Beebi

Kui naisest saab ema

Emaks olemine toob kaasa hulga väljakutseid. Foto: Dreamstime / Tomasz Trojanowski

Ühiskond seab emale palju suurema vastutuskoorma kui isale. Lisaks sellele tuleb naisel ühitada ema, abikaasa ja töötaja rollid. Ja sealjuures iseennast mitte ära kaotada. Üks Ameerikas elav ema räägib oma loo.
Olin 22-aastane, kui esimest korda emaks sain. Selle aasta aprillis sünnitas minu 22-aastane tütar lapse ja minust sai vanaema. Tundub, et minu elu kulgeb luuleliselt pereelu tsüklis. Sünnitamine ja emakssaamine avaldasid minu kui noore naise identiteedi kujunemisele väga tugevat mõju. Sünnitusel kogetud elujõud ja väikese inimese eest vastutamine panid mind enda sisse vaatama ja oma tõeliselt mina arendama. Aastad muutsid mind tugevamaks, kuid mitte ilma võitluses saadud armideta.
Muuhulgas seisin ma silmitsi selle „kultuurilise koormaga“, mis emadusega kaasneb. Sest emaksolemine kätkeb ühiskonna arusaamade kohaselt palju suuremat vastutust ja emotsionaalset küpsust kui isaksolemine. Ema vastutustunne on palju suurema tähtsusega. Kui minu lapsega midagi halvasti läks, ei tähendanud emadus pelgalt loomulikku empaatiat oma armastatud lapse suhtes, vaid ühtlasi süütunnet ühiskonna ees…ja seda just minu, ema jaoks!
Eeldatakse vaikimisi teenindamist
Kui aastad möödusid ja minu kaks last suuremaks kasvasid, andsin endast kõik, et saavutada tasakaal nende ja enda vajaduste, oma abikaasa ja oma karjääri vahel. Ma mõistsin, kuidas teised inimesed emasid näevad, ning kuidas emad alateadlikult püüavad teiste eest hoolitseda, neid aidata ja kokkuvõttes teiste vajadustele alluda. Minu identiteedi kujunemisel mängis rolli ühiskonnas valitsev arusaam naisest kui kellestki, kes loomuomaselt peab teiste eest hoolitsema, soovigu ta seda või ei.
Sain sellest tõeliselt aru mitte tänu perekonnale, vaid tänu ühele meeskolleegile, kes eeldas, et meie ühiselt juhitud tudengite väljaõppele toon suupisteid ja muu hädavajaliku just mina. Ootuspärase käitumise korral ei pööratud sellele mingisugust tähelepanu, kuid töö juures teiste eest mitte hoolitsemine oli ilmselgelt üllatav. Minu enese võime seda märgata andis mulle valikuvõimaluse. Otsustasin sellest haarata ja tänu sellele säilis minu eneseteadlikkus ja ma tajusin oma ettemääratuse jõudu.
Sarnane teadlikkus perekonnas võimaldas elavalt nende asjade üle arutleda ning omavahel avameelselt suhelda. Minu väga armastav ja tähelepanelik abikaasa heitis nalja, kui ma suutsin õhtusööki valmistada vaid neljal päeval seitsmest ja ühel päeval kiirtoitu pakkuda. Ühel päeval küpsetas üks teismeline, teisel teine ning kolmandal abikaasa. Täitsin oma kohust seitsmest päevast vaid neljal ning mõtlesin, kas minu abikaasa, kelle ema küpsetas absoluutselt iga päev, on võtnud selle mõõdupuuks ning võrdleb mind temaga.
Loomulikult pidasin ma seda ebaõiglaseks, sest erinevalt tema emast töötasin mina ka väljaspool kodu ja teenisin osa perekonna sissetulekust. Minu õnneks oli mu 15-aastane poeg neid asju koolis sotsiaalkasvatuse tunnis õppinud ja astus minu kaitseks välja. Järgnes väga tänuväärt, naljakas ja valgustav arutelu.
