Olude sunnil on paljud perekonnapead läinud paremat teenistust otsima välismaale. Paljud töötavad Soomes, on ka neid, kes mujal püüavad pere rahakotti täita. Kanal 2 sai sellest ainet, loomaks teleseriaali „Kalevipojad“, mis humoorikas võtmes, kuid siiski tõsise alatooniga valgustab eesti meeste tegemisi Soomes. Ehk seetõttu, et meie rahvuseepose „Kalevipoeg“ peategelane ujus Soome ja saatis seal korda mitmesuguseid tegusid, saigi seriaal endale niisuguse nime?
Eesti ehitajate teemat on upitanud meie meedia, valgustades peamiselt seda, kuidas nähakse ehitajaid laevades töölt koju sõitmas. On hurjutajaid teemal, et Eestist lähevad mujale tööd otsima saamatud ja äpud, kes siin kuidagi hakkama ei saaks, sest oskaja mees pidavat Eestis rohkemgi teenima kui Soomes. On neid, kes arvavad, et eestlasest ehitaja rikub eestlase maine ikka täiega. Soomlaste poolelt on tulnud pahaseid kommentaare, kus mainitakse, et vähema tasuga leppivad eesti ehitajad löövad Soomes hinnad alla ja nii polevat võimalik enam Soome enda meestel tööd leida.
Kui kogu meediamull korraks kõrvale jätta ja vaadata sügavamale, võib märgata siin varjus EESTI PERET. Peret, kus võib-olla viimaseid kuid rase naine tassib tuppa ahjupuud, kaevab üles aiamaa, läheb koos mudilasega lasteaeda isadepäeva tähistama ja muudkui askeldab. Õhtul avab ta Skype’i ja näitab issit veebikaamera kaudu lapsele, ajab ise mehega juttu ja laseb lapsel seda teha. Paljud koju jäänud naisinimesed tänavad jumalat, et Skype ja Messenger olemas on, sest muidu ei näeks-kuuleks meest mitu nädalat järjest. Enne seda tuli leppida sms-idega. Kas võimalus Skype’i või messengeri kaudu suhelda on ikka kõigil peredel olemas? Ei usu.
Aga intiimsem ja lähedasem kontakt? Milline on tunne uinuda õhtuti armastava mehe kõrval ja tajuda tema soojust? Kas laps mäletab seda tunnet, kui isa tugevad käed teda õhku hüpitasid? Kes keelab tütrel hiliste õhtutundideni õues kondamise? Kes paneb veto peale liigsele arvutikasutusele ja telekavaatamisele? Kas piisab peres üksnes naisterahvast, kes peab olema nii ema kui ka isa eest? Mõnigi ema satub sisekonflikti, mõeldes sellele, kuidas ikka saavutada kontroll lapse üle ja ühtlasi olla õrn ning armastav ema, selline, kellest Lydia Koidula oma luuletuses „Ema süda“ kirjutab. Kas piisab sellest, kui mees iga kuu ainult ühe nädala kodus on?
Loomulikult võiks arutleda ka meeste ja naiste seksuaalsete vajaduste üle, mis niimoodi rahuldamata jäävad. Kui jäävad. Kuigi üldjuhul väidavad asjaosalised, et kõik on korras, ei hakka nad ilmselt kuulutama üle ilma, et jah, seksi võiks elus rohkem olla. Mitte kellelgi pole andmeid, kui palju on peresid purunenud selle tõttu, et mees kuude kaupa kodust ära on. Need, kes on suutnud oma armastuse elavana hoida, on õnnelikud ja võivad tõepoolest sellest õhinal rääkida. Need, kellel teisiti on läinud, vaikivad häbelikult. Kas mäletate „Kalevipoegadest“ meest, kes kuulutas: „Häid mehi on siin maailmas nii vähe, et naised peavadki neid jagama.“
Kuidas anda nõu purunemisohus perele, kui ise ei tea, millised asjaolud on protsessi nii kaugele viinud? Kuidas säilitada tugevat peret olukorras, kui viibitakse üksteisest kaugel? Eks iga kett ole just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Sama käib ka abielu ja kooselu kohta. Kui naine ja mees üksteist armastavad, usaldavad ja austavad, saavad nad kõigist raskustest jagu. Siin ei saa kirjutada, et saavad koos kõigist raskustest jagu, sest paraku viibivad nad olude sunnil üksteisest kaugel. Iga toimida tahtev pere toimib ka, leides vajalikud nipid tugeva pere säilitamiseks ise. Väga teretulnud oleks, kui need õnnelikud, kes hästi hakkama saavad, oma nippe ka teistega jagaksid. Niisugune nõuanne kulub väga ära, kui masendus ning üksindus hakkavad hinge pugema või tekib tahtmine kõigele käega lüüa.
Armas lugeja. Millised on Sinu nõuanded pere jaoks, kus isa või ema töötab kodust kaugel?
Blogi
3 kommentaari
meie pere on siis ka selles olukorras,kus issi pidi minema üle mere tööle ära.asub tema meil rootsis.seal on ta olnud juba üle1,5a. peres on kasvamas 3last(9.a :4.5a ja peaaegu 3.a). elame maaasulas,kus puudub bussiliiklus kui selline(liigub ainult õpilastebuss ja see täiskasvanud sõidutada ei tohi),omal mul autojuhilube ei ole ja lähimad eluks vajalikud asulad(arstid,kool,pood,lasteaed jne) asuvad 6km kaugusel.
ütlen ausalt.raske ta on.eriti just see liikuma saamine-sõltud ainult teistest(paha on külast kogu aja autot otsida,et poodi või mujale pääseks).suvel võtsin aga lapsed kaenla ja kõndisime selle 6km alevi,et lapsed saaksid teiste lastega suhelda(meil külas ei ole ühtegi teist lastega peret).ja siis õhtul kõndisime tagasi,vahest oli üks laps rattal,teine kukil(ja siis jälle vastupidi) või süles ja 2suurt poekotti ka veel ja kõndisime selle 6km taas koju.
mehega käib tihe suhtlus läbi skype ja kui tõesti midagi väga pakilist siis teeme ka kiired telefoni kõned. kord kuus nädalavahetuseks või nädalaks saab mees koju käima ,siis ohh seda rõõmu lastel.
jah tekib neid lahkhelisid ja väikeseid riide,aga kõik tuleb väga kiirelt ka selgeks rääkida(suud puhtaks ütelda),üksteist peab usaldama ja kindlasti muidu poputama nunnutama.ja kui inimestel ikka suhe kindel ja mõlemal tahtmist siis peab nii pere,kui ka suhe nendele tuhandetele km-tele ja eemalolekutele vastu.
Pingback: Kui mees töötab kodust kaugel…Psühholoogi kommentaar | Perekool
Pingback: Meeste rollid ja rollivalikute eelistused Eesti peres | Perekool