Laps tõmbab kopsud õhku täis, et täiel kõril nutma hakata, kuid järgneb hoopis vaikus. Lapse hingamine seiskub, ta kaotab teadvuse ning väike keha tõmbub kas krampi või vajub hoopis lõdvalt kokku.
Lapsevanemale on see kahtlemata hirmutav kogemus. Kahe lapse ema Mari-Liis Tikerperi meenutab hetke, kui tema nooremal pojal 11-kuusena esimest korda nutukrambi hoog peale tuli. Laps õppis just kõndima, upitas end parasjagu püsti, kuid libises pikali ja sai väikese muhu.
Poiss tõmbas hädakisaks kopsud õhku täis, kuid mida ei järgnenud, oli oodatud kisa.
„Ootasin, et ta hingama hakkaks, jooksin mööda tuba ringi, midagi teha ei osanud, koputasin õrnalt, silitasin,“ meenutab ta. Peas sähvisid hirmsaimad mõtted ning teadvuseta last vaadates tekkis jõuetuse tunne, peast oli pühitud ka kõik esmaabikursustel õpitu.
Kui aga tundus, et laps hingama ei hakka ning tema huuledki tõmbusid juba sinakaks, ajas Tikerperi pojale näpud kurku. Laps hakkas hingama.
Pärast seda juhtumit said Tikerperid Tartu Ülikooli lastekliinikus teada, milles asi ja kuidas edaspidi käituda. Nüüd oskab Mari-Liis juba oodata, mil pojal uus krambihoog peale võib tulla: see juhtub tavaliselt siis kui laps on väsinud. Samuti teab ta, et kui laps nutma hakkamiseks sügavalt sisse hingab, puhub ta pojale õrnalt näkku ning lapsel ei jää hing kinni.
25-aastase lasteneuroloogi staažiga Anu Sööt kinnitab, et nutukramp ei ole ohtlik ning reeglina tuleb laps sellest ise välja ehk hakkab ise uuesti hingama. „Tegemist on n-ö healoomuliste krampidega.“
Sööt mõistab, et teadvuseta ja hingamast lakanud laps hirmutab vanemaid, kuid seetõttu soovitabki ta selle olukorra kohta rohkem uurida ning arstidega konsulteerida. Reeglina piisab, kui nutukrambis laps keerata külili, kuna teadvuseta olekus on oht, et toit satub hingamisteedesse.
Nutukrambid võivad alata 4.-5. elukuust ja esineda 4. eluaastani. Nutukrambi tekkepõhjus ei ole teada, kuid uuringutega on kindlaks tehtud, et see on ohutu ning ajukahjustust ei tekita. Ka teadvuse kadu on lühiajaline, Söödi kinnitusel poolest minutist minutini.
Kõik nutukrampe kogenud lapsed on terved ja hästi arenenud ning kummalisel kombel kimbutavadki need krambid Söödi kinnitusel pigem vaimselt väga hästi arenenud lapsi.
Nutukrampe kogeb ligikaudu viis protsenti lastest. Mõned neist vaid korra elus, mõned korra iga kuu, kuni sellest välja kasvavad.
Kõige tavalisemalt väljendub nutukramp atoonilise krambina. „See tähendab, et laps kaotab teadvuse ja vajub lõdvaks,“ selgitab Sööt. Võib aga esineda ka toonilis-kloonilisi krampe. „See tähendab, et laps kaotab teadvuse, tõmbub kangeks ja pärast seda järgneb klooniline faas, kus kätes ja jalgades tekivad tõmblused.“
Kuigi nutukramp on ohutu, soovitab Sööt siiski igaks petteks spetsialisti poole pöörduda. „Eriti juhul, kui lapse areng ei ole päris eakohane, siis peaks kindlasti ka neuroloogi juurde saatma.“ Söödi sõnul on alati võimalus, et nutukramp on hoopis epileptiline hoog, epilepsia on aga tõsine haigus, mis nõuab pikaajalist ravi.
Sigrid Sõerunurk
Beebi