Lapsevanem

Pisipoeg planeerib korvpallur Marek Dorinini aega

Issi kukil on mõnus olla. Foto:Tiina Luht/ nupsu.ee

„Mina ärkasin hommikul kuue paiku üles ja vaatasin, et Kristin tegi „huuh-huuh“. Ma ütlesin, et noh, helistame nüüd arstile, hakkab tulema,“ räägib Marek.
„Ei ole midagi hullu, jää tagasi magama.“ Huuh-huuh
„Hulluks läinud! Kuidas ma tagasi magama jään!“
„Marek kartis, et ma kohe sinnasamma sünnitan,“ märgib Kristin Doronin.
„Muidugi!“
„Tund aega närvitses, siis ma lõpuks helistasin arstile ja läksime haiglasse. Marek küsis, kas ma jõuan veel bensiini ära tankida või tuleb juba,“ jutustab Kristin ning mõlemad puhkevad naerma.
Selline nägi välja väikese Patrik Frej Doronini sünni algus, kui Eesti korvpallikoondise liige Marek Doronin (24) ja tema abikaasa Kristin Doronin (25) pool aastat tagasi Tartus haigla poole kihutasid.
Issi vahetas esimesed mähkmed
Sünnitus nii kiiresti siiski ei läinud. 30 tundi valutamist, epiduraal ja lõpuks keisrilõige. Kuid noore pere pikalt planeeritud laps nägi siiski ilusti ilmavalgust. Praegu pooleaastane poisiklutt tahtis tegelikult juba viiendal raseduskuul ära sündida, kuid õnneks arstide õigeaegse abiga seda siiski ei juhtunud.
Kristin ja Marek on praeguses mõistes suhteliselt noorelt abiellunud ning ka noorelt pere loonud. „Paljud kardavad abielu, aga ei ole midagi karta, elu läheb samamoodi edasi,“ räägib 2005. aastal naise kosinud Marek. Samamoodi oli tema meelest kohatu tuttavate küsimus, kas ta ikka on lapse saamiseks valmis. „Tegelikult ei kujutagi ette, mis saab olema, eriti veel esimese lapsega. Kui laps tuleb, siis pead olema valmis,“ jutustab Marek.
Kuna Patrik sündis keisrilõikega ning Kristin oli esimese sünnitusjärgse nädala voodis, ei saanud ta lapse eest hoolitseda. Marek vahetas lapsel mähkmeid, riietas, vannitas ja hooldas. Kuigi korvpallur tunnistab, et väike kartus oli nii pisikest tegelast käes hoida, tulid kõik asjad hästi välja.
Samas nendivad nii Kristin kui Marek, et pisipoja tulek keeras senise elu pea peale. Kui varem viibisid nad suurema osa ajast kodust eemal, siis nüüd vastupidi. „Tema on meil aja peremees,“ märgib Marek Patriku poole osutades. Ka osa sõpru on tahaplaanile jäänud, enamikel ju peret veel ei ole.
Suur pabistaja Kristin
Perekond Doronin aga tahtiski varakult last saada. „Lapsel endal on parem, kui on noored vanemad,“ on Kristin veendunud. „Mina mõtlesin, et kui tast saab sportlane, siis saame koos trenni teha,“ räägib Marek.
Kristin möönab siiski, et lapse seatud elurütm oli alguses raskem kui ta oodata oskas. Pisipoega piinasid esimese kolm kuu jooksul gaasivalud ning Marek kolis selleks ajaks teise tuppa magama. Tihe mängudegraafik nõudis väljapuhanud korvpallurit. Nüüd magab laps terve öö, paar korda ärkab vaid kehakinnituseks.
Kristin tunnistab, et on hirmus pabistaja. Kuni viienda raseduskuuni ei julgenud ta tuttavatele lapseootusest rääkidagi. Marek ainult muigab selle peale ja räägib, kuidas südamerahustuseks sai mitmelgi korral arsti juurde rutatud.
Ka pärast sünnitust muretses Kristin beebi pärast. Iga väiksemagi piiks ajas verivärske ema pabinasse ja pani raamatust diagnoosi otsima. Näpuga paksus raamatus järge ajades tegi ta siis nimekirja haigustest, mis sümptomitele vastasid. Marek jällegi naerab selle peale ning kinnitab, et tal õnnestus Kristin alati maha rahustada. Vaid esimese nädala jooksul pärast sünnitust oli ta ise sama ähmi täis.
„Esimene öö, kui me tulime haiglast tagasi koju, oli kõige jubedam,“ räägib Marek. „Iga tunni tagant ärkasin üles ja kuulasin, kas ta hingab. See oli täitsa jube, milline pabin oli sees!“ Esimestel päevadel ei osanud Patrik ka rinda võtta ning teda pidi kunsttoiduga süstla abil söötma.

[/caption]

Varsti korvpallitrenni kaasa
Mida aeg edasi, seda rahulikumaks elu uue ilmakodanikuga muutus ning nüüd nohistab pisipoiss ema rinnal iga kolme tunni tagant isukalt süüa. Patrik naudib veel vannitamist, võimlemas käimist ja issi laulmist. „Issi on talle omad laulud välja mõelnud. Ainult laul vahepeal päästab nutust,“ kinnitab Marek.
Kuigi korvpalli isa pojale veel näidanud ei ole, loodab Marek Patriku mõne aasta pärast trenni kaasa võtta. Paar aastat tagasi kohtas korvpalliplatsi ääres ringi vudivaid jõnglasi rohkem, nüüd on platsil nooremad mängijad, kes pere veel loonud ei ole. Ühekuuselt käis Patrik ka esimest korda issi mängule kaasa elamas ning hiljem on Kristin ja Patrik Marekil Otepääl treeninglaagrites külas käinud.
Tegelikult ei eelda kumbki vanem, et laps ema või isa jälgedes astub. „Teeb, mis ise tahab,“ kinnitavad Kristin ja Marek ühest suust. Vanaemad-vanaisad seevastu on usinamad lapselapsele ameteid välja mõtlema. „Minu isa paneb talle igasuguseid ameteid külge, küll temast saab filosoof ja nad lähevad koos raamatukokku ja koguaeg ütleb, et kasva ruttu suureks, mul on sinuga nii suured plaanid,“ räägib Kristin.
Patriku täispikk nimigi peegeldab filosoofilist tausta. Tartu Ülikoolis teoloogiat õppinud Kristin tahtis panna lapsele n-ö pühalik maiguga nime. Kaalumisel olid nii Dominic kui Maddox, kuid viimast keeldusid õnnepalee ametnikud registreerimast. Patriku oli Marek juba enne välja valinud ning Kristin lisas sellele Frej, mis tähistab viljakuse jumalat Skandinaaviamaades.

Lisa oma kommentaar