Ebareaalsed ootused emale
Mary Pipher kirjutab oma raamatus „Reviving Ophelia“ järgnevalt:
„Lääne tsivilisatsioonis on läbi aegade omistatud emadele ebareaalsed ootused. Nad peavad vastutama oma laste õnne ning perekondade sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest. Emasid kas idealiseeritakse… või siis laimatakse, nagu muinasjutud ja kaasaja ameerika romaanid seda teevad. Me kõik mõtleme oma emast viisil, mida Freud nimetas esmase kogemuse mõtteks – väikelaste mõtteviisil. Me ei suuda piisavalt täiskasvanuks saada, et oma ema inimesena näha.“
Kõigil meil seonduvad oma emaga teatud ettekujutused ning naistel, kes emarolli täidavad, on raske teiste loodud pildist erineda. Enamik meist kasvab suureks, ilma et tunneks oma ema kui inimest. Naised võivad kogeda lapsepõlveaegseid pettumusi kui survet täita teiste ebarealistlikke ja alateadlikke hoolitsusega seotud ettekujutusi.
Emakohustusi täitvad naised, hoolimata sellest, kas nad töötavad väljaspool kodu ja teenivad raha või mitte, peavad tundma, et peresiseselt on neil teistega võrdne otsustusõigus. Nende positsiooni ei tohiks automaatselt kahandada nende endi või nende partneri ootus, et nad peavad kindlasti oma partneri päevakava järgi elama, v.a siis kui see on juba varem kokku lepitud. Selline partneritevaheline arutlemine tagab pereväliste tegevuste esikohale seadmise korral mõistmise ja heasoovlikkuse. Teist teene eest tänada on samuti lihtne – seda tuleb tunnustada! Automaatsest ja alateadlikust kultuuriliselt paikapandud võimujaotusest loobumine on oluline mõlema partneri seisukohalt, sest vaid see loob antud suhtes tõelise intiimsuse ja jagamise tunde. Tänulikkus ja heasoovlikkus on esmatähtsad mõisted igas õnnelikus perekonnas.
Me saame armastada ja armastamegi oma lapsi ja emadust. Kuid vajadus püüelda isiklike unistuste ja eesmärkide poole ei sure koos lapse sünniga. Olles samal ajal nii ema kui isiksus – nii endale kui sinu perekonnale, eriti aga lastele – aitab lastel sind paremini mõista ja hinnata. See toob perre soojuse, hea tahte ja tänulikkuse. Perekonna üldine enesehinnang tõuseb, kui emasid, isasid ja lapsi hinnatakse võrdselt nii selle alusel, kes nad on, kui ka selle järgi, mis roll ja kohustused neil perekonnas on.
Barbara Lewis, minu hea sõber ja kolleeg, samuti terapeut ja kolme täiskasvanud lapse ema, otsustas hiljuti, et võiksime korraldada workshopi naiste identiteedi teemadel. Grupi pidid moodustama naised, kes on ühtlasi emad, põhirõhk oli neil kui isiksustel, mis ühe osana hõlmab ka olulist emaksolemise aspekti. Grupi nimeks pidi saama „Naised, kes on ühtlasi emad“. Kui kohaliku pereorganisatsiooni ja eelkooli kaudu oma ettevõtmist reklaamisime, tegi see nimi läbi tahtmatu muutuse ning sellest hakati rääkima kui „Naiste identiteedist kui emaks- ja naiseksolemisest“. Jälle ja alateadlikult andis naise kultuuriline definitsioon mõista, et naiste identiteeti puudutavates küsimustes on esmatähtis emaroll ning alles seejärel isiksus.
Mida sina teha saaksid?
Tunnete jagamine teiste naistega, kes on samuti emad, võib toetuse ja hoolitsemise osas suureks abiks olla. Alljärgnevad soovitused jäid kõlama grupi aruteludest. Need põhinevad uskumusel, et naine on laste jaoks parim ema, kui ta on ennekõike inimene. Oma haavatavuse näitamine teistele pereliikmetele võimaldab lastel näha ema kui inimest, kellel on oma vajadused ja mured, kuid kes samas neid armastab ja nende eest hoolitseb. See on laste huvides, kui ema tunneb, et teda väärtustatakse.
