Kuidas beebi keelelisi oskusi arendada?

Iga lapsevanem kasutab ainuüksi talle sobivaid beebiga suhtlemise vorme ja neid on nii palju erinevaid, kui palju on lapsevanemaid. Mõned nendest viisidest, kuidas sa saad oma lapse keelelisi oskusi arendada, on järgmised:
1. Kommenteeri lapsele iga oma sammu ja tegevust
Beebi juuresolekul räägi talle kõigest, mida teed. Jutusta talle riidessepaneku kohta: „Nüüd panen sulle mähkmed…tõmban T-särgi üle pea…nüüd panen sulle uued sipukad jalga…“ Köögis kirjelda, kuidas valmistad toitu, lisad maitseaineid, pesed nõusid. Vannis räägi seebitamisest ja loputamisest, šampoonist ja sellest, et see teeb juuksed läikivaks ja puhtaks. Üksikasjalised kirjeldused, millest laps veel aru ei saa, on talle vajalikud lihtsalt kõne kuulamiseks. Hiljem on tal kergem rääkima hakata.
2. Esita lapsele küsimusi
Pole mõtet oodata niikaua, et laps sinu küsimustele vastama hakkaks. Kujuta endale ette, et oled ajakirjanik ja esita oma beebile küsimusi. Mõtle, et oled maailma vingeim paparatšo ja et sinu laps on maailma kõige põnevam intervjueeritav. Võid näiteks küsida: „Kas panen sulle jalga roosad või punased sipukad?“ “Kas valid täna Pampersi või Libero?“, „Mis sa arvad, kas enne jõule tuleb lumi maha?“, „Kas issi tuleb kell kuus või kell pool seitse?“ Pea pärast küsimust vahet, nagu ootaks lapse vastust, ja seejärel vasta ise valju häälega. („Issi tuleb juba kella viiest?“ – „See on hea.“)
3. Las beebi ütleb sõna sekka
Need lapsed, kellega vanemad räägivad – s.t lasevad neil vahele koogata, laliseda, kuristada või itsitada – hakkavad varem sõnu seadma. Need, kelle poole vanemad ainult pöörduvad, alustavad kõnelemisega hiljem. Tegelikult see asi muidugi nii hull pole, aga kujuta ette, kui sina ise oleksid kellegi jaoks nagu tühi koht. Kaaslane, kes ei lase sul sõnagi vahele öelda, on tüütu, kas pole?
4. Poeta oma targale jutule lihtsaid väljendeid kah vahele
Beebile meeldib sinu jutuajamist kuulata – ükskõik, kas sa räägid talle aasta majandusaruandest, jutustad ümber retsepti kokaraamatust või selgitad, kuidas pesapalli mängitakse. Mida vanemaks beebi saab, seda olulisem on ka üksikute sõnade eristamine. Niisiis – oma traktaatide vahele ütle mõnikord ka väga lihtsaid asju – „tita varbad“, „vaata lund“, „auh-auh“, „tuut-tuut“, „pehme kiisu“, „karvane karu“ jne.
5. Unusta asesõnad
Beebi ei saa aru, et mina, sina, mind, sind võivad tähendada nii teda ennast, ema kui ka vanaema-vanaisa. Seega on parem kasutada lapse nime ja öelda enda kohta emme, isa kohta isa ja vanaema kohta vanaema. Ütle oma lapsele nimepidi: „Nüüd vahetab emme Joosepi mähkmed ära!“ Nimi on väikese lapse jaoks väga oluline.
6. Kasuta kõrgemat häält
Tavaliselt ongi naisterahva hääl kõrgem kui meestel ning kui mehed-naised tegelevad lastega, siis tõuseb nende hääl veel paari oktaavi võrra. Tundub, et lastele meeldib rohkem peenike kui jäme hääl. Samas tuleb seda ikkagi iga lapse juures järele uurida, sest mõne beebiga võib vastupidi olla.
7. Laps elab olevikus
Beebidel pole minevikumälu ega arusaama tulevikust. Seega, kui ta saab vanemaks, hakka rääkima rohkem asjadest, millega ta parasjagu tegeleb ja sellest, mis on tema ümber. Presidendi uusaastakõne ja muu sellise kõrval võid lapse tegevused esiplaanile tõsta.
8. Rääkida titekeelt või mitte?
Mõnedele emmedele meeldib oma titadega pudikeeles rääkida, neil tundub selle peale eriline anne olevat . Kas teed seda või mitte, on sinu enda valik. Neid emmesid, kes seda teevad, ei maksa hukka mõista, kui sul endal seda võimet pole või kui sulle ei meeldi tite moodi laliseda. Pudikeelsed emmed peaksid siiski vahepeal ka normaalset kõnekeelt kasutama, et laps ei hakkaks tulevikus mõtlema, et kõik sõnad lõpevad u-tähega (kätu, lallu, ninnu, kõtu jne).
9. Imiteeri oma lapse häälitsusi
Aima järele oma lapse häälitsusi. Beebidele meeldib imiteerimisega kaasnev kiitus, hiljem paneb see aluse nende eneseusu arengule. Kui beebi koogab, kooga vastu; kui ta ütleb „aa“, ütle ka sina „aa“. Pikapeale saab sellest vahva ja nauditav mäng teile mõlemale, mis annab aluse sellele, et tita hakkab ka sinu kõnet järele aimama.
10. Laula beebile
Mõni võib küll väita, et talle on karu või keegi veel raskem elukas kõrva peale astunud, aga õnneks sinu beebi ei tea sellest midagi, nii et laula talle kõiki laule, mida tead. Võid laulda ka üldtuntud viisil mõnest beebiga seotud tegevusest, niisama leelutada, lastelaule joriseda. Pane ka käed liikuma, et oleks lõbusam. Beebile massaaži tegemise ajal on hea talle laulda. Õige pea annab laps sulle märku sellest, millised on tema lemmiklood. Valmistu nende laulmiseks ikka ja jälle.
11. Loe kõva häälega
Kuigi sõnadel pole esialgu beebi jaoks tähendust, pole kunagi ka liiga vara hakata ette lugema lihtsaid riimuvaid lugusid. Kui sa ei soovi pudikeeles rääkida ja ihaldad endale eakohast meelelahutust, jaga lapsega oma armastust kirjanduse või retseptide või kõmuajakirjanduse või poliitika vastu, lugedes meeldivaid tekste valju häälega. Loomulikult võid siis vahepeal ka beebi poole pöörduda ja küsida, mida tema loetust arvab.
12. Jälgi oma beebit
Kujuta ette, et keegi sinu kõrval pidevalt kas laulab või loeb valju häälega või pudistab niisama ja kommenteerib iga oma tegevust. Kas pole väsitav! Beebigi võib märku anda sellest, et ta on sinu verbaalsest kõhulahtisusest küllastunud – ta võib sulgeda silmad, pea ära pöörata, nihelema või koguni tihkuma hakata. See on paras hetk koos beebiga lihtsalt rahu ja vaikust nautida.
Allikas: „Mida oodata: esimene eluaasta“ – Heidi Murkoff, Arlene Eisenberg ja Sandee Hathaway