Toidu tagasiheide või oksetlemine

Imikud erinevad üksteisest söömisharjumuste erinevuste poolest. Kindlat reeglit, kuidas toitmist korraldada, ei ole. Mõni laps vajab süüa sageli ja väikeses hulgas. Teine laps sööb suuremaid kogused, kuid harva. Leidub lapsi, kel alates sünnist kujuneb regulaarne päevare¾iim koos kindlatel kellaaegadel toimuvate söögikordadega.
Oksetlemine on sageli esinev probleem imikuil, eriti neil, kes söövad väga aplalt. Mõnikord tundub, et laps oksendab välja kogu söögikorral imetud toidu, kuid enamasti nii hull asi ei ole. Märg laik voodilinal või lapse riietel on suurem, kui tegelikult väljaheidetud toidukogus.
Kui toidu tagasiheide esineb vahetult pärast imemist, on väljatulev piim seedumata. Kui toit on jõudnud makku, on väljaoksendatud massid hapuka lõhnaga, meenutades välimuselt kohupiima. Kui imik võtab kaalus hästi juurde, ei tohiks toidu tagasiheide muret põhjustada. Vastsündinueas on söögitoru ja mao vaheline lihas suhteliselt nõrk ning toidul pääs välja kerge. Mõni laps tunnetab, et on imenud liialt palju ja kergendab enesetunnet liigse toidu väljaheitmisega.
Kui laps neelab süües väga palju õhku, võib ta oksendada küllalt rohkelt. Selline laps võib toidukorra järel jääda rahutuks. Aplalt söövat last aitaksid imetamisse tehtavad pausid, mil saab maost õhku välja lasta. Mõne lapse puhul on parem toetada rinda nii, et piima väljavool oleks aeglasem. Laps saab rahulikumalt neelatada ning toidu tagasiheidet on vähem. Pärast toitmist võiks laps lamada tõstetud peaalusega voodis. Laps, kes oksetleb toidukorra järel rohkelt, võiks lamada küljel, et võimalikud oksemassid ei ohustaks lapse hingamisteid.
Ülesöömisest põhjustatud oksetlemine lõpeb tavaliselt kuuendaks elukuuks, mil laps hakkab sööma istudes. Samal ajal lisatakse menüüsse tahke toit. Piimatoidu eel antav tahke toit võib vähendada toidu tagasiheidet. Rohkelt oksetleva lapse menüü koostamisel võiks mõelda veidi varasemale lusikalt antava toidu andmisele, näiteks 4.- 5. elukuust.
Kui lapsel kujuneb rohke, igale toidukorrale järgnev kõrge kaarega oksendamine 1. 3. elukuul, on tavaliselt põhjuseks maolukuti kitsenemus, mis vajab kirurgi abi. Sellise haiguse puhul kaotab laps kiiresti kehakaalu, vanemad märkavad urineerimise sageduse ja hulga olulist vähenemist. Kui eelnevalt mitteoksendanud laps hakkab seda järsku tegema, tuleks ühendust võtta oma arstiga või lastehaigla valvetoaga pärast paari tõsisemat purskkaevuna esinenud oksendamist.
Oksendamine võib suureneda tavalise viirusinfektsiooni ajal, mil lapse hingamisteedest pääseb rohkelt lima seedetrakti. Allergia esimeseks avalduseks võib olla oksendamine. Kui rinnapiimatoidul oleva lapse oksemassides on pruunikaid kiude, tõenäoliselt allaneelatud verest, peaks ema kontrollima oma rinnanibusid. Isegi väikeste lõhede olemasolul on tõenäoline, et laps on neelanud imemisel ema verd, mis omakorda kutsub esile oksendamise. Kui rinnal puuduvad nähtavad lõhed, tuleks juhul, kui oksemassides esineb verd, näidata last arstile.
Kui muidu puhtalt sööv imik hakkab korraga oksendama, võib kahtlustada nakkust seedesüsteemis või mõnda muud ägedat soolehaigust. Sellist beebit tuleks võimalikult ruttu näidata arstile, et hoida ära tema seisundi halvenemine vedelikukaotuse tõttu.
Kui toitu tagasi heitev imik võtab kaalus halvasti juurde, tuleb koos last jälgiva arstiga otsida selle põhjust.
Lapse kasvades võib juhtuda, et oksendamine on sümptomiks hoopis tõsisemale haigusele. Võta ühendust oma arstiga kui märkad alljärgnevaid ohumärke lapse juures:

• dehüdratsioon ( vedelikupuudus), see hõlmab suu kuivust, pisarate puudumist, auku vajunud pealõge
• palavikku, temperatuuriga 38 C’ kui on noorem kui 3-kuud ja 39 C’kui on vanem kui 3-kuud
• kui laps keeldub rinna,-või asenduspiimast.
• oksendab rohkem kui 12 tundi või suurtes kogustes.
• lööve kehal, mis ei haju kui peale vajutad.
• kui last vaevab unetus või rahutus
• punnitav pealõge
• paistes kõht
• verine või sapivedelikune okse
• vastsündinu pidev toidu välja oksendamine peale sööki, suures koguses.

Allikas: Reet Raukas/lastearst, babycentre.co.uk