Liikumine on kasulik kõigile, kuid esimesel eluaastal on see lapse normaalseks arenguks lihtsalt hädavajalik.
Lapse armastus liikumise vastu algab juba ema kõhus – eriti siis, kui ema on kehaliselt aktiivne, võimleb ja käib jalutamas.
“Liikumine on hädavajalik juba lapse esimesel eluaastal, kolmandaks elukuuks on laps omandanud sirutusasendi, hakkab õppima pööramist ja roomamist,” ütleb Tallinna Lastehaigla Kesklinna Lastepolikliiniku taastusarst Raja Siimann.
“Mingil juhul ei tohi arengut piirata! Kõikvõimalikud lamamiskõndimis- rippumistoolid, kus imik on sundasendis, pigem takistavad liikumist. Tegelikult tuleks laps alates kolmandast-neljandast elukuust asetada tasasele kõvemale pinnale, näiteks põrandale. See on turvaline ja tugev alus ning avar ümbrus kutsub uut ilmakodanikku ringi liikuma ja uudistama.”
Iga asja jaoks on oma aeg Vanemad ei peaks rõõmustama mitte niivõrd lapse liiga varajaste sammude kui normaalse arengu üle. Kui imikut liialt tagant sundida, püsti või istuma pressida, võib hiljem esineda kõrvalekaldeid lihaskorseti ning lülisamba ja jäsemete arengus. “Roomamise aega on lapse elus vaid korra. Inimene jõuab terve elu istuda, imikueas peame jälgima, et laps teeks ise läbi kõik vajalikud arenguetapid,” selgitab doktor. “Laps on tark, ta tunnetab ise, millal on valmis istuma või püsti tulema.”
Liikumine on parim ravim
Kui varem pandi teatud haiguste korral palju kipse ning operatsioonijärgsed haiged jäeti lamama, siis praegu eelistatakse liikumisravi. “Negatiivsete emotsioonide vastu aitab liigutamine kindlasti,” nendib Siimann. “Liikumisharjutused on ühtviisi olulised nii tervete kui ka füüsilise või vaimse arenguhäirega laste jaoks. Füüsiliste harjutuste kaudu saab vaimuprobleemidega laste meelt erksamaks muuta. Ka lapsi, kelle vaimne seisund on hea, tuleb kindlasti liikuma ergutada.”
Emadel tasuks meeles pidada, et esimesel kolmel elukuul on last veel vara ringidesse, spordi- ja beebikoolidesse viia. Sel perioodil võiksid last ümbritseda turvalised koduseinad ja harjumuspärane keskkond. Lapsele ei ole üleliigset informatsiooni vaja, see koormab tema meeli. Samuti ei tohiks teda juba esimesel eluaastal televiisori ette istuma sättida. Pigem tuleks jalutada mere ääres, pargis, kuulata linnulaulu ja uurida loodust.
Tervislikud eluviisid algavad kodust
“Oluline on, et ema ja isa mõistaksid– nende lapse tervis on nende endi kätes! Arstid aitavad siis, kui on tõeline vajadus abi järele,” selgitab arst. “Kogu liikumine peab olema lapse jaoks mänguline.
Laps õpib ja areneb mängu kaudu. Igasugune liikumine koos vanematega vallandab positiivseid emotsioone ja oskusi ning vajadust olla kehaliselt aktiivne ka edaspidises elus.”
Laps jäljendab oma vanemaid igal sammul ning seetõttu peaksid ema ja isa mõtlema lapse juuresolekul hoolikalt iga oma ütlust ja tegu. “Me peaksime püüdma oma eeskujuga näidata, mis on hea, ning süstida lastesse spordivaimu, mis jääb püsima, sest liikumine peab olema järjepidev.”
Siimanni sõnul on vahva, et isad on hakanud lastega rohkem tegelema – seda alates sünnituse juures viibimisest kuni basseini külastamise ja muu selliseni. Teadmine, et ta on tähtis nii emale kui ka isale, on lapse jaoks emotsionaalselt väga tähtis.
Arsti juures peaks käima ka terve lapsega.
Et tänapäeval ei korraldata lasteaedades ja koolides enam laste arstlikku kontrolli, on lastearstidel tõsine mure, mis saab laste tervisest.
“Praegu käiakse arsti juures vaid haige lapsega. Samas peaksid vanemad leidma aega pöörduda perearsti poole ka lihtsalt lapse füüsilise ja psüühilise seisukorra profülaktiliseks läbivaatuseks. Seda tuleks teha siis, kui laps on 3–4 aasta vanune ehk varakult enne kooli, sest esimesse klassi minnes on lapsel niigi palju stressi,” leiab Siimann.Dr Siimann soovitab lapsevanematel koostada oma päevaplaanid’ nii, et lastega jääks aega piisavalt
tegeleda. See tasub end tulevikus kuhjaga ära.
Allikas: Tallinna Lastehaigla