Lapsevanem

Eesti ja Bulgaaria perekond sai alguse Ameerika hamburgerirestoranis

Egle, Jaan Filip ja Ivan on omandanud vilumuse sobitada omavahel erinevaid temperamente ja keeli

Aastal 2002 küsisid kaks noort inimest iseendalt, üks Eestist ja teine Bulgaariast, kui neil avanes võimalus minna kolmeks kuuks Ameerikasse, aga miks ka mitte? Tõepoolest, miks mitte, kui see tõotas vaheldust, võimalust näha maailma ja inimesi. Seda, et Ameerikast tullakse tagasi mitte enam üksi, vaid koos tulevase elukaaslasega ei osanud aga kumbki neist aimata.
Tegelased:

Egle Raadik –  Jaan Filipi ema ja Ivani naine, ideede generaator, on omandanud algteadmised bulgaaria keeles, parimad tulemused on aga saavutanud Bulgaaria sugulaste kehekeele mõistmisel.

Ivan Gonchev –  Jaan Filipi isa ja Egle mees, laste seiklusvoodite ja Bulgaaria temperamendi maaletooja. Oskab suurepäraselt oma tundeid kehahoiaku ja silmavaatega väljendada, kuid võib vajadusel end väljendada ka verbaalselt.

Jaan Filip Gonchev – peagi kolmeaastaseks saav poiss, kes otsustas oma vanemate Egle ja Ivani tutvumisloo auks sündida siia ilma 4. juulil Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval.

Pellu – pere Šoti terjerist lemmik, kelle kutsikapõlv langes ühte Jaani beebieaga, tänu millele oli Eglel tihti tunne, et „toss on väljas“


Eglel ja Ivanil on tutvumisest erinevad versioonid. Foto: Erakogu

Esimene vaatus – Julia ja Romeo rõdustseen või siis mitte

Egle tunnistab, et neil on Ivaniga tutvumisest kaks versiooni. Kuna Egle versiooni järgi kohtusid nad Ivaniga veidi varem, kui Ivan seda mäletab, alustame Egle mälestusega.

Egle õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust, kui tal tekkis võimalus minna tudengiorganisatsiooni kaudu suveks Ameerikasse. Paljudest eri riikidest noored töötasid McDonaldsi hamburgerirestoranis ja elasid ühiselamutes. Egle sattus ühte tuppa Jamaica tüdrukutega. Ühel esimesel õhtul, üsna peale Ameerikasse jõudmist, kutsus üks toakaaslastest Egle rõdule. Rõdu all seisis Ivan, kes kutsus seda Jamaica neiut loomaaeda. Põhjus, miks Ivani toakaaslastele näidati oli ehtnaiselik – sellest mehest hoidku teised eemale!

Ivanil, kes sattus Ameerikasse samuti tudengiorganiatsiooni kaudu, on rõdustseen mitme Juliaga peast pühitud. Tema mäletab, et tutvus Eglega ühel peol, kuhu ta – pange tähele – kutsus Egle peaaegu kogemata.

„Kutse lihtsalt lipsas suust, nii möödaminnes,“ möönab ta ise. Egle aga püüdis kutse kinni ja vastas Ivani üllatuseks jaatavalt. Nii ei jäänud tõmmul südametemurdjal, kel oli parajasti käimas randevuu ühe teise tüdrukuga, muud üle kui minna peole kahe saatjannaga. Õnneks lahenes kõik ilusti, sest teine tüdruk leidis samalt peolt endale uue austaja.

„Sellest, et asi pole päris õige sai minu ema aru nii, et kui alguses saadetud fotod olid põhiliselt grupipildid, siis mida edasi, seda enam hakkas fotodel korduma minu kõrval üks ja sama noormees,“ meenutas Egle.


Teine vaatus – Elu kohvrite otsas

Öeldakse, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest võib juhtuda, et need täituvad. Egle sooviks oli reisimine ja peale Ameerikast naasmist sai ta seda teha küllastumiseni. Ameerikast tulid Egle ja Ivan tagasi teadmata, mis neist kahest edasi saab. Kindlaid lubadusi ei jagatud, aga side nende vahel ei katkenud ja

järgmised kaks aastat kulges mõlemil Bulgaaria ja Eesti vahet pendeldades. „Ühel hetkel tundus, et nüüd aitab, mingit selgust on vaja ja enam nii ei jaksa,“ meenutas Egle. „Kuna mina bulgaaria keelt ei osanud, otsustasime, et Ivan tuleb Eestisse,“ lisas ta. See argument paneb Ivani muigama. „No mina oskasin eesti keelt loomulikult suurepäraselt,“ naeris ta.

