Urmas Kruuse nägi kasupoistega kurja vaeva

„Te olete hullud peast, segi! Mõelge hästi järele, mida te teete!“ Nii keelitasid Tartu linnapead Urmas Kruuset tema sõbrad, tuttavad ja sugulased, kui kuulsid noore pere plaanist võtta kasulasteks kaks varateismelist poissi.
„Väga paljud ütlesid, et mõelge järele,“ meenutab Kruuse ja märgib, et eks see otsus nooruse power`ist tuli. Nüüdne meer oli toona 29 ja tema abikaasa kõigest 24. Peres kasvasid juba neljane poiss ja viiene tüdruk. Kuna aga õnnetul kombel sai surma abikaasa õde, kellest jäid maha kaks last, oli poiste endi juurde võtmine linnapea sõnul ainuõige võimalus. Sugulased hakkasid juba vara jagama ning poisid (toona 13- ja 8-aastane) oleks ilmselt lastekodusse sattunud. Laste isa oli küll elus, kuid Kruuse sõnutsi täiesti vastutusvõimetu.
„Abikaasa on meenutanud, et mina tegin selle otsuse, et tema ei julgenud teha,“ ütleb Kruuse kasulaste perre võtmise kohta. Et juriidiliselt korrektne olla, siis ei olnud tegu lapsendamisega, vaid laste hooldamisega kuni nende täisealiseks saamiseni. Eestis on nimelt kolm võimalust võõra lapse eest hoolitseda: lapsendada (lapse ja lapsendaja vahel kehtivad samad õigused ja kohustused, mis bioloogiliste lapse ja tema vanema vahelgi), hooldamine (lapse hooldamine ja tema huvide eest seismine kasuperes tavaliselt kuni lapse täisealiseks saamiseni) ja alaealise üle eestkoste seadmine (samuti lapse kasvatamine ning tema huvide ja õiguste kaitsmine). Kui lapsendamine on tingimusteta ja tähtajatu, siis hooldamine ja eestkoste võivad olla ajutised ning on sisuliselt alternatiiviks lastekodule.
Kruuse (42) nentis, et tal ja abikaasa Katrinil (38) ei olnud illusiooni hakata poistele emaks ja isaks. Peamine oli pakkuda turvalist kodu, muretseda riided selga, toit lauale ning anda haridus.
Keerulised peresuhted
Nüüd nendib mees, et need ajad olid tervele perele väga keerulised. Kasupoisid tulid hoopis teistsugusest peremudelist. „Meie väärtusnõuded, hoiakud, töösse suhtumine, absoluutselt kõik oli teistsugune.“ Kruuse enda lapsedki pidid uue olukorraga harjuma, sest laste vanuseline järjekord muutus, kui äkki ilmusid perre n-ö vanemad vennad. Kruuse ja tema abikaasa käisid kasupoistega ka psühholoogi juures, et saada aru, millest nii põhimõttelised erimeelsused tulevad.
„Psühholoogid on öelnud, et teatud tingimustel ei ole võimalik piltlikult öeldes kandilist muna ümarikku auku suruda,“ räägib Kruuse. „Sa võid lihvida ääri, aga pead oma käitumist vastavalt muutma.“ Uue pere nõudmised osutusid poistele liiga kõrgeteks ja nad kibelesid kiiresti iseseisvaks. Noorem poiss Raido oli kodus kuus ja vanem Kristjan kolm aastat, enne kui läksid Tallinnasse kooli ja vanaema juurde elama. Nüüd käivad mõlemad tööl ja teenivad ise endale leiva lauale.
Kruuse tunnistab, et on kasupoiste pärast palju koolis direktorite jutul käinud. Raido (nüüd 22) lõpetas üheksanda klassi kolm aastat hiljem ning Kristjanil (27) jäigi lõpuklass pooleli. Suhted poistega läksid ikka väga sassi ning mõnda aega piirdus üksteisega suhtlemine sünnipäevaks sõnumite saatmisega. „Praegu ma arvan, et meie suhted on paremad.“ Kuna ka pere nooremad lapsed Kerstin (19) ja Raner (17) elavad ja õpivad Tallinnas, saavad kõik neli vahetevahel kokku, käivad näiteks koos söömas või sõidutab Kristjan nooremaid vajadusel trenni.

Hirmutav bürokraatia
„Ma olen mõelnud, et kas ma praegu teeks selle otsuse. Ja mu aus vastus on, et ma ei tea. Sellepärast, et mingil hetkel oli see nii põrgulikult raske ja pole kindel, kas ma tahaksin seda uuesti teha,“ räägib Kruuse mõtlikult. Juba ainuüksi bürokraatia kadalipp, mis tuli läbida laste hooldusõiguse saamiseks, võttis aega ligi aasta. Ametnikud väitsid esiotsa, et laste isa on poiste kasvatamiseks piisavalt võimekas. Selle peale pööritab Kruuse praegu silmi ja ütleb, et tõsised alkoholiprobleemid viisid mehe neli aastat pärast naise surma hauda.
