Rasedus

Nurisünnitus ja teised raseduse katkemise põhjused

Nurisünnitus on kõige sagedamini esinev lapse kaotamise põhjus; sellele järgnevad emakaväline rasedus ja lapse surnult sündimine. Lisaks neile võivad lapse kaotust kogeda ka surrogaatemad ja lapse adopteerimiseks ära andnud emad.

Lapse kaotanud ema tabab erinevate tunnete laviin

Nurisünnitus ehk meditsiinilise nimega iseeneslik abort tähendab elujõuetu loote väljutamist emakast. Nurisünnitusega lõpeb ligi kolmandik kõigist rasedustest ja enamasti enne, kui naine oma rasedusest üldse teadlikuks saab. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat. Naistel, kes ei tunne hommikust iiveldust, kipub osaliselt hormonaalsete muutuste tõttu nurisünnituse oht suurem olema. Loomulikult ei tähenda iivelduse puudumine kindlat nurisünnitust.
Paljud uuringud on tõestanud, et üle 35-aastastel naistel on nurisünnituse tõenäosus kaks korda suurem kui noorematel naistel. Samas ei kehti see tõenäosus kõigile selle vanusegrupi naistele, sest uuringutes ei tehta vahet esimest või teist rasedust kandvate tervete naiste ja kroonilise viljatuse või ja/või korduvate raseduste katkemiste all kannatavate naiste vahel. Nurisünnituse sümptomiteks on kerge kuni tugev veritsus ja tavaliselt ka krambid, mis võivad kesta mitu päeva. Mõned naised tunnevad valu, teised mitte. Nurisünnituse kahtluse korral tuleb otsekohe ühendust võtta oma ämmaemanda või arstiga, kes teeb ülevaatuse ja võibolla ka ultraheli-uuringu. Kui nürisünnitus on läbi ja emakas puhas, pole meditsiiniline sekkumine üldiselt vajalik. Kui aga emakasse jäävad mõned lootekoed, tehakse emakaõõne puhastus või kerge operatsioon.
Põhjused ja ennetamine
Umbes poolte nurisünnituste põhjuseks on ema munarakust või isa spermatosoidist tingitud juhuslik või pärilik geneetiline väärareng. Ülejäänud puhkudel on põhjuseks muud tegurid, mille hulka kuuluvad ka põletikud (näiteks esimesel trimestri põetud mumps) ja kokkupuude keskkonnas või töökohas leiduvate kemikaalidega.
Teisteks nurisünnituste põhjusteks võivad olla hormonaalsed kõrvalekalded, emaka väärarengud, kiirgus ja teatud käsimüügi- ning retseptiravimid (k.a akneravimid). Nurisünnitust võib põhjustada tugev alatoitumine, aga ka kõrge veresuhkur diabeeti põdevatel naistel. Dieediprobleemide korral aitab nurisünnitust ennetada täisväärtuslikum toitumine. Ka stimuleeritud ovulatsioon, viljakusravimid ning kehaväline viljastus võivad teinekord nurisünnituse põhjustada. Kerge riskiga seostatakse ka kahte sünnituseelset kordotsenteesi ja amniotsenteesi testi.
Nurisünnituse ennetamiseks ravitakse mõningaid naisi progesterooni ehk emakaseinale kinnistamiseks vajaliku hormooniga. Selle efektiivsust tõestavad uuringud on andnud väga erinevaid tulemusi ja teadlased usuvad, et progesterooni ravi tuleks teha vaid juhul, kui testid näitavad, et keha toodab raseduses varajases staadiumis antud hormooni liiga vähe.
Korduv nurisünnitus
Enamikul nurisünnituse läbi teinud naistel kulgevad järgmised rasedused normaalselt, kuid umbes ühel protsendil rasedatest esineb korduvat nurisünnitust (vähemalt kolm korda), millele ei ole tavaliselt eelnenud ühtegi normaalset rasedust. Mõnede teadlaste meelest on tegemist immuunsüsteemi hälbega.
Varajast (enne 11. eluaastat) või hilist (pärast 16. eluaastat) menstruaaltsükli algust nagu ka tsüstilisi munasarju, seostatakse samuti nurisünnituse ohuga. Korduva nurisünnituse läbi teinud naisi ohustab neli korda suurem risk saada munasarjatsüst. Samuti võib nurisünnitust põhjustada n-ö allergia partneri sperma vastu, sest nagu uuringud näitavad, on mõned naised pärast partneri vahetamist kandnud välja täiesti normaalse raseduse.
Emakaväline rasedus
Emakaväline rasedus paikneb väljaspool emakat, tavaliselt ühes munajuhas. Kannatada saanud juhast ei pruugi viljastatud munarakk kunagi emakasse jõuda. Emakaväline rasedus enamasti üle kaheksa nädala ei kesta. Tavalisteks sümptomiteks on valu esmalt ühel pool alakõhus, kerge veritsus, iiveldus ja oksendamine, peapööritus või nõrkus ja/või valu rinnas või pärasooles. Munajuha rebenemisel tekkiv valu võib põhjustada minestust. Emakavälise raseduse korral on tegemist eluohtliku seisundiga.
