Ettevalmistus kooliks

Waldorfkoolid arendavad nii pead, südant kui keha

Tartu Waldorfgümnaasiumi direktor Meelis Sügis kolmanda klassi tahvli ees. Foto: Tiina Luht

Edukultuse võidujooksus ajavad waldorfkoolid oma rada ja ega neist enne sotti saa, kui kohapeal ära ei käi. Miks ei panda seal hindeid ega kasutata õpikuid?
Ja kuuldavasti seal ainult mängitakse. „Ja heegeldatakse,“ lisab Tartu Waldorfgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kadri Kont (28) muiates.
Direktor Meelis Sügise sõnul on üheks levinumaks müüdiks ka see, justkui käiksid waldorfkoolides ainult õpiraskuste ja –häiretega lapsed. Kuigi waldorfpedagoogika sobib neilegi ning Tartu Waldorfgümnaasiumi 189 õpilasest 20-30 on õpiraskustega, on kool siiski mõeldud n-ö tavaõpilastele.
Ometi on waldorfkoolid tavakoolidest erinevad ja seda eelkõige õpetamismetoodika poolest. 16 aastat Tartu Waldorfgümnaasiumi lapsi õpetanud Sügise kinnitusel on nende eesmärgiks lapse harimisel lähtuda tema sisemisest arengust ning isiksuse kujunemisest.
Seepärast on waldorfkooli tundides läbivaks kunst ja käeline tegevus, mis täiendavad tavapäraseid aineid ja aitavad neid omavahel siduda. Lapsevanemad, kes oma lapsed waldorfkooli panevad, teevad seda täiesti teadlikult.
Waldorfkooli õpilase emal-isal on tavapärasest suurem vastutus. Lisaks õppemaksu tasumise kohustusele (näiteks Tartu Waldorfgümnaasiumis 7260 krooni aastas) on vanemad koolis toimuvaga pidevalt kursis, kuna lapsevanematest koosnev kogu on koolipidaja.
Vanematel suurem vastutus
Tartu Waldorfgümnaasiumi 6. ja 4. klassi lapse emale Külliki Koogile meeldib, et selles koolis on õppimine kui protsess, mitte tulemuste tagaajamine. „See on lapse arengut toetav, mitte kontrolliv.“ Tema hinnangul kasvavad tema lapsed tavakooli õpilastega võrreldes sisemise tasakaalu võrra rikkamateks.
Kati Murutar, kelle üks laps käib samuti Tartu Waldorfgümnaasiumis, läheb veelgi kaugemale ning nimetab tavakoole kombinaatkoolideks ning waldorfkoole inimlikkuse reservaatideks ja oaasideks. Tema praegu puberteediealine tütar jäi tavakooli hammasrataste vahele ning waldorfkoolis leidis end taas.
Kahe waldorfkooli lapse ema Kadri Artma hinnangul hakkas tema praegu 6. klassis käiv laps tavakoolis liiga palju ainult kontrolltööde ja veerandihinnete pärast õppima. Seetõttu tundus Artmale, et laps ei pruugi leida enam seda sisemist eluteed ning ta viis poja waldorfkooli.
„Tavakoolis olid ainult hinded ja hinded, vaatad, kuidas hinded kätte saad,“ räägib ka Tartu Waldorfgümnaasiumi abiturient Kätlin Laks, kes on koolivahetusega väga rahul. Neiu sõnul õpitakse waldorfkoolis iseendale, mitte hinnetele.
Laksi sõnul on tundide sisu waldorfkoolis sama, kuid kui juhtub, et mõnest asjast aru ei saa, seletab õpetaja selle kohe üle. Tavakooli suurtes klassides ei ole õpetajal paari õpilase järeleaitamiseks sageli mahti. Kui eriti raske on, saab waldorfkooli õpetajaga ka tunnivälise järeleaitamisaja kokku leppida. Kõik, mis riiklik õppekava ette näeb, võetakse siiski läbi, ent kaalutletumalt ja rahulikumas tempos.
„Õppesisu on ikkagi nelja tehtega arvutamine, teatud teoreemid ja võrrandid, aga hästi palju kasutame sealjuures piltlikustamist ja kätega tegemist. Lapsed voldivad ja valmistavad ise geomeetrilisi kehasid,“ räägib direktor Sügis. Neljanda klassini on tunniplaanis eraldi aine nimega „vormijoonistamine“, vanemates klassides geomeetria. Direktori kinnitusel on geomeetrial väga oluline koht kogu õppekavas, sest see arendab paindlikku mõtlemist ja kujutlusvõimet.
Põhitunnid tsüklitena
Laste omatehtud joonistused. Foto: Tiina Luht