1. Lõbutse koos lastega. Kui küsiti „Mida sa tahaksid, et sinu laps sinu kui inimese kohta teaks?“, ütles üks asjatundlik naine, et kuigi ta on oma kolleegide ja sõprade meelest väga vahva ja lõbus inimene, ei tule see oma lastega olles välja. Põhjuseks oli raske lastega kaasnev kohustus- ja vastutuskoorem. Ometi oli see oluline osa tema identiteedist, mida ta tahtis ka oma lastele näidata ja nendega jagada. Selline teadlikkus võib meid kui naisi vabastada ja muuta oluliselt suhet lastega. Seda tehes väldime lähedaste inimestega stereotüüpilistesse suhetesse langemist.
2. Ära unusta isiklikke eesmärke. Paljud naised kurtsid ajapuudust, mis ei võimalda neil oma sõpradega suhelda, trennis käia või teisi isiklikke huve ellu viia. Tõsi ta on, et emaks saades vaba aega enam nii palju ei ole. Väga lihtne, isegi ahvatlev on enda isiklik areng täielikult tahaplaanile jätta. Paljude naiste jaoks oli isiklike ootuste vähendamine midagi täiesti uut, millega nad algul leppida ei tahtnud. Antud küsimuses on äärmiselt oluline proovida leida kuldne kesktee. Kuigi kompromiss on lapsevanemaks olemise vältimatu ja loomulik osa, ei tähenda see veel enese täielikku ohverdamist.
Täiesti mõistetav, et sul ei ole enam aega nii tihti trennis käia kui enne lapse saamist, kuid on täiesti võimalik mugandada oma vajadused realistliku piirini ning neid täita, säilitades niiviisi isikliku arengu, kuigi väiksemal määral. Sarnaselt võib jätkuvaks arenguks abi leida tugigrupist, mis käib koos kas igal teisel nädalal või isegi vaid kord kuus. Kui sa ei suuda vana päevakava enam järgida, ei tähenda see, et peaksid senised huvid hoopis hülgama. Harju teistmoodi elutempoga. Tunned end võidukana, kui oled suutnud oma ümbermõeldud eesmärgid ellu viia. Selline oma huvide elluviimine aitab vältida isikliku arengu peatumist. Kui laste kasvades vaba aega järjest rohkem tekib, ei istu sa tegevuseta kodus, vaid saad enam meeldivatele tegevustele pühenduda.
3. Väljenda oma tundeid. Üks nelja-aastase poja ema rääkis teistele, kuidas ta saab oma poja ees nutta, seletades, et kuigi tal on praegu natuke raske, ei takista see teda poja eest hoolitsemast. Oskus näidata lapsele, mis sinuga toimub ilma tema turvatunnet ohustamata võib aidata lapsel mõista oma ema kui inimest. Ühtlasi ei kogu ema neid tundeid endasse ja ennetab seeläbi depressiooni. Tervislik tunnete näitamine ja väljaelamine aitab märgatavalt kiiremini ennast koguda.
Karen Johnson kirjutab oma raamatus „Trusting Ourselves“ järgmiselt:
„Naised peavad muutma emaduse tähendust… seadma kahtluse alla nende emadele ja neile endile omistatud koorma ja ebarealistlike ootuste põhjused. Tuleb leida ruumi isiksusele tervikuna – mitte pelgalt stereotüübile.“
Johnson julgustab naisi õppima tundma oma emasid kui inimesi. Isiklikul tasandil pakkus emadus mulle erilise võimaluse, et mitte öelda dilemma, täiskasvanuks saada. Kuskil oma personaalse arengu käigus, ma ei oska öelda millal või kuidas, hakkasin ma sügavalt austama, armastama ja hindama emadust kui oma identiteedi ühte osa.
Allikas: iVillage

Lisa oma kommentaar