Vabakasvatuse ja hooletussejätmise piiril

Laste väärkohtlemist puudutav terminoloogia ei ole üheselt selge. Üle maailma on käibel eri definitsioone, lapse väärkohtlemise viise grupeeritakse kord ühe, kord teise nimetuse alla. Kindel on aga, et hooletusse jäetud last on vääralt koheldud.
Üliõpilasest ema jätab lõunaund magava tütre üksi koju ja läheb oma asju ajama: “Ah, ega ta ärka!” 15- ja 7- aastane veedavad paar korda aastas kahekesi kodus nädala-paar. Isa on pere juurest lahkunud ja ema käib välismaal tööl. Kolmandas klassis õppival poisil on sageli puudu päevaks vajalikud asjad. Vanemad ei pea vajalikuks koolitöösse sekkuda.
Näilise ohu puudumisest hoolimata ei ole neis olukordades laste turvalisus ja soodus arengukeskkond tagatud. Hooletussejätmist võib seega vaadelda väärkohtlemise alaliigina.
Hooletusse jäetud
Hooletussejätmine on kõige laiemalt levinud väärkohtlemise liik kogu maailmas, ometi pälvib see lapse teiste väärkohtlemise viisidega võrreldes kõige vähem tähelepanu. Välja arvatud mõned erakordselt rasked juhtumid, ei ületa niisugused probleemid üldjuhul uudistekünnist. Veelgi hullem – ka sotsiaaltöö tegijad vaatavad sellistest olukordadest tihti mööda, sest on “põletavamaid” muresid.
Hooletussejätmine nii nagu teisedki väärkohtlemise viisid on masendav ja ebamugav teema, millega ei taheta tegelda. Kui on võimalik olukorrast (ja abi vajavast lapsest) mööda vaadata, nt hooletussejätmist millekski muuks nimetada, siis seda kergendustundega ka tehakse. Hooletussejätmise puhul ei saa viidata ühele konkreetsele jõledale teole, tegemist on lapse vajaduste pideva rahuldamata jätmisega.
On palju põhjusi, miks massiline hooletussejätmine võimalikuks osutub, ja kultuuriti on need üsna sarnased. Eesti seadustesse kirjutatud lapsevanema kohustus oma last kasvatada ja tema eest hoolitseda jätab üsna laiad piirid ning tõlgendusvõimalused sõnadele “kasvatus” ja “hoolitsus” Sama on kurdetud Soomes: seadus näeb ette, et lapsed vajavad oma arengutasemele vastavat kasvatust ja hoolitsust, aga nõude täitmise kontrollimine on jäetud sotsiaaltöötajatele, kellel ei ole selleks piisavalt oskusi, teadmisi, võimu ega vahendeid.

Hooletussejätmine või vabakasvatus?
Seadus kohustab, aga ei anna vanemale tegevusjuhiseid, kuidas on õige last kasvatada, mis on lubatud ja mis kahjustab last. Ka kõrvalseisjad – naabrid, õpetajad, meedikud – ei saa selget juhist, millal on lapse olukord nii hull, et tuleb sekkuda. Kust läheb piir? Millisel määral omaetteolekut ja ise oma asjadega toimetulemist võib pidada iseseisvuseks (või iseseisvuse kasvatuseks) ja millal on tegemist hooletussejätmisega?
Laste väärkohtlemist saab vähendada siis, kui ühiskond on võtnud selge hoiaku teatud kasvatusviiside lubatavusest või mõne viisi taunimisest. Kiirete ühiskondlike muutuste tagajärjel on arusaamad lubatud ja õigest kasvatusest eri paikkondades ja peretüüpides erinevad. Praegustele vanematele ei tundu õige kasutada samu kasvatusmeetodeid, mida kasutasid nende emad ja isad, samas ei oska nad leida midagi uut, mis kindlasti toimiks.
Konkreetses kultuuriruumis aktsepteeritud seisukohad õigest kasvatusest peaksid kujunema meedia vahendatud ühiskondlikus diskussioonis. Eesti meedia levitab aga vastukäivaid väärtushinnanguid. Ühelt poolt õpetatakse vanemaid paremini suhtlema, peresuhteid hoidma ja väärtustatakse tervikperekonda, teisalt ilmub sageli “edulugusid” üksikemadest, kes saavad kõigega hästi hakkama ega vajagi meest majja. Ühelt poolt räägitakse puhta toidu ja tervislike eluviiside tähtsusest lapsele, teisalt kiidetakse toiduajakirjas poissi, kes kümneaastaselt oma lemmikveine nimetab ja oskab täiskasvanuilegi veinivalikul abiks olla. Meediast võib julgustust saada igaüks, kes sealt elulistele küsimustele vastuseid otsib, olgu siis pere kooshoidmiseks või lahutamiseks, lapse tervise hoidmiseks või varajase “täiskasvanulikkuse” lubamiseks.