Lisaks saavad waldorfkooli õpilased tundidest paljugi elupraktilist kaasa. Neljandas klassis uuritakse, kuidas saab viljateradest leib: lapsed külvavad vilja maha, koos koristatakse see ära ning küpsetatakse lõpuks leib.
Vanemates klassides õpitakse vasetööd ja vitstest punutisi tegema ning 10. klassis on põllumajanduspraktika. Abituriendid peavad tegema sotsiaalpraktika, mis tähendab, et nad veedavad nädal aega mõnes lasteasutuses, täidavad neile antud ülesandeid ning esitavad kõige lõpuks praktikaaruande.
Põhitunde saavad õpilased tsüklitena: neid õpitakse järjest mitu nädalat iga päev esimese, poolteist tundi kestva tunnina. „Kunstiline ja käeline tegevus jäävad rohkem pärastlõunasteks tegevusteks, kus pea enam nii hästi ei tööta,“ selgitab õpetaja Kont.
Waldorfkoolis on veel seegi eripära, et igal klassil on oma kindel ruum, mis on neile meelepäraseks kohandatud: istutakse näiteks pikkades ridades või poolkaares või kuidas iganes klassiõpetaja heaks arvab. Seinad on vastavalt eale eri värvi: esimese klassi punakas toon muundub kollaseks, rohekaks ning lõpetab lõpuklassis violetsena.
Gümnaasiumiõpilaste looming. Foto: Tiina Luht

Klassiruumide seinu kaunistavad õpilaste endi joonistused: kolmandas klassis akvarellvärviharjutused ning gümnaasiumis hariliku pliiatsiga joonistatud tõetruud vana-kreeka templivaremed. Direktor märgib, et ilmselt on sel klassil ajaloos parajasti vana-kreeka periood käsil.
See, et koolis ei kasutata õpikuid, ei tähenda Kondi sõnul seda, et õpilane ei võiks neid kasutada. Lihtsalt olulisim õppematerjal on õpilase enda konspekt. „Mis tähendab, et kooliskäimine on väga oluline ja niipea kui üks tund jääb vahele, eriti, kui see on pooleteisetunnine peaaine tund, on kohe suur auk materjalis.“
Sõnalised hinnangud
Numbrilisi hindeid ei saa waldrofõpilased 8. klassini. Selle asemel annavad õpetajad nende töödele sõnalisi hinnanguid. „See võimaldab palju rohkem öelda. Numbri 3 taga võib ju peituda mis iganes. Kasvõi see, et kas õpilane pingutas tugevasti, et oma kolmeni jõuda või laskis end lõdvaks – see on täiesti erinev,“ selgitab direktor. „Ühel juhul on see pingutus, teisel juhul logelemine, aga hinne on üks.“
Hinnete mittepanek on aidanud süvendada arvamust, justkui koolis lastele objektiivset tagasisidet ei anta. Õpetaja Kont sellega nõus ei ole. „Õpetajad üritavad kriitikat anda positiivse nurga alt, hindega antakse suunis, kuhu peaks edasi arenema.“
Pealegi ei ole oluline hinne, vaid see, mida õpilane selle saamiseks õppinud on. Peamine on aidata igal noorel leida see elutee, mida mööda edasi minna. „Kes tahab minna kutsekooli, kes ülikooli, kes tööle, kes välismaale laia maailma vaatama. Igasuguseid teid on,“ räägib Kont, kes ise valis waldorfkooliõpetaja tee juba 10 aastat tagasi.
Tartu Ülikooli inglise keele filoloogia lõpetanud Kondi tee waldorfpedagoogikani oli juhuslik, kuid aasta-aastalt sai see üha teadlikumaks valikuks. „Mul on suhteliselt palju loomingulist vabadust, kihvtid lapsed ja meeldiv kollektiiv,“ loetleb ta kooli plusse.
Igal plusspoolel on siiski ka miinuspoolus. Kuigi Tartu Ülikooli pedagoogikaosakonna haridusteooria lektori Karmen Trasbergi sõnul on tänase Eesti nn tavapedagoogikas probleeme oluliselt enam kui waldorfpedagoogikas, viitab ta siiski kahele kitsaskohale.
„Eestis pole võimaldatud viljeleda puhast waldorfpedagoogikat,“ märgib Trasberg. Välised hindamisvahendid lähtuvad riiklikust õppekavast ega arvesta kooli arengu- ja õppimiseloogikat.
Just riikliku õppekavaga kohandumine on waldorfkoolide ilmselt üks suuremaid probleeme.
Waldorfkoolid on praegu välja töötamas raamõppekava, mis oleks lähtealuseks kõigi waldorfkoolide õppekavade koostamisel.
Haridusministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultandi Aire Koigi sõnul peaks raamõppekava olema vastavuses riikliku õppekavaga ning samas arvestama ka waldorfkoolide spetsiifikat.
Puudub õpetajakoolitus
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kinnitab, et hindab waldorfpedagoogika viljelejaid väga. „Sellisesse kooli viib lapse enamasti vanemate vaimline huvi oma lapse käekäigu vastu– et ta ei upuks anonüümsusse ära ja et temas arendataks või isegi sünnitataks loomingulisust.“
Näide vormijoonistamise tunnitööst. Foto: Tiina Luht

