Hiinast lapsendamise lugu

Kui ameeriklanna Catherine Casey esmakordselt oma tütart nägi, tundis ta põhjendusega kergendust. Pärast viljakusravi ja seejärel aastapikkust kannatlikku lapsendamisprotsessi, oli naine enam kui valmis väikese tüdrukutirtsuga kohtuma.
1997. aasta mais sai ootamine lõpuks läbi. Pärast pikka lennureisi Hiinasse, sihipäratut kuuetunnist autosõitu ja mõnd närvilist tundi ootamist kohalikus hotellis koos teiste adopteerivate lapsevanematega, kohtas Casey`de perekond lõpuks väikest LiAnni. „Mu esimene mõte LiAnni nähes oli, et ta on veelgi ilusam, kui pildil,“ meenutab naine. „Kui lastekodu hoidjatädi ta minu sülle andis, tundus nagu oleks mulle hindamatu aare ulatatud.“
Tänaseks on Catherine, tema abikaasa Stuart ja 6-aastane LiAnn pereeluga kohanenud. Ja kuigi Casey vaatab tütrega kohtumise päevale tagasi kui ühele parimale oma elust, nõudis sinna jõudmine raskete otsuste langetamist, teadmata tulemusele pühendumist ja erakordset kannatlikkust. Hiljuti antud intervjuus ajakirjale Discovery meenutab Catherine Casey lapsendamisega seonduvat.
Millal ja kuidas sa lapse adopteerisid?
Me lapsendasime LiAnni 1997. aasta mais. Kasutasime kohaliku adopteerimisagentuuri teenuseid, mida üks mu kunagine kolleeg soovitas. Ta helistas mulle ühel päeval ja ütles, et tuleb linna selle agentuuriga kohtuma.
Tol ajal tegin ma viljakusravi ning me abikaasaga ei kaalunud adopteerimisvõimalust. Kuid kui mu kolleeg Koreast lapse adopteerimise pärast nii põnevil oli, panin selle idee kõrva taha. Kui me abikaasaga adopteerimise vastu rohkem huvi hakkasime tundma, helistasin agentuuri ja küsisin lisainfot. Agentuur oli suurepärane. Nad on spetsialiseerunud välismaalt lapsendamisele ning tutvustasid meile põhjalikult kõiki võimalusi, enne kui otsustasime Hiinast adopteerida.
Mis pani otsustama välismaalt lapsendamise kasuks?
See variant tundus vähem ebakindel. Ma teadsin kahte inimest, kes olid kodumaalt lapsendanud – mu meheõde ja toonane ülemus – ja mõlemaid muserdas kogu see adopteerimisprotsess. Paljudel juhtudel tuleb tegeleda ka lapse bioloogilise emaga, kes seisab silmitsi emotsionaalse kriisiga. Olen kuulnud jutte, kuidas adopteerivad vanemad on jäetud haigla ooteruumi, kuna viimasel hetkel on lapse pärisema ümber mõelnud. Mu meheõel ja ülemusel läks küll paremini, kuid kogu see protsess tundus olevat midagi sellist, mida ma ei tahtnud ise läbi teha.
Meile ei olnud oluline, et laps oleks valgenahaline, seetõttu ei olnud probleemiks lapsendamise mõttega ookeani taha vaadata. Me olime Hiina programmist kuulnud ning meile meeldis, et Hiina lapsed olid üldjuhul hea tervise juures. Lisaks olime abikaasaga otsustanud, et tahame vaid üht last ja just tüdrukut, mistõttu oli Hiina ideaalne – 95 protsenti sealt lapsendatavatest lastest on tüdrukud.
Kas lapsendamise protsessis oli midagi üllatavat?
Noh, see võttis oodatust kauem aega. Üks argumentidest, mis meid Hiina juures võlus oli see, et lapsendamine võttis aega kuskil neli kuud. Kuid seal vahepeal, alates hetkest mil me esimest korda programmiga tutvusime ja kuni jõudsime kindla otsuseni adopteerida, muutsid nad reegleid. Seega venis lapsendamine neljast kuust aastani.
Sellega kaasnes palju bürokraatiat ja kilode viisi paberitööd nii USA kui Hiina poolelt. Me tegime omavahel nalja, et veel alasti mööda tänavat kõndimine oli puudu, sest ametnikega pidi nii põhjalikult avameelne olema, kui nad uurisid, kas me ikka sobime lapsevanemateks. Ma arvan, et meil kulus kaks kuud taotluse jaoks vajalike dokumentide koostamiseks. Siis edastasime need adopteerimisagentuurile, mis kogus samasuguseid taotlusi teisteltki vanematelt, enne kui kogu kupatusega Hiina agentuuridesse läks.
