Lapsele aususe ja vastutuse õpetamine nõuab päris palju aega ja kannatust ega ole võrreldav kingapaelade sidumisega, mille saab paari ettenäitamisega selgeks. Neid õppetunde peab veel pikka aega üha uuesti kordama.
Kas me suudame ausad olla?
Kõige paremini õpetad lapsele ausust, kui julgustad teda tõtt rääkima ja jagama sinuga oma mõtteid. See, kui laps tahab sulle oma mõtetest rääkida, ei tohiks olla hirmutav.
Kui võtad lapselt mänguasja ära, kuna ta loopis seda, tead juba ette, et ta saab selle peale pahaseks. Küsi, kuidas ta end tunneb. Ütle, et ta võib sulle rääkida, kui on vihane ning anna talle teada, et sa ei saa tema peale pahaseks. Seejärel küsi, miks ta vihane on. Selline strateegia õpetab lapsele, et ta saab sinuga ausalt rääkida ilma, et sa ärrituksid või karjuksid. Sinu ülesanne on olla valmis lapse vastusteks.
Teine võimalus on julgustada last aususele, vältides vastandusi, kus lapsel on kergem valetada. Näiteks selle asemel, et küsida: „Simon, kas sa värvisid seina?“, ütle: „Simon, sa tead, et sa ei tohi seina värvida.“ Väldi otsest vastandamist, kui sa tegelikult juba tead vastust.
Kui küsid lapselt, kas ta värvis seina, kuigi sa ise nägid teda seda tegemas, on laps sunnitud valetama. Ära pane last olukorda, kus tal on kergem luisata kui tõtt rääkida. Ka täiskasvanuna mõtled ju närviliselt, et äkki tegid midagi valesti, kui keegi küsib sult otse, kas sa sõid selle viimase šokolaaditüki ära. Harjuta end vastutust võtma ja teata julgelt: „Jah, sõin küll ja kui aus olla, oli see tervest pakist kõige parem tükk.“ Ja kui laps ei värvinudki seina, võib ta vabalt öelda: „Aga emme, mina ei värvinud, issi tegi seda.“ Arvata oli.
Kolmas ja kõige olulisem moodus aususe õpetamiseks on ise aus olla. Ära kunagi valeta lapsele, sa pead talle eeskujuks olema. Kui sa lapsele valetad, hakkab ta arvama, et nii võibki teha. Ja kui ta siis sulle valetab, saad tema peale pahaseks. Loobu topeltstandarditest.
Väga kerge on mõttes otsustada, et sa ei valeta oma lastele mitte kunagi. Siiski pead olema ettevaatlik tahtmatute valedega nagu: „Ma tulen hetke pärast tagasi“, ning oled seejärel tunde kadunud. Selliste hädavalede tõttu võib laps sinu vastu usalduse kaotada.
Kõige tavalisemad pisivaled
„See on ainult arstirohi. See on hea maitsega!“ – Tegelikult maitseb nagu pesuvalgendi.
„See ei tee haiget.“ – Gestaapo-laadne piinamistaktika.
„Ma käin korraks poes ühe asja järel.“ – Kaks tundi hiljem oled terve poe kokku ostnud.
„Me läheme tädi Mildredile külla“ – Te ei veeda seal kunagi kaua aega, vaid tulete kiiresti tulema.
Õige viis nende pisivalede rääkimise asemel on teha nii:
- Ütle: „Arstirohi teeb su enesetunde paremaks.“
- Kõige parem on valu üldse mitte mainida. Kui nii ei saa, ütle lapsele, et ta tunneb veidi kaasnevat ebamugavust, torget vms.
- Mine siis tõesti vaid üht asja ostma või ütle kohe, et sul läheb kauem ning sa ei tea, millal tagasi tuled.
- Ütle: „Me läheme tädi Mildredi poole ja tuleme sealt ära kell 11.30.“ Näita lapsele aega kella peal, kui nad veel ise kella ei tunne.