Kuigi emakavälisest rasedusest olid arstid teadlikud juba 10. sajandil, võib selle diagnoosimine osutuda raskeks. Tihti kasutatakse selleks ultraheli või laparoskoopiat. Emakavälise raseduse kahtluse korral tuleb pöörduda koheselt arsti juurde või kiirabisse, sest probleem võib väga kiiresti tõsiseks muutuda. Ravi ulatub ravimite kirjutamisest kirurgilise sekkumiseni. Emakaväliste raseduste arv on aastail 1970-1990 rohkem kui neli korda kasvanud. Põhjuseks on osaliselt suguhaigustest, eriti klamüüdiast ja gonorröast tingitud suguelundkonna tüsistused, aga ka emakakaelapõletik, mis on sageli samuti sugulisel teel edasi antav.
Emakavälise raseduse teisteks põhjusteks on eelnenud sarnased rasedused, emakasiseste vahendite kasutamine, rasedusvastased pillid, eelnev alakõhu- või emakaoperatsioon ja ebaõnnestunud munajuhade kõrvetamine. Teisteks riskiteguriks on suitsetamine, pidev tupe veega pesemine, viljakusravimid, kehaväline viljastamine ja/või gameetide munajuhasisene ülekanne (GIFT).
Ema vanus, laste arv, eelnevad abordid ega nurisünnitused emakavälise raseduse kujunemisele mõju ei avalda. Emakavälise raseduse tagajärjed sõltuvad mitmetest teguritest ja ulatuvad komplikatsioonide mittetekkimisest kuni rebenenud munajuha täieliku eemaldamiseni. Üldiselt ohustab emakavälise raseduse läbi teinud naisi ka edaspidi suurem raseduse katkemise oht ja 20-40 protsenti tõenäoline viljatuks jäämine.
Surnult sündimine
Surnult sündimine on täielikult välja arenenud lapse surnult sündimine. Laps võib surra emakas nädalaid või tunde enne sünnituse algust või sünnitustegevuse käigus. Paljude imikute surnult sündimise põhjused ei ole selged ja järgnevate raseduste puhul seda tavaliselt ei esine. Kui põhjus tuvastatakse, on see tavaliselt seotud (kromosoomiliste) väärarengutega või nabaväädi asendist tingitud hapnikupuudusega. Riskifaktoriks on siinkohal suitsetamine, kokaiini tarvitamine ja kõrge vererõhk.
Tihti kahtlustatakse, et vastsündinu surma võib põhjustada sünnitustegevusse sekkumine. Kuigi raseduse või sünnituse käigus tekkinud komplikatsioonide korral on lihtne süüdistada arste, pole uuringud kinnitanud, et sünnitusse sekkumine surnult sündimist põhjustaks. Surnud lapse sündimise tõenäosus on väiksem, kui ema toitub hästi, käib regulaarselt kontrollis ja väldib narkootikumide tarvitamist.
Et vastsündinu surma vältida, soovitavad mõned arstid raseduse viimastel nädalatel lugeda loote liigutusi. Usutakse, et kui laps liigutab oodatust vähem (ühe hinnangu kohaselt on normaalne kümme liigutust kahe tunni jooksul), võib sekkumine sünnituse esilekutsumise või keisrilõike näol lapse surma ennetada. Samas on uuringud andnud väga erinevaid tulemusi ja pole kindel, kas loote liigutuste lugemine ja sünnitustegevusse sekkumine surnult sündivate imikute arvu vähendaks.
Lapsekaotus ja lein
Aastakümneid tagasi ei vaadatud kaotatud last leinavat naist hea pilguga. Praegu on lapse kaotanud emal õigus tunda kõik tundeid, olgu need nii tugevad või segased kui tahes. Vahel tabab naist šokk, depressioon või süütunne, mis võib kesta nädalaid või kuid. Ei tohi kuulda võtta neid, kelle meelest on tegemist ülepingutusega. Samas on ka naisi, kelle tunded piirduvad vaid paaripäevase kurbusega. Ei maksa end halvasti tunda, kui sind süüdistatakse tunnete allasurumises või probleemi eitamises. Tunnete intensiivsus on tingitud mitmetest teguritest, k.a sellest, kas rasedus oli planeeritud.
Muu hulgas mõjutab lapsekaotusleina ka raseduse suurus: kas see oli alles 6-nädalane rasedus või tuli teha läbi pikk ja raske sünnitusprotsess, et seejärel kauaoodatud beebi surmast kuulda. Tihti, ent mitte alati, kipuvad tunded olema sedavõrd intensiivsemad, mida reaalsemana laps tundub. Tuleks endale teadvustada, et ka keha leinab. Kehal tuleb ootamatult hormonaalsete ja teiste füüsiliste muutustega kohaneda. Mida kaugemale jõudis rasedus areneda, seda raskem on kohanemine. Füüsiline lein mõjutab ka neid naisi, kas teevad aborti või annavad lapse pärast sündimist lastekodusse.
Olles kaotanud lapse, palu oma arstilt nii palju selgitusi kui võimalik. Uuri, mis võis raseduse katkemise põhjustada ja heida kõrvale ebatõenäoliselt tegurid – näiteks kuus kuud tagasi joodud klaasike veini või eelmisel nädalal söödud kolm šokolaaditahvlit. Mida rohkem infot sul on, seda võimelisem oled sa toibuma ja eluga edasi minema. Sõltumata raseduse kulgemisest on täiesti normaalne sellest rääkida, sest vaid nii suudad juhtunut kõige paremini perspektiivis näha.

Lisa oma kommentaar