Lapsevanem

Saksamaal valitseb roheline mõtteviis

Liina Sonneborn abikaasa ja tütrega. Foto: erakogu

Hamburgis elav Liina Sonneborn kasvatab ligi pooleteise-aastast tüdrukutirtsu, ootab teist last ja meenutab, mida ta tundis täiesti võõral maal oma esiklast oodates.
Ma tulin juba oma kahekümnenda sünnipäeva paiku ajutiselt Saksamaale ning veidi enne aasta möödumist otsustasin siia päriseks jääda. Nii et ma ei olegi ülemäära kaua täiskasvanud naisena Eestis elanud. Mõtlen selle asjaolu peale tihti, kui teemaks tulevad rasedus, sünnitus, lapsed, meditsiin, kasvatus jne.
Mul ei ole olnud võimalust nende teemadega kokkupuutunud sõbrannasid ja lähedasi inimesi jälgida, nende muredest osa saada ja neile kaasa elada. Päris ausalt ütlen, et kui teada sain, et last ootan, tundsin end täiesti valge lehena. Absoluutselt ei teadnud, mida teha, kust midagi teada saada, mida arvata, kellega oma olukorda võrrelda ning mida tulevikust oodata.
Jättes kõrvale mu kihlatu ja tema vanemad, kellega koos esialgu ühiselt rõõmustatud sai, oli esimeseks tõsisemaks kontaktisikuks naistearst. Esimesest hetkest oli mul tunne, et olen suurepärastes kätes ja tegelikult ei saagi midagi valesti minna.
Minuga räägiti justnimelt sellisel viisil nagu vaja oli: ma ei olnud esimene naine, kes nii noorena rase oli, ma ei olnud esimene välismaalane, kes Hamburgis rase on, ei olnud ka esimene, kes rasedusest midagi ei tea, kõike teada tahab, natuke kardab ning kogu informatsiooni tükk-haaval serveeritult vajab.
Koju hunnik lugemist
Kui ma ei eksi, oli mul arsti juurde minnes juba 8 rasedusnädal ning esialgu paluti mul asja rahulikult võtta ja igaks juhuks meeles pidada, et statistiliselt väga paljud rasedused enne 12 nädalat ise katkevad. Ei olnud just see, mida tol hetkel kuulda tahtsin, aga kogu eesmärk oli ju mind informeerida ning kõigi võimalustega arvestama panna.
Veel oli puhas rõõm kuulda, mida kõike rasedatele haigekassa kulul pakutakse: on võimalus ettevalmistuskursust külastada, pärast sünnitust järelvõimlemiskursusel käia, esimestel nädalatel käib ämmaemand regulaarsetel koduvisiitidel, rääkimata sellest, et kõik haiglaga seonduv ei too kaasa mingeid lisakulusid.
Kui siis vajalikud paar nädalat teemat seeditud sai, väike tegelane aina kasvas ja tema süda kõvemini põksuma hakkas, anti mulle kuhi raamatuid ja ajakirju koju kaasa. Alustasin virna esimese raamatu esimesest leheküljest ning ahmisin endasse iga sõna.
Peagi tuli ka mu partner koju, kes pani umbes sama suure virna lauale. Ta oli raamatupoes palunud kõik sobiva välja otsida ning pani selleks pool oma kutsehariduse pisikesest taskurahast hakkama.
Siinkohal pean ütlema, et kõikidest raamatutest ja ajakirjadest hakkas silma ühtne toon. Kõik kirjutasid ühtemoodi sellest, kuidas ma emotsionaalselt valmistuma peaks ning kuidas ma käituma peaks, kui mul muresid tekib.
Mis on see“õige viis” absoluutselt kõikide teemadega ümber käia? Oma sisemist häält kuulata! Nii lihtne valem ongi. Inimene on osa loodusest ning loodusel on alati kõige jaoks lahendus. Nii ei olegi käskude ega keeldude nimekirja selle kohta, mida raseduse ajal teha, süüa, vaadata ja mõelda tohib või ei tohi.
Loomulikkus ennekõike
Nende kuude jooksul sai raamatuid loetud, beebi esmatarbeid ostetud, väga tervislikult ja paralleelselt kohutavat rämpsu söödud, tööl käidud, rasedate joogas võimeldud, haigla välja valitud ja nimi välja otsitud.
