Mitte keegi pole suutnud täpselt seletada, miks inimesed kogelevad. Teooriaid on sadu, kuid praegu usutakse kolme neist, kirjutab värskes ajakirjas Pere ja Kodu logopeed Maie Telvar.
Kogelus võib olla õpitud. Inimene hakkab kogelema, kuna ümbritsevad reageerivad normaalsetele kõnekordustele halvustavalt. Teiste suhtumine põhjustab ebakindlust, mis tekitab pinget. Nii hakkab rääkija veelgi enam kogelema, millele teised omakorda negatiivselt vastavad.
Kogelus võib olla neurootiline reaktsioon. Inimesel on olnud või on tõsiseid hingelisi probleeme, mis tulevad esile sel kujul. Kogelus on siin sümptom.
Kogelus võib olla aju tegevushäire tagajärg. On tõdetud, et inimestel, kes kogelevad, on raske oma kõneliigutusi kontrollida ja juhtida. Nad alustavad esimese häälikuga, kuid satuvad eksiteele ega leia järgmist. Arvatakse, et kogeleja kõnemoodustamise süsteem on häiretele eriti tundlik ja variseb kokku väiksemastki survest.
Tõenäoliselt on kogelus põhjustatud paljudest asjaoludest ning võib olla sagedaste mõjurite tagajärg. Kogelemine ei pruugi olla pärilik, kuid selle eeldused võivad olla geneetilised.
Kuidas areneb kogelus?
Mõnel lapsel areneb välja kogelus. Erialakirjanduses märgitakse kaht asjaolu, mis kõne halvenemisele kaasa aitavad.
1. Kordused kõnes häirivad last ja ta teeb kõik, et neid vältida.
2. Ümbrus hakkab kogelemisele tähelepanu pöörama. Asutakse parandama lapse kõnet, teatades: hinga korralikult, räägi aeglasemalt, ütle veel kord jne.
Kummalgi juhul on mõju negatiivne, sest laps märkab, et midagi on valesti. Püüdes oma kõnet parandada, laps pingutab ja räägib veel halvemini.
Kui laps märkab, et sõnad on rasked tulema, hakkab ta pingutama. Tulemus on aga soovitule vastupidine: mida rohkem jõudu kasutada, seda halvemaks läheb kõne. Lõpuks tõmbab laps kõneorganid vägivaldselt liikuma ja saab nii oma kõnet jätkata. Lugeja võib ise katsetada – pigistage käsi võimalikult kõvasti rusikasse ja proovige seda teise käega lahti teha. Kas on kerge?
Kas see võib olla seotud šokiga?
Vahel meenutavad vanemad, et kogelus algas mõne hirmutava sündmusega: koer ehmatas last, põnn kukkus voodist välja jne. Tavaliselt on sel juhul lapse kõnes olnud kordusi juba pikemat aega, kuid šokk lisab takistusi sel määral, et täiskasvanud pööravad sellele esimest korda suuremat tähelepanu. Vanemad arvavad, et šokk põhjustas kogeluse, kuid nii on lood siiski harva.
Kogeluse hilisem areng
Täiskasvanud võivad kogeldes irvitada, kõverdada suud, pilgutada silmi, nõksutada lõuga jne. Neid kutsutakse kaasliigutusteks, mis on arenenud abiliigutusteks, kui kogeleja püüab lukustumistest vabaneda. Kaasliigutused tekivad kiiresti ja muutuvad automaatseks.
Kogelus põhjustab negatiivseid tundeid, sest inimesel on ebameeldiv, kui tema kõne takerdub. Kuulaja peab ootama ning reageerib kärsituse, kartuse, kahjutunde, ebakindluse või muuga. Need tunded peegelduvad kuulaja olemuses ja kogeleja reageerib sellele omalt poolt.
Teatud olukordi peetakse kogelejale raskeks – klassi ees vastamist, esinemist, vastamisjärjekorra ootamist jne. Põhjus on selles, et kogeleja on tajunud kuulajate halvakspanu ja tundnud hirmu, mis võib olla seotud mingi hääliku või olukorraga. Kogeleja õpib neid kartma ja see omakorda halvendab kõnet. Sünnib nõiaring: mida rohkem kogeled, seda rohkem kardad. Mida rohkem kardad, seda rohkem võitled. Mida rohkem võitled, seda rohkem koged negatiivset. Mida rohkem koged negatiivset, seda enam kasvab hirm. Probleem on suurem inimese sees kui väljaspool.
Kolm põhisoovitust
Vanem on oma lapsele väga tähtis inimene. Täiskasvanul võib olla raske kuulata, kui laps kogeleb. Temas tekib ebakindlus ja ärritus ning ta küsib: mida ma olen valesti teinud?
Ei ole ema-isa süü, et laps kogeleb. Kuid vanemad ning õpetajad lasteaias ja koolis on need inimesed, kel on kõige rohkem võimalusi last toetada. Mõned soovitused:
- Võta omaks tõsiasi, et laps kogeleb. Ka kogeleja ise peab olukorraga leppima.
- Võimalda lapsel kogeda rääkimist positiivsena.
- Tõsta kogeleja eneseusaldust, tunnusta last koos tema kogelusega.
Kogelejad räägivad tavaliselt sujuvalt siis, kui suhtlevad loomadega, laulavad või kõnelevad kooris. Põhjus on selles, et neis olukordades ei karda nad kriitikat, isiklik vastutus väljenduse pärast väheneb.
Pere ja kooli roll
Pere võiks ette võtta toiminguid, mis nõuavad ühist arutlust ja askeldamist. Selle käigus märkab laps, et rääkida on tore ja meeldiv. Kasutada tasub lastesalmikesi, mida rütmist tulenevalt on kergem öelda. Rütmi võib rõhutada taktilöömisega. Lapse eest rääkida ja teemat vahetada pole hea (juhul kui kõhkled, et laps ei tule vestlusega toime). Väike inimene kogeb, et nii kui ta suu avab, ruttab täiskasvanu appi.
Asjalik seletus on vajalik, kui last kogeluse pärast kiusatakse. On tähtis, et vanem jõuaks olukorda selgitada, enne kui kaaslased kiusama hakkavad. Haletsus ei vii kuhugi.
Kuidas veel lapsele abiks olla? Kui ta on midagi kogeldes öelnud, võib seda korrata, muutes mõnevõrra lauset. Sel juhul vanem ei paranda lapse kõnet, vaid täiendab seda. Korrates sujuvalt lapse öeldut, kaotatakse kogeluse negatiivne mõju. Sujuvalt lapse kõrvu jõudnud sõnad justkui pühivad kõnetakistuse minema.
Kogeleva lapse elu koolis on olnud kõikidel aegadel raske. Nüüdsel ajal kergendab kogeleja olukorda sallivam suhtumine erinevustesse. Kaaskodanike haritus teeb kõikide puuetega inimeste elu kergemaks. Ja veel kord – õpetajal on väga tähtis roll. Temast oleneb palju, kas kooliaeg kujuneb kogelejale positiivseks ja kogelus väheneb või vastupidi.
Allikas: Pere ja Kodu