelkoolis, läheb kõik tema jaoks hiljem pingevabamalt. Ta omandab need teadmised paari kuuga, mida teisele on kolmandast eluaastast pähe tambitud.
Toivo Tänavsuu: Milles vanemad eelkõige eksivad?
Hein: Kuna tööturul valitseb konkurents, leiavad nad, et nende lapsed peaksid olema konkurentsivõimelised. Vaadatakse, et kui naabri lapsel on midagi rohkem, siis on mul ka vaja.
Laps tegi pinge tõttu püksid täis
Tänavsuu: Milliste teadmiste vajalikkus koolikatsetel on müüt?
Külaviir: Vanemad treenivad lapsi kirjutama puhtalt ja korrektselt. Samas pole see selles vanuses üldse loomulik. Dr Christian Marquardt’i poolt läbi viidud käekirja anatoomia uuringud näitavad, et kirjutama õppimisel liigse täpsuse nõudmine tekitab lapsele nii kehas kui ka näos lihaspingeid. Nii on ta üleni pinges ega oska seda endast välja lasta.
Kooli minnes ei pea kirjutama puhtalt ja korrektselt, ei pea tundma sulghäälikute õigekirjareegleid. Kuid hirm katsete ees on nii suur, et vanemad teevad veel pärast lasteaeda või eelkooli kodus etteütlusi. Lapsed peavad kirjutama jälle ja jälle lauseid “tigu tikkus tikripõõsa alla”!
Kolme lapse emana olen koolikatsete kadalipu läbi teinud. Mõnes koolis olid mu lapse teadmised väga hinnatud, teises oli ta justkui väga rumal. Ning kui tuli koolist äraütlemine, tundsin end kohutavalt! Mõtlesin, et kas olen väga loll lapsevanem või on minu laps väga rumal.

Rebane:
Olulisim, mida vanemad katseteks valmistudes teha saavad, on lastelt pingete maha võtmine. Pole vaja sisendada kogu aeg lapsele, et tulemas on väga tähtis päev ega anda katsetele sõites autos lapsele veel viimast drilli: palju on kolm korda neli, mäletad ikka? Nii kruvitakse pingeid ainult üles.
Ühes koolis tegi üks laps katsete ajal püksid täis, sest tema pinge oli sellisel tasemel. Lapsed on katsetel ka nutnud või oksendanud.
Lastele tuleks rääkida, et lähme vaatame kooli, vaatame, mida õpetajad täna meile räägivad. Nii saavadki nad sellest teistmoodi aru.
Külaviir: On ka juhtumeid, kus laps kogeb katseid täiesti pingevabalt ja mõnusalt. Ning on pärast täiesti kindel, et kõik on hästi ja ta tuleb just sellesse kooli. Aga selgub, et ta ei saanud jah-sõna. Siis on tal seda väga raske mõista.
Lapsi väsitatakse trennide ja ringidega
Rebane: No mida seitsmeaastaste puhul nii väga katsetada on? Tõenäosus, et testi abil tabad ära lapse võimed gümnaasiumis, on kaduvväike. Aga pole ka ühtki paremat moodust valiku tegemiseks. Võtta kooli järjekorras või neid, kes elavad lähemal – see oleks imelik.
Mina tundsin seitsmeaastaselt tähti, aga lugesin kõvasti veerides. Praegused intelligentsed vanaprouad, kel mitu keelt suus, räägivad, et nad alles üheksa-aastaselt õppisid lugema. 5.–6. klassis tekib õpilastel tavaliselt koolitrots. Nad on väsinud ja motivatsioon langeb. Vahel mõtlen sellele pragmaatiliselt: mitu aastat nad siis selleks ajaks õppinud on juba? Ongi 11–12 aastat ehk terve stuudium täis! Sest nad alustasid tuupimist mitme trenni kõrvalt juba enne kooli!
Külaviir: Eelkooli lapsed viiakse varahommikul lasteaeda, siis eelkooli… Mõned käivad isegi kahes-kolmes eelkoolis korraga. Siis viiakse lapsed trenni või ringidesse. See pole sugugi kerge!
Hein: Vanemad põhjendavad seda tavaliselt nii, et näe, laps jõuab, tal on energiat üle, paneme veel ühte trenni!
Aga tegelikult on laps üliaktiivne, sest tal on mingid muud vajadused rahuldamata. Tal jääb vajaka rahu ja vaikuse aega, mil saaks korrastada mõtteid ja lihtsalt olla.
Külaviir: Paljud lapsed ei talugi enam vaikust!
Hein: Majapidamis- ja automüra, lasteaed, eelkool, balletitund, vanemad – nii palju kära ja sotsiaalseid rühmi, kus tuleb koht leida. Kui täiskasvanud inimene läheb näiteks koolitusele, peab temagi seal kõigepealt oma rolli leidma. Ei saa minna lavale ja olla kohe staar! Samasugust pingutust nõutakse nii paljudes kohtades väikeselt lapselt.

