Blogi

Laps läheb kooli. Mida ta peab oskama?

Refereerides Õpetajate Lehest artiklit,  milles Tabasalu Tibutare lasteaia õppealajuhataja ja Tallinna pedagoogilise seminari alushariduse ja täiendusõppe lektor Kaire Kollom räägib koolivalmidusest (Õpetajate Leht,  2. september,2011). Artikli peateema on see, et lapsevanemad on sageli hirmul sellepärast, kuidas nende esimese klassi lapsed koolis hakkama saavad ja mis nendega seal juhtuma hakkab. Elu näitab aga, et kui lapsevanem on oma lapsukest ette valmistanud kooliminekuks alates tolle sünnist, on kõik korras. Mida see tähendab?
LUGEMINE
Loomulikult tekib vanematel suur hirm, kas tema laps oskab ikka piisavalt lugeda ja õigustatud on küsimus, kas ta peab oskama seda teha, kui kooli läheb. Siin rõhutab Kaire Kollom, et lapsel on loomulikult koolis lihtsam, kui ta juba oskab lugeda. Sageli leidub lasteaias hulganisti neid, kes veerivad. Kuid  lugemise soravusest ja kiirusest olulisem on see, kas laps saab ka loetu mõttest aru. Niisiis on olulisel kohal funktsionaalne lugemisoskus.
ARVUTAMINE
Arvutamisoskuse kohta väidab Kaire Kollom, et 12 piires liitmine ja lahutamine võiks selge olla, sest kui see oskus on käpas, siis suuremate arvudega on lihtsam opereerida. Oluliseks peab Kollom matemaatilise kirjaoskuse juures selle seotust eluga – poes hakkama saamine, retseptide lugemine jne.
SOTSIAALSED OSKUSED
1. klassi laps peab olema teataval määral iseseisev. Artikli sisust kõrvale kaldudes üks drastiline näide. Ühe artikli kommentaaris (tegu oli ühe õpetajate palkasid puudutava looga) kirjutas lasteaiakasvataja, et ta peab näiteks päris suurte laste pepusid pühkima, pärast seda, kui laps on kakal käinud. Lapsuke põlgab oma kakast peput ja kardab käsi määrida.
See on muidugi üks äärmuslik näide, aga sotsiaalsed oskused, lapse iseseisvuse aste on kooli minekul tähtsal kohal küll. Vajaminevate oskuste hulgas, mida Kollom soovitab arendada, on järgmised:

  • Riidesse panemine ja lahtiriietumine. Laps peab seda harjutama  maast madalast ja mitteviitsimine peaks olema taunitav.
  • Koolitee läbikäimine koos lapsega, et laps ei satuks hätta, kui lapsevanemal pole mingil hetkel lihtsalt võimalik talle kooli vastu sõita. Millalgi  peab ta ju ka üksi hakkama kooliteed läbima.
  • Ukse lukust lahtikeeramine ja ukse lukustamine. Lapsel võiks lasta harjutada seda oskust  erinevate lukkude ja võtmetega.
  • Kella tundmine. Lapsega tuleks seda õppida, et tekiks ajast arusaamine.  Siin sobib näiteks lastesaate alguse kellaaja koos jälgimine, koogi ahjus küpsemise aja  teatamine lapsele jne.
  • Lihtsa söögi valmistamine. Et laps ei istuks kodus näljasena, kuni vanemad töölt tulevad ega tarbiks liigselt krõpsusid ja hamburgereid, on mõistlik teda õpetada võileibu valmistama ja näiteks mikrolaineahjus toitu soojendama. See, et laps köögis võib mõnikord emadele katastroofilist kaost tähendada, ei tohiks olla probleem. Iseseisvus ikka ennekõike!

Tihti jäävad lapsed Kollomi sõnul hätta seetõttu, et lapsevanemad tahavad kogu aeg asju nende eest ära teha. Nii aga iseseisvust ei harjutata. Ka laste hurjutamine teemal, et „mis siis saab, kui kooli lähed, seal ei tee keegi seda sinu eest“, pole tulemuslik, vaid võib pigem koolihirmu tekitada. Lapses võiks harjutada oskust iseseisvalt otsuseid vastu võtta.
MIDA TEHA KOOLIHIRMUGA?
Soovitatav on rõhutada lapsele, et kool on tore koht, kus laps saab targemaks ja saab endale häid sõpru. Ärgitada tuleks julgust kohe küsida õpetajalt, kui pole mingist asjast aru saanud. Kuigi artiklis pole sellest juttu, aitab kindlasti ka eelkoolis käimine, kuid kõigil lastel pole seda võimalust.
MIDA TEHA KOOLIKIUSAMISEGA?
Koolikiusamisest ei saa üle ega ümber. Kollom sõnab, et juba lasteaias tekivad need probleemid ning siin sõltub palju lasteaiakasvatajatest, kas nad suudavad rühmas kiusamist vältida või mitte. Kiusatakse erinevaid lapsi, neid, kes võib-olla pole oma oskustega samal tasemel kui kaaslased. Kindlasti aitab last see, kui temaga võimalikult palju rääkida igasugustel teemadel ja harjutada teda avatult vestlema oma muredest ja hirmudest. Kindlasti aitab aga last see, kui ta teab, milles ta on tugev. Oma tugevusi rõhutades saab laps nõrgemaid kohti kompenseerida. Hea, kui juba lasteaias kasvatajad aitaksid lapsi sel moel, et rõhutavad nende nõrkuste asemel hoopis  tugevusi.
Niisiis – lapsevanemad,  ei tasu arvata, et üksnes viimane aasta enne kooli on otsustava tähtsusega. Kooliminekul saavad parema stardipositsiooni lihtsalt need lapsed, kellega on kodus kogu koolile eelneva aja vältel piisavalt tegeldud.

Write A Comment