„Mul on väga hea meel, et mul tüdrukud on. Nad on armsad ja õrnad,“ räägib musklimees Ott Kiivikas 5-kuust Emiliat nunnutades. „Minu pärast võiks mul neli tütart olla!“
Ott Kiivikas (30), üheksakordne Eesti meister kulturismis, sai tänavu juunis teistkordselt tütre isaks. Mehel on eelmisest abielust ka detsembris kuueseks saav tütar Christin Amani.
Ott usub, et tütreid on lihtsam kasvatada. „Nad kuulavad sõna ja nendega ei pea riidlema,“ selgitab ta. „Ma olen näinud küll neid poisse. Ma ise kasvasin vanema vennaga üles ja kaklesime ikka nii et anna olla.“
Kuna Ott oli noorem, oli tema ikka kannataja pool, kuid lapsepõlv Viljandis oli tema sõnul sellele vaatamata ilus. „Meil oli oma maja ja aed, suvi otsa jooksime ringi, mängisime õues. Lasteaed oli kohe meie maja kõrval, nii et ma käisin lasteaias läbi aiaaugu.“
„Öösiti magasime terve suve telkides õues. Meil oli hästi kihvt!“ räägib Ott õhinal. Tal oli palju koduloomi: küülikud, kanad, koerad, kassid, kalad, rotid. „Kõike vedasime koju.“
Koju alles hilisõhtul
Samasugust helget lapsepõlve tahaks Ott oma lastelegi, kuid peab nentima, et praegu ei ole see Tallinna kesklinna kolmetoalises korteris võimalik. Siiski üritab ta lapsi suunata, et nad oma aega ainult teleri eest või arvuti taga ei veedaks.
„Küll on mul aga plaan kunagi oma maja soetada kuskil linnast välja metsa sisse järve äärde,“ unistab Ott ja loodab, et ühel hetkel saab kiire mööda. Seni rabab ta oma firmas tööd teha ning õhtuti läheb trenni või juhendab teisi.
Mees ärkab argipäeva hommikuti kell 7.30 ja tund hiljem astub kodust välja. Kui õhtul treeninguid pole, jõuab ta kõige varem kella seitsme paiku tagasi. Kui on aga vaja poest läbi käia või jõusaalis olla, siis enne 21.30 ta kuidagi pere juurde ei jõua.
Nii märgib Ott, et Emilia sünd tema elurütmi oluliselt muutnud ei ole. „Natalial (Oti abikaasa – toim) on põhikoormus. Ega tal üksinda kerge ole. Päev otsa hommikust õhtuni lapsega üksi…“
Mees möönab, et tal on kahju küll, et perele rohkem aega ei jää, kuid kulturism pole paraku spordiala, mis leiva lauale tooks ja nii tuleb tippspordi kõrvalt ka täiskohaga tööd teha.
Natalia Nazarenko-Kiivikas (29) nendib, et lapse sünd muutis tema elu oluliselt. „Ei saa minna kuskile, kuhu tahaks. Enne tuleb lapsele mõelda,“ ütleb ta, kuid kinnitab, et midagi hullu selles muutuses ei ole.
Natalia naaseb tippsporti
Ott ja Natalia tutvusid 2004. aastal „Mister ja miss Baltika“ võistlustel Leedus, kus mõlemad osalesid. „Siis hakkasime suhtlema, alguses telefoni teel, sest paratamatult üks oli Eestis ja teine Ukrainas,“ jutustab Ott.
Eestlasest mees ja ukrainlannast naine suhtlesid ja suhtlevad omavahel siiani vene keeles. Kui Ott oma tollasest abikaasast lahutas, abiellus ta 2005. aasta sügisel Nataliaga. Naine kohe elamisluba ei saanud ning nii elas paar esiotsa mõned kuud Eestis ja mõned Ukrainas.
Kui Natalia eelmisel aastal elamisloa sai ning alaliselt Eestisse kolis, oli siin tema kinnitusel alguses väga huvitav elada, sest võõras maa pakkus palju avastamisrõõmu. Aga pärast läks raskemaks, sest sõbrad sugulased jäid Ukrainasse. Nüüd suhtleb ta kodumaale jäänud tuttavatega Skype`i teel ning ema Valja tuli ka mõneks ajaks Eestisse tütrele appi.
Lapsehoidmise abi vajab professionaalne iluvõimleja ja fitnessiga tegelev Natalia eelkõige seetõttu, et tahab tagasi tippsporti naasta ning annab ka personaalseid treeningtunde oma õpilasele Liisa Otsusele.
