Kas laps mängib koduaias madalaks pügatud kultuurmurul või jookseb maaõue kõrgemas rohus, uudishimulikku väikelast võivad roheluses mitut sorti ohud varitseda. Väikesed käed haaravad huvitavate taimede järele, mis sageli parema ülevaate saamiseks suhugi rändavad.
Seetõttu tasub teada, millised taimed võivad puudutamisel tekitada õrnal lapsenahal ärritust või sissesöömisel mürgistust. Koduaias levinud taimedest ühed ohutumad on aga sirel, võilill ja teeleht. Tartu Ülikooli botaanikaaia aednik Kersti Tambets meenutab, kuidas ta lapsena otsis 5-6 kroonlehega sireliõit. „Arvati, et toob, õnne kui see ära süüa ja midagi ei juhtunud.“
Sirel on tõesti tuntud ravimtaimena, ravimiteks kasutatakse õisi, lehti, koort ja pungi. Neis osades leidub eeterlikku õli. Sirelist valmistatud preparaatide kasutusala on lai: palavikku alandavad, rahustavad, valuvaigistavad jne.
„Ka teeleht on päris ravimtaimena kasutusel, oma olemuselt on ta siis hea,“ jätkas Tambets. Teelehega saab peatada verejooksu. Selleks tuleb mahl välja pressida või panna haavale purustatud leht.
Põletusvillid nahal
Võilille pea kõiki osi kasutatakse söögiks või ravimiseks. „Nad (võilille osad – toim) on mõrkjad, aga ei ole kahjulikud,“ kinnitas Tambets ja lisas, et lapsena sai neid kohustuslikus korras ravimtaimedena korjatud.
Salatites kasutatakse enamasti võilille lehti, esimesed kevadised lehed on vitamiinirohked, sisaldades B ja C vitamiini. Kui õied ja lehed on ohutud, siis lisaks sellele, et vartes sisalduv piimmahl määrib käed ära, võib selle suhu sattumisel tekkida ka iiveldus, kõhulahtisus või isegi südame rütmihäired.
Võilille piimmahlast ohtlikumad on tulikalised. „Kullerkupud, sinililled, ülased, tulikad, need on kõik ühest tulikaliste sugukonnast ja mingil määral mürgised,“ hoiatas 20 aastase aedniku staažiga Tambets. Peenikese varre otsas väikeste kollaste õitega kibeda tulika mahl võib nahale sattudes tekitada põletusi, ville ja raskesti paranevaid haavandeid. Vanasti kasutati tulikat ravimtaimena, tänapäeval ei soovitata seda muidu kui kuivatatult.
Põletusville võib saada ka eeterlikke õlisid sisaldavast moosesepõõsast, mida kasvatatakse lillepeenardes. „Ise tema juures rohides olen nahalt tumedaid plekke leidnud,“ ütles Tambets ja meenutas juhtumit, kus ühes koduaias moosesepõõsast räsinud lapsel tekkisid kehale põletusvillid, mida pidi arsti juurde siduma minema.
Ohtlik piimalill
Eesti aedades populaarne ja vähenõudlik sabiina kadakas kuulub mürgiste taimede hulka. „Ei ole hea kui laps sabiina kadaka juures koguaeg mängib,“ märkis Tambets ja selgitas, et pole tervislik taimes sisalduvaid eeterlikke õlisid pidevalt sisse hingata.
Välimuselt kirjusid lillubasid meenutavaid riitsinuse marju aga ei tasu suhu panna, sest need on samuti mürgised. Tambetsi kinnitusel on vahtralehtedega sarnane riitsinus aga viimasel ajal koduaedades levinud suvelill.
Lillepeenardes võib leiduda veel erinevaid piimalilli, mis on hästi kohastunud kuivades tingimustes, näiteks kiviktaimlates kasvamiseks. Õied võivad olla valged, kollased või punakad.
Näiteks kukeharjal on kollased õied ja lihakad lehed. Kuigi piimalilli on kasutatud meditsiinis, on ta mahl mürgine. Nahale sattudes võib mahl tekitada ville ja nahapõletikke, sissesöömisel kõhulahtisust ja kutsuda esile oksendamist.
Et soojad suveilmad õues ohutult mööda saata, on tarvilik järele uurida, kuidas võivad koduaias leiduvad taimed põngerjatele mõjuda.
Autor: Sigrid Sõerunurk
Lapsevanem