Naljategemine ja kiusamine on lõbus. Kõik teevad seda ning leiavad, et sellest ei ole ju midagi hullu. Kuid ole ettevaatlik ja ära naljategemisega lapse puhul liiga kaugele mine. Tal puuduvad teadmised ja kogemus eristamaks nalja tõsisest asjast ning seetõttu võtab ta kõike sinu öeldut südamesse.
Kui laps jõuab ikka, mil ta iga su lause peale küsib „Tõesti?“, hoia end naljatamisega tagasi, kuni ta hakkab sind ilma üleküsimata uskuma.
Poisid-tüdrukud, olgem vastutustundlikud
Lapsele vastutuse õpetamine algab kergemate ülesannete ja kohustustega. Kui laps on nii suur, et mõistab lihtsamaid käsklusi, anna talle üks-kaks tööd. See muidugi ei tähenda, et saadad oma kaheaastase lehepoisi tööd tegema.
Alusta väikeste ülesannetega. Palu tal raamat vanaemale viia, paber prügikasti ja lusikas kraanikaussi panna. Kui ta on su sõna kuulanud, ütle talle kindlasti, kui tubli ta oli. Tunnusta teda väärikalt ning muidugi tee kalli ja anna musi. Lapse nägu läheb särama, kui ta saab aru, et tegi midagi, mis sulle meeldis.
Mida vanemaks laps saab, seda rohkem kohustusi võid tema õlule panna. Õpeta teda ise oma voodit tegema ning musta pesu pesukorvi panema. Sellega arendad lapses nii vastutustunnet, harjutad korralikke kombeid ning õpetad, kui oluline on, et kõik kodus koristaksid.
Kohustuste täitmise juures on oluline, et sa neid alguses lapsega koos teeksid. Siis saab ta aru, kuidas neid õigesti teha tuleb. Kui ta on mingi ülesande selgeks saanud, kontrolli kindlasti tehtu üle ja vaata, et laps viilima ei hakka. Veel mõnda aega vajab ta sinu pidevat järelvalvet. Ka siis, kui ta ise arvavad, et ei vaja.
Ära anna koduste tööde eest taskuraha. Kui annad lapsele oma voodi tegemise eest raha, hakkad astuma rada, mida oleks parem vältida. Laps peab õppima, et kõik perekonnaliikmed töötavad koos perena, seega peavad kõik majapidamistöid tegema.
Kui tahad last koduste tööde eest tasustada, anna talle mõni lisatöö, mis ei kuulu tavapäraste majapidamistööde hulka nagu aia riisumine, koerakuudi värvimine, akende pesemine vms.
Muuda ülesannete ja kohustuste täitmine lõbusaks. Lapsele meeldib käske paremini täita, kui muudad lauakoristuse mänguks või panete riideid kappi võidu peale. Kui juba lapsele mõne ülesande annad, väldi las-ma-aitan-sind-sellega sündroomi. Lapsed peavad õppima lihtsamaid ülesandeid lahendama ega taha võibolla sinu abi.
Kui tahad väiksemale lapsele mingit ülesannet anda, võib ta parasjagu millegi muuga nii hõivatud olla, et ei taha sind kuulata. Sellest pole lugu. Sa ei saa sundida kaheaastast tegema midagi talle vastumeelset (ühesõnaga teda sülle haarama ning teda jõuga tegevusest eemale tõmbama). Ja sa tõesti ei taha ju ometi jõudu kasutada. Kohustuste täitmine peaks olema lõbus. Vanemat last võib juba veenma hakata, et ta multika vaatamise pooleli jätaks ja emmet aitaks.
Ole valmis ka perioodiks, kui laps ei taha talle pandud kohustusi täita. Ära lase tal vingudes ja virisedes oma ülesannetest kõrvale viilida. Samuti ära luba töid edasi lükata, muidu saab see halvaks harjumuseks.
Allikas: discovery.com – väljavõte raamatust „Parenting For Dummies“