Sellegipoolest pakkis Ivan asjad, tankis kakskümmned aastat vana auto paagi bensiini täis ja asus Eesti poole teele.

Bulgaaria pealinnas Sofias IT alase kõrghariduse omandanud Ivan ei teadnud mis teda Eestis ees ootab. Bulgaariasse jäi maha pere ja palju sõpru. Eestis oli ootamas ainult Egle ja isegi seda otsust tehes ei olnud nad kindlad, kas nad jäävad kokku ja kas nad tegelikult üldse sobivadki. Samas oli elu Bulgaarias muutunud Ivani jaoks rutiinseks. „Olin väsinud elamast aastaid ühes rütmis – õppimine ja töö, vajasin muutust,“ põhjendas Ivan oma otsust jätta kõik tuttav ja turvaline selja taha.

Kuna Eglel oli õppimine veel pooleli asuti elama Tartusse. Ivan leidis esialgu töö ehitusel, mis talle meeldis, sest kontoris istumine ei ole tema jaoks. Siiski otsustas ta esimesel võimalusel erialase reklaamitöö kasuks, ent seda pakuti Tallinnas. Esimesed nädalad sõitis Ivan igal hommikul ja õhtul Tartu ja Tallinna vahet, kuni Egle sugulased halastasid ja ta enda juurde kostile võtsid. Visiitsuhe kestis pea paar aastat. „Suhtlesime läbi skype sel perioodil väga palju, enamasti oli see kogu aeg lahti, videokaamerast sai vaadata mida teine parajasti teeb ja siis oli tunne nagu oleks teine lihtsalt kõrvaltoas,“ rääkis Egle.


Kolmas vaatus – Kuidas Egle kaks korda tanu alla sai

Põikame koos Ivani ja Eglega tagasi 2004. aastasse, mil neil mõlemal oli küllalt saanud üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel elamisest ja otsustati, et Ivan tuleb Eestisse. Selle asja juures oli aga väike konks, kuidas teha nii, et Ivan saaks Eestisse jääda millegi enama kui turistina. Tööandjat, kes oleks Ivani nii väärtuslikuks pidanud, et tema väärtust ka Eesti ametivõimudele tõestada, ei olnud. Eglel tuli päästev idee. Miks mitte abielluda? Aga miks ka mitte. Abielu sai teoks kõigest kolm päeva pärast Ivani Eestisse jõudmist. „See oli prooviabielu, mille hoidsime vaid enda teada, et eks aeg näitab, kas saab asja või ei saa,“ selgitas Egle.

Egle lähimad sugulased said noorte saladusele jälile, kui oli vaja notari juures ühte tehingut kinnitada ja allkirja kutsuti andma ka „abikaasa“. Sõpradele jäi aga Egle abielunaisestaatus saladuseks täpselt kolmeks aastaks, mil nad kutsuti noorte pulma. Prooviabielu sõlmiti 7. aprillil 2004, päris abielu – nagu Egle seda nimetab – täpselt samal kuupäeval, ainult aastanumber oli teine – 2007. Egle ja Ivani pulmad toimusid Tallinna Raekojas. „Võitsin selle võimaluse loosiga Tallinna elanikuks registreerudes,“ märkis Egle. Seekord oli selgus olemas, nad sobivad ja seda sobivust tunnistas 70 külalist.

Kui aga küsida, kumba daatumit siis pulma-aastapäevi tähistades kasutatakse, leiavad Egle ja Ivan, et selles arvestuses loeb esimene. Seega täitus selle aasta aprillis viies abieluaasta.


Neljas vaatus – Kui kohtuvad põhi ja lõuna

Egle ja Ivan tunnistavad, et suurim probleem oli tutvuse algusaegadel kultuuride ja temperamentide erinevus. „Bulgaarias pidin Ivani autos sõites kreepsu saama, nad ei tunnista seal absoluutselt liikluseeskirju,“ hüüatas Egle. Ivan ruttas selgitama, et temast on Eestis saanud korralik autojuht, kes järgib kiiruspiiranguid hoolsaminigi kui kohalikud juhid.

„Muretsema pani aga see, et Ivanil oli Bulgaarias palju sõpru, siin ei olnud mul talle sellist võrgustikku pakkuda. Õnneks on tekkinud mitu komplekti väga erinevaid ja väga lahedaid uusi sõpru,“ rääkis Egle.