Natalia, kes on kolmekordne Ukraina meister fitnessis, loodab järgmise aasta kevadel Euroopa meistrivõistlustel medalikohale jõuda. Seni on ta kahel aastal napilt neljandaks jäänud. Nii Ott kui Natalia usuvad, et naisel õnnestub uue aasta maikuuks võistlusvormi tagasi saada. Kadus tal juba sünnitusjärgne kõhuke kahe kuuga ning 5,5 kuuga võttis alla 21 kilogrammi (sh raseduseelsed kilod).
Võistlusvormi tagasisaamine tähendab range toitumiskava ja treeningprogrammi järgimist. Ott koostab Nataliale treeningprogrammi, millistele lihasrühmadele milliseid ja kui palju harjutusi teha.
Seega ei ole perel lähiaastatel ka lisa plaanitud. Ott märgib siiski, et kuna nad kumbki nooremaks ei jää, siis lähema kümne aasta jooksul kuni kaks last võiks veel perre lisanduda.
Kerge rasedus ja sünnitus
Küsimusele, kas Emilia oli planeeritud või tuli siis kui tulema pidi, vaatab Ott kõhklevalt Natalia otsa, kuid naine naeratab ja kinnitab resoluutselt: „Planeeritud!“
Natalia sõnul kulges rasedus väga kergelt. Kuna ta omandab Kiievi ülikooli kaugõppes teist kõrgharidust fitnessi erialal kehakultuuri instituudis (esimene kõrgharidus andis naisele diplomaadi tunnistuse), lendas ta rasedana kahel korral Ukrainasse eksameid tegema.
Kaheksandal raseduskuul võtsid Ott ja Natalia ette autoreisi Saksamaale ning nagu sellest veel vähe oleks, käisid kaks päeva enne Emilia sündi rattamatkal. „Pärast mõtlesime, et ega see vist ikka õige tegu ei olnud,“ naerab Ott.
„Seitsmenda raseduskuuni andsin Kalev Spas tunde,“ lisab Natalia.
Sünnituski kulges kergelt ja kiiresti. Kui Ott ja Natalia 12. juuni hommikul üheksa ajal haiglasse jõudsid, kinnitati mehele, et seal läheb viieni õhtul ja küll nad helistavad. Vaevalt tööle jõudnud, helistatigi talle ja öeldi, et kohe-kohe sünnitab. „Praktiliselt nii kui palati uksest sisse läksin, nii sündis.“
Ott oli ka esimese tütre sünni juures ning peab seda täiesti tavaliseks. „Ma usun, et naistel ongi peamine, kui keegi on lihtsalt kõrval, ütleb häid sõnu ja toetab.“
Emilia üritab samal ajal ema ja isa jutu taustal oma varbaid suhu panna ja laual olevat telefoni haarata. „Varbad suhu, see on tal põhiline, kõik suhu,“ ütleb Ott lapse tegevust jälgides naeratades. Emilia ilmselgelt naudib teda ümbritsevat seltskonda ning ka Ott ja Natalia kinnitavad, et tüdruk ei taha üksi olla, vaid eelistab enda ümber pidevalt inimesi.
Lapsi sundima ei hakka
Emilia on rahulik laps. Ainult neljakuuselt, kui hambad hakkasid tulema, olid ööd unetud. Hiljuti oli tüdrukutirtsul ka nohu, mis ei lasknud hästi hingata ning taas oli magamine häiritud. Kui aga tuju hea ja miskit ei vaeva, meeldib Emiliale vannis käia, käega mänguasju haarata ning tagurpidi roomata, loetlevad Natalia ja Ott. Kui tüdruk õhku tõsta ja kõhu peale puhuda, naerab ta laginal.
Ka meeldib Emiliale kui ema talle iga päev massaaži teeb ja vanaema ukrainakeelseid lastelaule laulab. „Vanaemal on oma laulud ja hommikust õhtuni lauldakse, söömise puhul on kindel salm, mille peale ta siis sööb,“ räägib Ott muigvelsui.
Kuna Emilia kuuleb väiksest peale nii eesti kui vene keelt, ei oska Ott ennustada, kumba ta tulevikus eelistama võiks hakata. „Ema käest kuuleb ta ju vene keelt tunduvalt rohkem, aga eks me paneme ta eesti lasteaeda nagunii. See ka paha ei tee, kui ta mõlemat keelt oskab.“
Samuti ei tee paha, kui Emilia kunagi ema eeskujul iluvõimlemisega tegelema hakkab. „See annab ilusa rühi ja naiselikkuse,“ ütleb Ott. Siiski ei kavatse ta lapsi sundima hakata, peamine, et üldse millegagi tegelevad.
Intervjueeris Sigrid Sõenurk
Blogi