Ministri kõrgele hinnangule vaatamata kummitab waldorfkoole teinegi mure. „Walfordpedagoogika õnnestub ainult hea õpetajaga, kelleks kasvatakse ja see võtab aega,“ ütleb Trasberg. Praegu puudub Eestis vastav õpetajakoolitus. Ka Kont on end piiri taga täiendamas käinud. Trasbergi hinnangul on aga noorel õpetajal väga raske kohandada näiteks Saksamaal, Soomes või Rootsis õpitut Eesti koolitegelikkusega.
Seetõttu näeb ministeerium waldorfkoolide ühe probleemina seda, et seal töötab kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid. Lisaks valmistavad muret õpilaste vähene osalus aineolümpiaadide piirkonnavoorudes ning üldiselt riigi keskmisest madalamad põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemused.
Kolmanda klassi grupitööd. Foto: Tiina Luht

Positiivset on ministeeriumi hinnangul waldorfkoolides siiski rohkem: väikesed klassikomplektid, õpetajad oskavad märgata õpilase individuaalsust, numbriline hindamine on asendatud õpilaste arengu kirjeldustega, õpiraskustega õpilastel on tekkinud õpimotivatsioon ning käitumisprobleemidega õpilased on hakanud täima koolikohustust jne.
Waldorfpedagoogika ja waldorfkool
Waldorfpedagoogika aluseks on austria-saksa teadlase Rudolf Steineri poolt arendatud inimeseõpetus – antroposoofia, mis tähendab inimese terviklikku teadmist iseendast. Waldorfpedagoogika ja steinerpedagoogika tähistavad ühte ja sama pedagoogikat, üks mõiste viitab esimese kooli asukohale, teine suuna algatajale.
Steiner pani õpetajatele südamele, et õpetajaamet eeldab sisseelamise võimet teise inimese hinge. Waldorfkoolide õpetajate ettevalmistus toimub waldorfpedagoogika seminarides üle maailma. See pedagoogika võib terviklikult teostuda üksnes kooli sotsiaalses organisatsioonis, kus kooli arengu juhtimisel on võrdväärseteks partneriteks õpetajad ja lapsevanemad. Pedagoogilist arengut juhib õpetajate kolleegium ja majanduslikku arengut lastevanemate initsiatiiv.
Pärast II maailmasõda hakkas waldorfkoole kiiresti juurde tekkima. Praegu on üle maailma üle 800 kooli 46 riigis.
Eestis loodi esimesed waldorfkoolid 1990. aastal. Praegu on Eestis viis waldorfkooli (Viljandis, Arukülas, Tallinnas ja Põlva külje all Rosmal põhikoolid, Tartus ainsana gümnaasium), kuus lasteaeda ja üks ravipedagoogiline kool, üks õpetajate seminar ja kaks õpetajate ravipedagoogilist seminari.
Sigrid Sõenurk

1 Comment

  1. Waldorfkool tekitab minus alati nostalgiat. Käisin Tallinnas asuvas Nõmme Vaba Waldorfkoolis (Praegune Nõmme Erakool, milles vist pole eriti jäänud järgi midagi waldorfkooli õppemeetotidest)… Minul on siiski sellest ajast meeletult palju helgeid hetki… See suhtumine oli seal ikka midagi muud kui mingis suures koolis. Ma alguses käisin 32.keskkoolis. Nii et täitsa oskan võrrelda. Minu meelest on täielik öö ja päev. Ühes kus nagu konveier pidid tuupima, lugema, arvutama teatud päevaks, või said laituse. Ja seal õpetati seni kui said selgeks ja algklassides siiski mänguliselt. Lihtsalt palju kiidusõnu. 🙂

Write A Comment