Sünnitust ümbritseva ja haigla valiku puhul on inimestel väga erinevad ettekujutlused, kuid mida iganes sa haiglas räägid, nõuad või väldid, sulle naeratatakse ja püütakse su soovide järgi käituda.
Kogu selle looduslähedase suhtumise juurde kuulub muidugi ka see, et last tuleks rinnaga toita ja temaga kodus olla niikaua kui võimalik. Räägitakse lõpmatuseni, et sa pead oma hirmudest üle saama. Kui rinnapiimaga on probleeme, joodetakse sind ravimteesid täis või antakse muid hämmastavate taustadega homöopaatilisi abivahendeid, tehakse isegi akupunktuuri ning massaaži.
Saksamaal müüakse kordi rohkem homöopaatilisi rohtusid kui üheski teises Euroopa riigis ning suurem osa arste alustavad probleemide lahendamist suhkrukuulikestega, enne kui meditsiinilistele rohtudele üle minnakse.
Loomulikkus jätkub kodus kui ämmaemand beebi eest hoolitsemise näpunäiteid annab: vannitada ainult veega, peput puhastada ainult loodusliku õliga ja puhaste rättidega, titepesu pesta ilma igasuguse pulbri või pehmendajata, iseennast pesta ilma tugevalõhnalise dušigeelita ning mitte mingil juhul parfüümi kasutada. Minu meelest on kõige geniaalsem viis selline suhtumine lähtepunktiks võtta ning siis aja jooksul tunde järgi asju vaikselt muuta.
Kus aga asi natuke raskeks läheb, on lapsega kodus olemine. Esimesed 6-8 nädalat pärast sünnitust on seadusega keelatud töötada ja siis hüvitatakse saamata jäänud töötasu. Siinmail on kusjuures täiesti normaalne lapsega kuni lasteaiaeani kodus olla (3 aastat). Rahadega on natuke keeruline, aga igal juhul on ka võimalik töölt niikaua pausi võtta ilma, et sind vallandada võidaks. Eesti mõistes vanemapalka selle aja jooksul ei maksta.
Peresõbralik riik
Esimesed kaks aastat makstakse küll kasvatusraha ning kuni lapse täiskasvanuks saamiseni nn lapsetoetust juhul kui pere igakuine sissetulek jääb alla teatud piiri. Need kaks summat kokku esimese kahe aasta jooksul teeb nii mõnegi keskmise kodaniku jaoks juba kolmandiku kuni pool kuupalgast. Samuti on isadel võimalik üks aasta lapsepuhkust võtta.
Saksamaa on kindlasti laste- ja peresõbralik riik. Neil on sama probleem nagu ülejäänud lääneriikidel: sünnitatakse aina vähem. (lisaks on siin suur väljarände probleem). Seega ehitab riik perepoliitikat aina sõbralikumaks. Kui natuke võimalusi uurida, peaks kõikidele muredele abi leidma. Ja kõik kohad tunduvad nõustajaid täis olevat, sest seadustel on alati mingid lisad, tingimused ja konksud küljes.
Kui sa aastase lapse sõime viid, et vaikselt poole kohaga jälle tööle asuda, pead ökoelu kummardajate viltuste pilkudega arvestama. Siinkohal märkan küll, kuivõrd teistsuguses ühiskonnas ma üles kasvanud olen. Ma ei tea, kust minu sügavasti kinnijuurunud suhtumine pärit on, aga mina ei suuda nii kaua ainult ema ja koduperenaine olla. Minu jaoks oli ka lapse esimene sünnipäev piir, pärast mida on meeletu vajadus midagi enda jaoks tegema hakata ja kus kaovad süümepiinad, kui lapsest vahel kauem eemal olla.
Ma kardan, et mul on Eestist kaasa võetud suhtumine, et olulisteks eesmärkideks on nii kiiresti samasugune välja näha ning samapalju töötada kui enne lapse sündi. Igal juhul ei tohi unustada, et samasuguseks ei saa ju enam kunagi, emaksolemine annab midagi, mida enam mitte keegi ära võtta ei saa.
Liina Sonneborn, Hamburg

Lisa oma kommentaar