Siis tuli oodata. Ja oodata ja oodata. Me ootasime kuskil üheksa kuud alates ajast, mil oma taotluse ära andsime kuni hetkeni, kui meile last tutvustati. Ja siis saime ka vaid passipildi suuruse foto ning veidi meditsiinilist infot, mis oli nii üldsõnaline, et sisuliselt kasutu. Kuid selle pisikese pildi pärast olime küll kui arust ära. Seejärel ootasime veel kuus nädalat, enne kui meile anti luba Hiinasse tüdrukule järele minna. See viimane ootamine oli eriti raske.
Kuidas te emotsionaalselt vastu pidasite? Kas protsess oli suhteliselt hästi ette teada või järgnes üks ootamatus teisele?
Üldiselt oli ette teada. Üht tuleb Hiinast adopteerimise kohta öelda, et seal ei tule ette selliseid ootamatusi nagu teistes riikides. Hiinas kulubki laias laastus selline aeg nagu nad ütlevad, et kulub. Kuid kuna sa ootad kannatamatult ja kuna see on rahvusvaheline, siis ikka muretsed, et äkki juhtub mingi rahvusvaheline intsident.
Ühel hetkel ilmusid Hiina lastekodude olukorrast pikad halvamaigulised artiklid ajakirjas Time ja New York Timesis. Kõigil olid rusikad püsti ja me muretsesime, et Hiina sulgeb programmi enne kui me jõuame sealt lapse adopteerida. Nad ei teinud seda, aga õhus oli tunda pinget. Kui oodatakse kannatamatult lapsevanemaks saamist, paneb iga asi südame kiiremini põksuma, kui laps veel käes ei ole.
Kui palju adopteerimine maksis?
Ligi 20 000 USD (232 000 Eesti krooni), see sõltub riigist, aga ma arvan tavaliselt kulub selleks 15 000-20 000 USD (174 000-232 000 krooni).
Kas muretsesite ka välismaalt adopteeritava lapse tervise pärast?
Muidugi. Me oleks soovinud paremat ülevaadet lapse tervisliku seisundi kohta, kuid olime kuulnud, et enamjaolt on Hiina lapsed suhteliselt terved. Seega lootsime sellele. Mu abikaasa rääkis algusest peale, et ega oma lapsega ei tea ju samuti, kas ta tuleb terve, seega on see nii või naa risk.
Mis oli lapsendamise juures kõige raskem?
Ilmselt kaks asja. Esiteks – see on ilmselt tavaline adopteerivate paaride puhul – meie mõlema nõusolek, et see on just see, mida me tahame. Mu abikaasa ei olnud lapsendamisest alguses üldse huvitatud ning ühise arusaamani jõudmine oli meie jaoks suur samm. Ma räägin sellest ühe toreda loo ka. Me maadlesime sel teemal omavahel juba mitu kuud ning kui lõpuks otsustasime Hiinast adopteerida, hoidsime selle esialgu enda teada. Sel ajal tuli abikaasa lapsepõlvesõber meile külla ning leidis meie aiast ühe mündi. See oli 19. sajandi Hiina münt ja mul pole õrna aimugi, kuidas see sinna sai. Kui abikaasa mulle mündist rääkis, vaatasime üksteisele otsa ja teadsime, et see on märk.
Teine raske asi oli see ootamine. See oli karm. Kui ootamine ükskord mööda sai, oli see loomulikult seda väärt, aga siiski, oodata 12 kuud, et lapsevanemaks saada, oli raske. Ja seejärel oodata veel kuus nädalat pärast seda kui olime tütre pildi saanud, oli eriti ränk.
Arvad sa, et olite siis selleks täiesti valmis?
Ma rääkisin võimalikult paljude inimestega. Tegin veidi mitteametlikku uurimistööd ning kontakteerusin kolleegide, adopteerimisagentuuri ja Hiinast lapsendavate perede assotsiatsiooni kaudu teiste omasugustega.
Ma arvan, et olime nii valmis kui võimalik. Ma ei usu, et keegi võiks lapsevanema rolli enne ette kujutada, kui ta reaalselt emaks või isaks saab. Ka agentuur tegi head tööd meid ette valmistades. Nende tegevus on laiahaardeline ning nad viisid meid kokku lastearstidega, kes puutusid kokku välismaalt adopteeritud lastega.