Siis meenub Kruusele kurikuulus sotsiaaltöötaja külaskäik, mida pelgavad kõik lapsendada soovivad inimesed. „Ma mäletan, et me pabistasime õudselt, kui see ametnik pidi tulema. Tõsijutt.“ Õnneks veendus sotsiaaltöötaja, et nende Elva kolmetoaline korter ja elamistingimused on igati korralikud.
Elvas elas Kruusede perekond 2002. aastani, siis otsustati pealinna elu maitsta. Kerstin lootis Tallinnast uue sobiva tantsupartneri leida. Miskipärast otsustas pereisa aga kohalikel valimistel osaleda. Kodupartei reformierakond võitis ning Urmas Kruusest sai Elva linnapea. „Ja siis hakkas meil selline kuivamaa meremehe elu,“ muigab ta. Lapsed olid koguaeg Tallinnas, isa sõitis neile nädalavahetusteks külla ning Revalia tantsukoolis õpetav abikaasa Katrin andis neljapäeviti ja reedeti Elvas ning ülejäänud nädalapäevadel Tallinnas tantsutunde.
Kevadest juhib Urmas Kruuse Tartu raadi ning kinnitab, et laste teema on talle seni südamelähedane. Linnapea idealistlik ja maailmaparanduslik soov oleks anda igale lapsele armastav perekond. Tal on küllalt tuttavaid, kes on endile lapse lapsendanud ja tahaks seda veelgi teha, ent protsess on väga pikk. „Küsimus on lapses ja selles mõttes on see (pikk protsess – toim) mõistetav. Aga kui bürokraatia on nii karm, et võtab inimeselt lõpuks isu last enda juurde saada, siis see on halb märk,“ leiab Kruuse. Kes keeruka protsessi läbi teeb, peaks Kruuse hinnangul adopteeritud last kasvatades olema valmis oma ego alla suruma. „Ja püüdma aru saada ka lapse taustast ja millisest situatsioonist ta on tulnud.“
Reeglite konflikt
12-aastase kogemusega sotsiaaltöötaja Andres Siplane nendib, et sageli on hooldusperedel idealistlikud ettekujutused võõra lapse perre võtmisel ning kui laps ootustele ei vasta, on pettumus suur. „Inetult suur arv lapsi antakse lastekodusse tagasi.“ Ka Siplase sõnul satuvad vanemliku hoolitsuseta laps ja kasupere reeglite konflikti, kuna senised eluviisid on kummalgi väga erinevad olnud.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Signe Kaplan tunnistab, et sageli satuvad kasulapsed ja kasuvanemad omavahel teravatesse vastuoludesse, kuid õnneks julgevad üha enam ka psühholoogi abi otsida. Kuigi lapsendamine loob lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelise suhte nagu tavapäraseltki, on ette tulnud üksikud juhtumid, mil vastuoludest ei saada üle ning vanem on lapsest loobunud.
Kaplani sõnul vaidlevad eksperdid üle maailma, kas ja kui palju peaks sotsiaaltöötaja sekkuma pereellu pärast lapsendamist. Kindel on üks, et lapsendatud lastega võib rohkem probleem tekkida kui bioloogiliste järeltulijatega.
Kaplan nendib, et lapsendamine on keerukas protsess, kuid seda eelkõige lapse huvides. „Kui bioloogiliselt laps saada, valmistutakse selleks 9 kuud, me tahame, et lapsendamisel oleks sarnane aeg,“ räägib Kaplan. Selle aja jooksul vestleb potentsiaalne lapsevanem või lapsevanemad sotsiaaltöötajaga ning läbitakse koolitus, kus selgitatakse põhjalikult kõike, mis võõra lapse lapsendamisega kaasneb.
Turvaline lapsendada 2-3 aastast
Kuigi Hollywoodi staaride eeskujul ei ole Eestis tohutut lapsendamise trendi, on viimaste aastatega Kaplani kinnitusel rohkem adopteerima hakatud. Tema sõnul on perekonnad muutunud nii materiaalselt kui emotsionaalsemalt stabiilsemateks, olles valmis nägema võõra lapse kasvatamisel lisavaeva ja tegema lisakulutusi. „Levinuimad lapsendamise motiivid on lastetus ja lapse abistamise soov,“ märgib Kaplan.
Veel mõned aastat tagasi sooviti lapsendada eelkõige imikuid. „Minu isiklik arvamus on, et turvalisem on lapsendada 2-3 aastast,“ ütleb Kaplan ja täpsustab, et selleks ajaks on teada lapse arengu eripärad ja tervislik seisund. Imikueas ei saa selliseid asju prognoosida.
Urmas Kruuse lisab, et lastekodulast saab enda juurde võtta ka vaid nädalavahetuseks. „Aga seda võimalust väga palju ei kasutata.“ Tartu meer märgib, et vahel on tal endal olnud tunne, et võibolla saab veel mõnda last aidata. „Tõesti on käinud see mõte peast läbi.“ Samas nendib ta, et kasupoiste tulek muutis nende pereplaneerimist. „Kahe lapsega ei olnud mõttes piirduda, me arvasime alati, et meil on piisavalt jõudu, et neid rohkem üles kasvatada. Aga me ei ole veel piisavalt vanad, nii et…“