Õnnelik lapsepõlv sõltub sellest, kui palju veedab pere ühiselt kvaliteetaega.

Rebane: Õnnelik lapsepõlv sõltub sellest, kui palju veedab pere ühiselt kvaliteetaega. See pole see, kui minnakse kusagile mingile action’ile, vaid see, kui tehakse oma igapäevaseid toimetusi koos. Ma olen ka üks 10. klassi klassijuhatajatest ning iga aasta lõpus mõtleme, kuhu sõita klassiekskursioonile. Mina loodan nostalgiaga, et äkki sõidame kaheks-kolmeks päevaks loodusesse, teeks lõket, räägiks poole ööni juttu, naudiks loodusromantikat ja hommikul mängiks näiteks palli. Aga õpilased sooviksid ikka langevarjuhüppeid, kardisõitu või paintball’i. Miks peab kogu aeg kusagil kedagi tulistama või kusagilt alla hüppama?
Hein: Vanemad arvavad, et sisustavad kvaliteetselt lapse aega, pakkudes talle erinevaid huviringe. Aga raha ei kompenseeri ühelgi juhul pere ühist kvaliteetaega. See on aeg, kus laps elab välja oma pinged. Näiteks mu poeg ehitas lumest onni ning ütles, et sai kogu oma nädalaga kogutud viha sinna lumehange panna. Pisematele saab ka öelda, et kui neil on mure või jonn, saab need koos lumehange matta.

Tänavsuu
: Teinekord võivad lastele stressi tekitada ka vanavanemad.
Hein: Minu pojale patsutas vanaisa esimese koolipäeva õhtul õlale, öeldes “noh, pojake, nüüd siis algab 12 aastat orjapõlve”. Nii võibki lapsele jääda mulje, et kool on midagi hirmsat.
Rebane: Lapsele peab varakult selgeks saama, et peres on igaühel kindlad ülesanded ja kohustused. Vanemad teevad tihti selle vea, et üritavad lastelt kohustusi ära võtta. Naudi sina lapsepõlve, mina teen sinu eest ära selle asja!
Külaviir: Vahel on vanema jaoks lihtsam ja kiirem asju ise ära teha.
Hein: Ükskord nägin koju tulles: laps toimetab üksi köögis! Mu esimene mõte oli, et oh, nüüd ta ajab kõik seal segamini ja kes selle ära koristab.
Aga siis mõtlesin: stopp. Ma ei sekku. Praegu teeb ta maailma parimat prantsuse omletti! Lastel tuleb lasta tegutseda. Ning kui nad küsivad “miks”-küsimusi, ei pea kohe tormama vastama. Parem küsida vastu “mis sa ise arvad?”.
Külaviir: Kui köögis on vaja pärast nõud ära pesta, siis võib küsida: “mis nüüd edasi saab?”
Tänavsuu: Mida peab seitsmeaastane oskama?
Külaviir: Elementaarne on eneseteenindamise oskus. Tualetis käimine, käte pesemine enne sööki, enda järelt koristamine.

Hein:
Ta peab soovima õppida ja koostööd teha. Ning tuleb olla avatud, et probleeme lahendada: mis siis, kui saabas ei lähe jalga? Mis siis kui piimaklaas läheb ümber?
Allikas: Eesti Ekspress

Write A Comment