Kuidas laps praeguseks kohanenud on?
Mulle tundub, et ta on täiesti kohanenud. Kõik mulle teadolevad lapsed, kes on Hiinast adopteeritud, on veidi hilisema arenguga. Tavaliselt on nad alakaalulised või ei õpi nad kõndima, roomama ega lõiku neile hambad suhu nii vara kui Ameerika lastel. Kuid olles siin juba aasta aega, on pea kõik järgi jõudnud. Minu tütrel ei võtnud n-ö ameeriklaseks saamine üldse aega.
Üks hea asi on kaasnenud sellega, et ta on teisest rassist. Nimelt saame tema lapsendamisest kergemini rääkida. See on oluline – rääkida oma lapsega tema adopteerimisest. Kui sa näed teistest erinev välja, on see juba varajases eas väga loomulik. Me oleme sellest rääkinud, alates ajast, mil ta oli kaheaastane.
Me räägime tema bioloogilistest vanematest ja sellest, kui tore on, et nad tema meile andsid. Hästi huvitav oli see, et umbes kaheaastasena tahtis ta, et ma tema adopteerimise läbi mängiksin. Ta tahtis, et ma mängiksin tema päris ema, kes ta lastekodusse jättis, seejärel pidin mängima lastekodu juhatajat ja siis iseennast talle järele tulemas. Me mängisime seda uuesti ja uuesti. Ma arvan, et nii üritas ta asjadest aru saada. Ma tean, et lapsed on erinevad, aga ma loodan, et kuna me oleme temaga adopteerimisest väiksest peale rääkinud, on tal sellega kergem hakkama saada.
Kuidas te lapsele tema päritolu meelde tuletate ja kuidas ta sellele reageerib?
Me räägime sellest. Me oleme Families With Children From China (Hiinast pärit lastega perede – ingl k) ühenduse liikmed ja peame sidet ka nende vanematega, kellega koos Hiinas käisime kui LiAnni lapsendasime.
Me püüame Hiina pühi tähistada, teeme hiina toite, ma loen hiina muinasjutte ja käime koos hiinapärastel kultuuriüritustel. Ma olen küsinud, kas paneme ta mandariini või hiina tantsurühma, kuid seni ei ole ta sellest väga huvitatud olnud. Ma ei kavatse neid võimalusi talle peale suruda, vaid lasen tal endal otsustada. See on päris huvitav – kui oled teisest kultuurist pärit lapse vanem, siis võimendad kõike, mis sellest kultuurist pärineb. Päris tore on endalgi hiina kultuuri tundma õppida ja oma pereellu tuua.
Millist nõu annad teistele lapsevanematele?
Heledanahalised vanemad, kes adopteerivad Aasiast, peaksid valmis olema nende pere puudutavateks küsimusteks. Kasuvanematena tuleb sellega arvestada. Ja laps samal ajal jälgib sinu reaktsiooni ja kuulab, mida sa räägid. Nii et kui keegi ütleb midagi teravat, ei tohi sa end laste ees välja elada, vaid kurda parem pärast kodus abikaasale.
Teine asi on mitte muretseda lapse meie mõistes aeglasema arengu pärast. Ma soovitan rääkida inimestega adopteerimisagentuurist ja lastearstidega, kes on selliste lastega kokku puutunud, sest tegelikult lapsed jõuavad järele. See ei ole üldse koht muretsemiseks. Mõnikord tabavad neid terviseprobleemid, kuid mis puutub alakaalulisusesse ja mitte kõndimisse enne 15 elukuud, siis pikemas perspektiivis ei ole sel üldse tähtsust.
Kas lapsendaksid uuesti ja kui, siis kas teeksid sealjuures midagi teisiti?
Kindlasti lapsendaksin uuesti. Meie jaoks kukkus kõik väga hästi välja. Mõnikord ma mõtlen, et ainus asi, mida ma oleks teistmoodi teinud on, et oleksin varem adopteerinud ja viljakusravile mitte aega ja energiat raisanud. Kuid ilmselt oli see aeg meie jaoks siiski õige. Kui me oleks seda mõne teisel eluhetkel teinud, ei oleks me LiAnni saanud. Seega ma arvan, et ma ei oleks midagi teisiti teinud.
Allikas: Discovery.com, tõlge Sigrid Sõenurk