Lapsevanem

Alina Karmazina loodab, et pojast näitlejat ei saa

Alina Karmazina pojaga. Foto: Maria Laur

Alina Karmazina ütleb, et näitlejad ei ole ikka päris normaalsed inimesed ning et näitlemine on midagi enamat kui elukutse. Miks muidu naasis ta ise pelgalt kolm nädalat pärast sünnitust lavalaudadele.
Seriaalis „Kodu keset linna“ tuntust kogunud vene päritolu näitlejanna elab Tallinnas, tööl aga käib 2004. aastast Tartus Vanemuises. Eelmise aasta sügisest hakkas temaga kolmenädalasena teises linnas tööl kaasas käima ka pisipoeg Aleksander.
Enne poja sündi käis Alina kuuenda raseduskuuni tööl. „Esimesed kolm kuud olid hullud,“ tunnistab ta. Varahommikuti üles tõustes süda läikis ja iiveldusega pidi ta ka bussis võitlema.
Siiski otsustas Alina (26) lapseootele jäädes, et ei taha tööst loobuda ka pärast lapse sündi ning rääkis oma plaanist Vanemuises. „Nad eriti ei uskunud, ütlesid, et no esialgu sünnita, siis pärast räägime,“ muigab näitlejanna.
Alina kursusekaaslane lavakunstikoolist ning kolleeg Vanemuises Tanel Jonas kinnitab, et tema seevastu Alina võimekuses ei kahelnud. „Ta on väga tugev, kõik, mis ta tahab, seda saab.“
Pidev organiseerimine
Kuigi vahepeal tundis ka naine ise, et see on hullumeelne mõte: sõita iga nädal imikuga Tartusse ja imetamiste vahel publikule esineda, jäi ta endale kindlaks. „Terve perekond tuli mulle vastu.“ Alina ema lahkus aastaks-paariks töölt, et rohkem abiks olla.
Alguses sõitis Alina ema Tartusse kaasa, hiljem leidis näitlejanna taaralinnast hoidja, kellel oli samuti väike laps ning kes andis vajadusel ka Aleksandrile rinda. Lisaks aitasid poissi hoida Alinaga samas üürikorteris elanud tudengid.
Aleksander sai rinnapiima terve esimese eluaasta, kuid vahepeal keeldus nii hoidja rinnast kui pudelist. Seega nägi lapse toitmine välja nii: enne etendust andis Alina lapsele rinda, vaheajaks tõid hoidjad lapse teatrisse, kus ta andis uuesti rinda, esines teise poolaja ära, andis taas rinda ning asutas end siis lapsega Tallinna poole. Alina naerab ja kinnitab, et tal oli alati kõik ära planeeritud.
Kui poiss ka tee peal rinda tahtis, parkis Alina auto teeserva, söötis lapse ära ning sõitis edasi. „Vahest oli täitsa õudne tunne, eriti kui pärast etendust koju sõidad. Igal pool on pime ja istud lapsega üksi autos…“
Kuigi Alinal oli alati lapsehoidja organiseeritud, veetis ta siis Tartus prooviperioodidel kolm päeva või tuli kohale vaid etenduseks, tunnistab ta, et alguses oli päris raske. Pärast sünnitust tööle naastes haigestusid nad mõlemad Aleksandriga kõhugrippi. Alina meenutab, et esimene öö võõras linnas oma karjuva esiklapsega oli päris hirmus, magada ei saanud kumbki.
Lisaks ei olnud Alina arvestanud, et sünnitusest taastumine võtab rohkem aega. „Oled ikkagi nõrk ja keha on kuidagi võõras ja lava peal tundsin ennast teistmoodi. Üldse ebakindel tunne oli.“ Siiski on Alina kindel, et tegi nii ruttu tööle naastes õige otsuse, sest õige pea sai ta enesekindluse tagasi.
Tartu pole kodune
Praegu näitlejanna aasta ja kahekuust Aleksandrit enam Tartusse kaasa ei võta – laps jääb kas Alina ema, abikaasa Aleksei Solovjovi (25) või abikaasa ema hoolde. „Siin (kodus – toim) on tal ikka mõnusam,“ leiab Alina.
Kas Alina on kaalunud elu lihtsustamiseks Tartusse kolimist? „Ei,“ teatab ta kindlalt ja selgitab, et Tallinn on tema kodulinn, kus elavad sõbrad ja sugulased ning abikaasal on oma äri. „Ma ei tunne end Tartus kodus. See rütm mind seal natuke tapab.“ Siiski on seal tore aeg-ajalt käia.
Tartusse läks Alina tööle sel lihtsal põhjusel, et Vanemuine tegi talle pakkumise ning kindlasti tahtis ta töötada eesti teatris. „Mis mõte oli mul siis lavakunstikoolis eesti keeles õppida ja ennast piinata!“ hüüatab ta.
Alina hakkas eesti keelt õppima ja aktiivselt kasutama alles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. „Ma tulin kolmandale kursusele ja ei rääkinud eesti keelt peaaegu üldse.“ Kasvas ta ju üles venekeelses keskkonnas. Tanel Jonas meenutab, et kui alguses tegid Alina eesti keele ponnistused teistele kursusekaaslastele nalja, siis õige pea hakkas tal üha paremini minema.
Teatripisiku sai Alina kodust kaasa. Tema pere elas onuperega koos seitsmekesi kolmetoalises korteris, kus käis palju muusikutest ja näitlejatest külalisi, sest isa oli muusik ja onu õppinud näitlemist, kuid leiba teenis samuti muusikuna. Alina tegi enda kodus koolikaaslastega näitemänguproove. Esineti nii klassiõhtutel kui välismaal, näiteks Peterburis.
Kindlasti muusikakooli
6-7-aastasena õppis Alina ka klaverit, kuid laiskus sai võitu ning ta jättis õpingud pooleli. Aleksandri paneb ta enda sõnul kindlasti muusikakooli ja loodab, et poeg on emast järjekindlam. „Ma arvan, et haritud inimene ikka peab natuke pilli oskama mängida.“
Kuigi muus osas Alina poja tulevikku planeerinud ei ole, ei tahaks ta, et Aleksandrist ema eeskujul näitleja saaks. „Ta võiks midagi targemat teha.“ Näitlemine on Alina hinnangul raske elukutse, sest sinna tuleb panna enda hing.
Näitlemine on ka subjektiivne, sest ühele konkreetne etendus meeldib ja teisele mitte. Kolleeg ja sõber Tanel Jonas aga hindab Alina näitlejatööd ning usub, et pärast Aleksandri sündi on sellele lisandunud veel omamoodi kvaliteet, sest emaks saamine tahes-tahtmata muudab naist.
Alina püüab siiski hinge nõudva näitlejatöö ja kodu vahel tasakaalu hoida. Praegu on see veel kuidagi võimalik, sest ühe lapse kõrvalt saab Tartus tööl käia. „Aga kui ma mõtlen teise lapse peale, siis loomulikult läheb see natukene keerulisemaks.“
Alina naeratab kavalalt ning tunnistab, et jah, nad on abikaasaga mõelnud ka teise lapse saamise peale. Ehk juhtub see paari aasta pärast, kui Aleksander on juba nii suur, et oskab ise süüa ja end riidesse panna. Kokku võiks peres üldse kolm last olla. „Ma tahaks kindlasti, aga ma ei tea, kas ma jõuan, sest ma ei taha oma tööst ka loobuda,“ mõtiskleb ta. „Elame, näeme.“


Intervjueeris Sigrid Sõerunurk

Lisa oma kommentaar