Ivani kinnitusel pole ta Eestis iialgi kohanud külma ja tõrjuvat suhtlemist. „Olin värske Egle boyfriendina ühel peol ja olin seal ainuke välismaalane. Kujutate ette, terve õhtu rääkisid kõik inglise keeles, et mind mitte kõrvale jätta,“ kiitis Ivan.

Kooselu on muutnud neid mõlemaid. Ivan usub, et tema on muutunud eestipärasemaks, rahulikumaks ja vaoshoitumaks. Ta on õppinud, et kui Bulgaarias ei pea kõigest rääkima, piisab kui näitad oma kiitust või laitust kehahoiaku ja näoilmega, ning sellest saadakse aru, siis Eestis tuleb otse öelda, milles asi. „Arvasin alguses, et Eglet ei huvita paljud minu asjad. Näiteks on mul tavaks muutuda väga emotsionaalseks, kui mind miski huvitab ja erutab. Egle aga arvas, et olen tema peale mingil imelikul põhjusel vihane ja tõmbus solvudes endasse. Siis solvusin mina, sest ei saanud aru, mille pärast ta mossitab,“ meenutas Ivan ühte tagantjärgi muigama panevatest vääriti mõistmistest. Egle on õppinud Ivaniga elades end rohkem avama, ehk kasutades Ivani sõnu – Eglel on süda kogu aeg olemas olnud, aga nüüd on ta hakanud oma südant rohkem avama.


Viies vaatus – Kahe minuti laps Jaan Filip

Egle ja Ivan väikese Jaani ja koer Pelluga rannas. Foto: Erakogu

Jaani tulek oli kiire. „Otsustamiseks kulus kaks minutit ja siis ta kohe tuligi,“ meenutas Egle. „Emaks olemine on pannud mind tohutult kaasa tundma neile naistele, kes küll väga soovivad, aga ei saa last. Oleksin nõus hakkama surrogaatemaks, kui see oleks Eestis seaduslik,“ kinnitas ta.

Esimesed paar nädalat elas väike inimene ilma nimeta. „Väga raske oli sobivat nime leida,“ tõdes Ivan. Appi võeti internet, kus otsingumootorite abil sobitati kokku erinevaid nimevariante. Seni kuni tehnika vastseid vanemaid nimeotsingus aidata püüdis, kutsuti beebipoissi Bobyks.

„Mul oli üks parukas, milles nägin sõprade arvates välja nagu Bob Marley, seega oli minu poeg väike Bob,“ selgitas Ivan hüüdnime päritolu. Õnneks ei pidanud väike tumedasilmne poiss eluks ajaks väikeseks Bobiks jääma.

„Jaan Filip tundus suurepärase ja originaalse leiuna. Hiljem selgus, et see polegi nii originaalne. Prantsusmaal on Jean Filip väga levinud nimi,“ märkis Egle. Ettekavatsemata boonusena on Jaan eestipärane vaste Ivanile. „Minu isa aga arvab, et see on üldse tema auks pandud. Tema nimi on Ivan Yanush. Me laseme tal seda arvata,“ on Ivan suuremeelne.

Jaan on tema ema hinnangul väga intensiivne laps, kes vajab seltskonda ja tähelepanu. „Ta oli seda juba beebina, Pellu, meie koer oli samal ajal kutsikas, nii et ausalt öeldes oli mul toss täitsa väljas,“ rääkis Egle. Samal arvamusel Jaanist on ka tema lasteaiakasvatajad.

Nüüdseks on Egle ja Ivan leidnud geniaalselt lihtsa lahenduse, kuidas hoiduda sellest, et toss välja ei läheks. Jaaniga tegelemine on üle päeva kord ühe kord teise õlul. „See toimib väga hästi, soovitan kõigile,“ kiitis Egle sellist korraldust. „See ei tähenda, et Ivani päeval mind lapse jaoks ei ole, või vastupidi, aga kui on vaja Jaani vajadusi rahuldada ja tema soove täita, teeb seda see, kelle päeva parajasti on.“

Egle hinnangul on Ivan osav isa, ainult vahel lööb temas endas välja väike poiss, kes ei taha teistega oma komme või voodipoolt jagada. „Aga kui on minu sussid, siis need ongi minu sussid,“ õigustab end Ivan.


Kuues vaatus – Armastuse- ja kehakeelest eesti ja bulgaaria keeleni

Egle ja Ivani esimeseks suhtluskeeleks oli inglise keel, nüüdseks on see muutumas üha teisejärgulisemaks eesti keele ees. „Egle pushis mind keelt õppima,“ sõnas mitmetel keelekursustel käinud Ivan. „Kui Ivan tööd otsis, siis pidin teda vahendama ja see muutus väsitavaks,“ põhjendas Egle.

