Paariaastane ei tee veel reaalsusel ja fantaasial vahet, seega ei ole mõtet temaga valetamise pärast pragada. Pealegi, sina ju jutustad talle muinasjutte, miks ei võiks tema omalt poolt midagi välja mõelda.
Põhjused
Enne 3.-4. eluaastat ei suuda laps teha vahet reaalsuse ja fantaasia vahel. See tähendab, et sinu 1-2 aastane ei suuda mõista valetamise ja tõe rääkimise vahelist erinevust.
Tema udujutu põhjuseks võib olla:
- Elav kujutlusvõime. Lapse loomingulisus areneb nii tohutult, et teinekord võib ta oma uskumusi tõe pähe võtta. Kas kõigil polegi siis kalu, kes koos temaga vannis käivad? Või printsessi, kes tal voodi all elab?
- Hajameelsus: Kuidas saab kaheaastane täpselt mäletada, kelle käes Teletupsu nukk alguses oli? Ta teab vaid seda, et ta tahab seda tagasi ja kohe. Kui Sa kurjustad oma lapsega tapeedile veetud pliiatsijoonte pärast, ei pruugi ta seda eitades valetada, vaid võib olla selle lihtsalt unustanud, või soovib ta meeleheitlikult, et poleks seda teinud ja püüab end selles veenda.
- Inglisündroom: Laps, kelle vanemad ei suuda uskuda, et nende tibuke midagi halvasti võiks teha, hakkab seda ka ise uskuma: „Emme ja issi armastavad mind, sest ma olen nii hea laps. Hea laps ei ajaks oma piima maha. Mis piima? Siin ei ole mingit piima!“
Kuidas käituda
Sa ju ei taha oma last valetama õpetada, kuid parim viis selle etapiga toime tulla on rahuneda ja nautida oma lapse lennukaid jutte. Keerukalt koostatud fantaasiad on üldjuhul ohutud ja osa kaheaastase lapse normaalsest arengust. Ja pealegi, sina jutustad ju talle muinasjutte. Miks tema ei võiks ka omalt poolt midagi pakkuda?
Lastearst T. Berry Brazelton väidab oma raamatus „Puutepunktid“, et sama kehtib ka väljamõeldud sõprade kohta. Need olematud sõbrad on normaalsed ja annavad märku lapse hästi arenenud kujutlusvõimest. Väljamõeldud sõbrad on olulised ka emotsionaalsest vaatepunktist: „Nad aitavad lapsel ohutult välja mõelda, kelleks ta saada tahab.“
Kuigi pole mõtet karistada oma kaheaastast tõe moonutamise eest, võid õrnalt aidata tal arendada oma tõeinstinkte viisil, mis selles vanuses on arusaadavad. Alljärgnevalt mõned strateegiad
Julgusta tõerääkimist
Selle asemel et lapse peale vihastada, täna teda informatsiooni ees. Tema peale karjudes on vähe tõenäoline, et ta ausust heaks hakkab pidama.
Väldi süüdistusi
Kohenda oma kommentaare nii, et need julgustaksid teda oma tegu tunnistama mitte eitama: „Huvitav küll, kuidas need pliiatsid vaibale sattusid? Aitaks vaid keegi mul need kokku korjata…“
Ära koorma last üle
Ära koorma oma last liiga kõrgete ootuste või rohkete reeglitega. Ta ei mõista või ei suuda neid kõiki järgida ning vältimaks su pettumust, võib ta pidada lihtsamaks valetada.
Loo usaldus
Anna lapsele teada, et sa teda usaldad ja et sind võib usaldada. Miski pole olulisem kui teha aususest parim poliitika. Lapsevanema ülesandeks on olla usalduse eeskuju. Seda silmas pidades püüa ka ise võimalusel poolvalesid vältida. Näiteks arsti juures süsti oodates ära ütle talle, et see pole valus (paari minuti pärast tunneb ta ise, et on ikka küll valus).
Pea oma sõna ja kui see ei peaks õnnestuma, vabanda. Mis kõige parem, kiida oma last iga kord kui ta sulle tõtt räägib. (Kui ta tunnistab üles, et näppas küpsist, ära hakka pahandama, vaid kiida tema julgust seda tunnistada.) Positiivne julgustus teeb imesid ja tekitab lapses tunde, et tõe rääkimine on parim, mida ta teha saab.
Allikas: babycentre.com