Väikelaps

Lapse joonistus räägib tema peresuhetest

Laste joonistusi tasub "lugeda".

See, kuidas laps joonistab oma peret, räägib kõnekalt sellest, kuidas ta ülejäänud pereliikmetega suhestub.
Laste joonistatud perepildi teaduslikud uuringud maailmas said alguse 1947. W. Wolff `i töödest, kes oma senistes uurimustes tähtsustas peresiseseid suhteid lapse arengus. Wolff arvas, et inimeste järjestus pildil võib viidata perekonna rollijaotusele, sest laps joonistab inimesi ja asju tähtsuse järjekorras.
Wolff märkis, et mõne pereliikme joonistamata jätmine on harv juhus ning selleks on alati motiiv. Tihti on selleks varjatud soov vabaneda teatud pereliikmest. Minu kogemustes jätab ka tõrjutud laps sageli ennast joonistamata või joonistab ennast perepildil teisele poole paberit. Üsna sageli juhtub seda siis, kui perre sünnib teine laps ja joonistaja tunneb ennast kõrvalejäetuna.
Mõni aasta tagasi lasin ma ühel käitumisraskustega viie-aastasel poisil joonistada oma perepildi, kuhu ta ennast üldse ei paigutanud. Küsimuse peale, et kus ta ise on, näitas ta käega laua alla. Vanematega kõnelusest selgus, et aasta tagasi oli perre lisandunud väike õde, kes oli kaasasündinud päriliku haigusega ja vajas mõlema vanema hoolt ning teine laps „unustati” peaaegu ära.
Vennal paluti õde mitte torkida, eriti kui ta magab. Ometi juhtus nii, et vend astus keelust üle. Karistuseks oli ema poissi veidi tutistanud. Kogu edasine poja käitumine muutus esilekutsuvaks, jonnakaks ja kiuslikuks.
Kui vanemad pöörasid pojale endiselt rohkem tähelepanu ja seletasid talle lahti õe tervisliku olukorra, paranes poisi käitumine juba mõne kuuga. Peagi sai temast õe valvamisel vabatahtlik abimees, mille üle ta isegi uhkust tundis.
Kuidas joonistavad eesti lapsed oma emasid:

  • Enamik lapsi alustab perepilti ema joonistamisega, mis rõhutab ema erilist perekesksust ja määravat rolli.
  • Emadel on alati suur suu (keelav, käskiv ning õpetav) ja suured silmad (kõike ning kõikjal nägevad) – nn konnaema.
  • Käed tehakse nendele emadele, kellega on tihedam emotsionaalne kontakt.
  • Liiga pikad ja rõhutatud käsi või nende puudumist seostatakse ka liigse karmuse või karistamisega.
  • Sageli hoiab laps ema käest kinni ja tema riietuses (ka poiste joonistustel) domineerivad emaga sarnased värvid ning nad seisavad enam-vähem ühel joonel.
  • Kui ema oskab ka last piisavalt hästi ära kuulata ja temaga arvestada, siis ilmuvad nende pea külge, suurele juuksepahmakale vaatamata, ka kõrvad. (Peamiselt saavad eeslilaadsed kõrvad endale last lõpuni ärakuulavad ja saba liputavad koerad!)
  • Ainult autokraatsete ja tööga liialt hõivatud emadel puuduvad sageli käed ning jalad – nn torsoema.
  • Poiste piltidel on autokraatsed emad pildi teises nurgas ja tugevates, sageli mustades toonides, erineval tasapinnal ja rõhutatuses. Samas varjub isa täielikult, olles sageli ilma suu ja käteta ning värvitu.
  • Materiaalsemad emad saavad endale väiksema näo, aga uhkemad riided, pitsid, satsid ja soengud – nn mannekeenema.
  • Juhtub ka seda, et ema osutub pildil lapsest väiksemaks, värvidelt pastelsemaks ning hapramaks – nn lapsema, kelle kõrval tunneb laps end veidi targemana.
  • Aasta-aastalt tehakse emadele selga vähem kleite ja rohkem pükse – väheneb emade naiselikkus ja daamilikkus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on reaalselt olemas:

  • Isad on liigselt tööga hõivatud: neid ümbritsevad autod, arvutid, laevad, lennukid, ehitusplatsid, põld ning mets.
  • Üpris harvad on pildid, kus isa joonistades on laps seostanud teda perekonnaga.
  • Isa on sageli tumedates värvides, ja seda sellepärast, et ta on tähtis. Kui aga sellisel isal on peas naeratav nägu, pead ehivad suured kõrvad ja keha käed, siis on kõik korras. Kui aga need puuduvad, siis on sageli tegemist autokraatse ja enesekeskse isaga. Ema kaob sellisel pildil üldse kaugustesse või mahub koos perega isa jalgevahele.
  • Lapsed tunnetavad alateadlikult isa mittekuuluvust nende maailma (isad asuvad eraldi nurgas ja teistes värvides kui ülejäänud pereliikmed).
  • Väiksemad lapsed joonistavad sageli ka ilma käte, jalgade, suu ja silmadeta isasid, keda nad märkavad sageli ainult enne magamaminekut ning sedagi diivanil ajalehega kaetult – nn varjatud isasus.

Kuidas joonistavad isasid need lapsed, kellel nad on n-ö kaotsi läinud:

  • Mõnes mõttes isegi paremates värvides kui olemasolevaid isasid (nn unistuste isad), keda ikkagi oodatakse ja kellele poogitakse külge olematud omadused.
  • Unistuse-unustatuse isad seisavad peamiselt eemal ja nende kõrvale on ilmunud mingi näota naisolevus (sageli väikese peaga ja suure kehaga – nn isa ärandaja).

Allikas: Toivo Niiberg, psühholoog

Lisa oma kommentaar