Praeguseks on Ivani eestikeelne sõnavara kordi suurem, kui ta kõnes kasutab. „Praktikat on lihtsalt rohkem vaja ja eks ma eksin grammatikas ka,“ leiab ta. Egle bulgaaria keele oskus jääb aga Ivani eesti keelele kõvasti alla. „Õpin nüüd koos Jaaniga,“ lubab ta selle vea parandada. Sügisel sõidetakse Bulgaariasse sugulastele külla ja selleks ajaks tahaks Jaan ja Egle sealset rahvast meeldivalt üllatada.

„Ivani ema on niivõrd karismaatiline naisterahvas, et temaga suhtlemiseks pole keelt vajagi, ta suudab ennast kehakeelega täiesti arusaadavaks teha,“ rääkis Egle oma ämmast. Jaaniga üritab Ivan rääkida oma emakeeles. „Aga kui on kiire, siis kasutan ikka eesti keelt,“ tõdes ta.


Ivanist sai mööblivalmistaja tänu Jaanile. Foto: Erakogu

Seitsmes vaatus – Tee tööd ja näe vaeva, saad teha tööd ja näha vaeva

Neli aastat reklaamialal töötanud Ivanil, sai sellest ühel päeval küllalt. Kaks aastat tagasi asutasid Egle ja Ivan oma perefirma. „Ma imetlen Ivani, et ta julges majanduslikult ebakindlal ajal tulla ära kindlalt palgatöölt,“ toetab Egle mehe otsust püüda teha elus mitte ainult seda, mida peab vaid ka seda, mida tahad. Perefirma alustas kohviautomaatide väljarentimisega, nüüdseks on sinna lisandunud

seiklusvoodid lastele. „Tegin Jaanile ise voodi, mis jätaks tuppa ruumi ja mis ei oleks ainult magamiseks, vaid ka mängimiseks ja müramiseks. Kui sõbrad seda nägid, küsisid nad, et miks mitte neid müügiks teha. “Tõepoolest, miks mitte,“ arutles Ivan. Egle panustab perefirmasse käsitööga ja kavatseb hakata valmistama nimelisi T-särke beebidele ja väikelastele. „Ideid on palju rohkem, kui teha jõuab,“ tahaks Egle veelgi enam teha ja jõuda, seda Äripäeva Meditsiiniuudiste ajakirjaniku töö kõrvalt. „Põhitöö on ka põnev,“ ei saa Egle täielikult perefirmale pühenduda.
Rikkust oma firma perele ei ole toonud. „Alguse asi, välja läheb rohkem, kui sisse tuleb,“ tunnistas Egle, et neile ei ole võõras kuulõputühjus rahakotis ja külmkapis. „Kui kõik kuivaineid on ka otsas, siis läheme minu ema juurde,“ avaldas ta noore pere toimetulekunipi.

Egle sõnul tegi talle tarbimisbuumi ajal tuska, et nad ei saanud nii palju osta ja tarbida kui tahtnuks. „Kui mõtlesin enda jaoks lahti, et stress sellisel põhjusel on mõttetu ja elada saab ka uusi asju pidevalt ostmata, muutus elu palju paremaks ja muretumaks,“ võtab Egle elu nüüd rahulikumalt.

Ivani jaoks on tähtis see, et ta saab ise midagi luua. „Minu isa on tark mees, kes oskas minu lapsepõlves asju alati minust paremini teha. Õnneks oli mul vanaema, kes lubas enda juures kõike katsetada ja proovida. Ma ei unusta kunagi neid suvesid tema juures,“ on Ivan vanaemale tänulik võimaluse eest õppida oma kätega midagi looma. „Ajapuudusega on aga nii, et ei ole ajapuudust on halb ajastus,“ nimetas Ivan ühte oma juhtmõtetest. Egle täiendab seda omaltpoolt: „Alati on olemas lahendus, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.“


Egle ja Ivan on nupsu.ee kasutajad. Käesolev perelugu on nupsu.ee kasutajate 2009 a. perelugude sarjast.


Joonas Gonchev, kes väga meenutab oma suurt venda Jaani. Foto: Erakogu

Ps. Aastal 2011, Emadepäeval täienes Egle ja Ivani pere ühe armsa pisipoisi võrra, 8.mail sündis Joonas. Nad ehitavad oma esimest, päris oma maja ning loodetavasti saavad nad tänavu tähistada jõulupühi juba uues kodus. 

Lisa oma kommentaar