Vastukäivad soovitused
Probleemi ees on nii kõrvalseisja, kes ei tea, kas kasvatusmeetodid, mida ta pealt näeb, on lubatud ja õiged või nõuaksid sekkumist, kui ka lapsevanem, kes otsib lahendust oma kasvatusprobleemidele. Mitte ainult kohalik ajakirjandus, vaid ka saada val olev kirjandus pakub vastukäivaid kasvatussoovitusi. Pärast suure hulga värviliste raamatute lugemist seisab vanem endistviisi nõutuna paljude valikuvõimaluste ees.
Üks põhjusi, miks lapse hooletussejätmine on levinud ja miks sellesse ei sekkuta, on arusaam mingist umbmäärasest uuest kasvatusviisist, mida rahvakeeli nimetatakse vabakasvatuseks. Neil Summerhilli algsete põhimõtetega on sellel kasvatus- või kasvatamatusviisil üsna vähe tegemist.
Soome psühholoogiaprofessor Lea Pulkkinen seletab kasvatusliku passiivsuse, hooletussejätmise sagenemist sellega, et traditsioonilised, vanema võimule tuginevad kasvatusviisid on saanud palju kriitikat, kehaline karistus üheselt hukka mõistetud. Aga vanu, autoritaarseid kasvatusviise kasutuselt kõrvaldades ei ole pakutud laidetud kasvatusmeetodite asemele piisavalt uusi ja paremaid. Rangus on muutunud sallimiseks, kõikelubavaks tolerantsuseks, mis tihti näib hoolimatusena.
Kõrvalseisja, kes näeb hooletusse jäetud last, on sunnitud kaaluma võimalust, kas vanem mitte “vabakasvatuse” ja lapse iseseisvusele suunamisega ei tegele.
Tüüpilised vabandused
On mõned tüüpilised väited, millega vanemad seletavad oma soovimatust last kasvatada, tema eest hoolitseda ja talle piire seada. Kõige sagedamini on kuulda põhjendusi, miks last ei saavatki kasvatada. Siia nimistusse kuuluvad viited geenidele (ka isa oli väiksena väga püsimatu), tähemärkidele (Lõvidel on võimatu iseloom), keskkonnale (tänapäeva lasteaed ongi agressiivsuse taimelava), aga ka saatusele, juhusele või millele iganes, mis võimaldab vastutust vanemalt ära lükata. Aeg-ajalt kuuleb vanemaid oma tublide laste kohta tagasihoidlikult ütlemas: ma pole teda kunagi kasvatanud, ta kasvas ise.
Teine tüüpiline põhjuste ring, miks vanemad otsustavad kasvatamisest loobuda, on lapse ettevalmistamine täiskasvanueluks. Hinnates lapse maksimaalset iseseisvust, jäetakse ta nii mõnigi kord ilma eakohasest kaitsest ja hooldusest. Koolieelik ei hakka televiisorist uudiseid vaadates aru saama, kuidas maailmas asjad käivad. Ebaõigluse ja hoolimatuse kogemine lasteaias ei ole parim ettevalmistus kooliks. Laps võib õppida oma riideid pesema ja endale süüa tegema ka teismeea lõpupoole või täiskasvanuna, suure töökoormusega vanema kõrval ise endaga hakkama saama sunnitud algklassilaps ei arene oma varaste kogemuste tõttu teistest kiiremini.
Taani lastepsühhiaater Bent Hou gaard pöörab tähelepanu vanematele, kes võtavad last võrdväärse partnerina, pidades teda võimeliseks enda eest otsustama ja vastutama. Probleem on märgatav ka Eestis, kus pedagoogilist nõu saama tulnud vanemad küsivad hämmeldunult, kas nad tõesti tohivad lapsele “ei” öelda? Püüdlikud vanemad on lugenud ja selgusele jõudnud, et lapse keelamine annab vähe tulemusi, nõuanded tuleks sõnastada positiivselt ja mitte kasutada eitusi. Seda pedagoogilist soovitust rakendatakse osaliselt: vanem jätab lapse keelamata, aga ilma “eita” ja “ärata” piire seada ei suuda.
Näib, et ühiskondlike muutuste ja muutuva lapsekäsituse tõttu on suur osa lapsevanematest kaotanud võime last kasvatada. Tiiu Kuurme nendib, et kasvatus senisel kujul tagasi tulla enam ei saa, sest ei ole enam väärikat, vaimselt küpset täiskasvanut, kellele vähem küps võiks loota. Generatsioonide piirid on hajumas, terved kultuurid infantiilistumas ning täiskasvanute ebakindlus ja abitus nende eneste tekitatud probleemide ees on hästi teada ka noortele.
Lasta lapsel olla laps
Endisel moel kasvatada enam ei tohi ega saa, uut moodi aga hästi ei õnnestu. Värviliste tõlkeraamatute kasvatustõed pakuvad pedagoogikavõõrale täiskasvanule enamasti vaid poolikuid lahendusi – efektseid meetodeid teatud probleemidega toimetulekuks. Teadmata, kes on laps, kuidas ta mõtleb ja areneb, ei leia ka kasvatusõpikutest õigeid lahendusi. Puudub laiem tegevuskontekst: ebastabiilse koosseisu ja elurütmiga peres võivad ka suurepärased meetodid tulemusteta jääda, sest midagi tähtsamat on vajaka.
Kasvatusega hädas olles kipub ununema, et vanema ülesanne on lasta lapsel olla laps. Selleks peab ta võtma vastutuse nii enda kui ka lapse tegude eest, seadma lapsele turvalised tegevuspiirid ja võimaldama oma järeltulijal kasvada positiivses rutiinis. Siin sobib korrata Lea Pulkkineni mõtet: “Vanema vastutu-
se rõhutamine on ühtlasi ka vanemluse väärtustamine ja toetamine.”
Autor: Siiri-Liisi Läänesaar/ Perekasvatuse Instituut