Dysplasia coxae congenita (Luxatio coxae congenita) (lad.k). Haigus kujutab endast puusaliigese ebaküpsust, mis on olemas juba sünnimomendil. Düsplaasial on erinevaid raskusastmeid: puusaliiges võib olla lihtsalt välja arenemata, osaliselt nihestunud või täielikult nihestunud.
Selliseid lapsi, kelle puusaliiges on nihestunud juba sünnimomendil, on kolm-neli 1000 vastsündinu kohta.
Puusaliigese nihestus avastatakse tavaliselt esimestel elupäevadel ja ravi alustatakse kohe. Vastsündinul või esimesel-teisel elukuul avastatud düsplaasia või nihestuse korral ei ole vaja venitust ega ka kipsi.
Raviks kasutatakse teisi, palju lapsesõbralikumaid vahendeid, näiteks Pavliku rihmasid, abduktsioonpükse (Freika püksid) või von Roseni lahast. Valitud vahend hoiab lapse jalad konnaasendis ja nii paraneb puusaliiges 1–1,5 kuuga. Kui nihestus avastatakse suuremal lapsel, on ravi pikem. Üle pooleaastasel lapsel läheb vaja venitusravi ja kipsi.
Miks arenguhäire tekib?
Nagu väga paljude haiguste korral, on ka siin põhjust raske öelda.
Riskirühma kuuluvad:
- väikese sünnikaaluga lapsed, kelle füüsiline areng võib olla sünnimomendiks veidike maha jäänud,
- enneaegsed lapsed,
- üsas ebasoodsas asendis, näiteks tuharseisus olnud lapsed.
Kui peres on kellelgi olnud puusaliigese arenguhäire, on risk haigestuda suurem.
Arvatakse, et ainuüksi sündimine tütarlapsena on risk puusaliigese nihestuse tekkeks: tüdrukutel esineb seda 3–4 korda sagedamini kui poistel.
Prognoos
Kui haigus on avastatud varakult ja alustatud kohest ravi on prognoos hea. Kui aga häiritud puusaliigese formeerumine jääb diagnoosimata, võib tekkida liigese nihestus mis võib põhjustada pikaaegset ravi ja invaliidistumist.
Kuidas haigus avastatakse?
Vastsündinu jalgu puusast painutades on tunda, et nihestusega liiges loksub. Hiljem loksumist enam tunda ei ole, kuid haige liiges on painutamisel jäik. Jäikust ei tarvitse olla siis, kui lapsega on palju võimeldud.
Lapse jalad on erineva pikkusega, nihestunud jalg on lühem.
Põlvest ja puusast painutatud jalga ei ole võimalik viia väljapoole.
Esimesel kuul peaks ortopeedi juurde jõudma kõik riskigrupi lapsed. Hea oleks, kui teisel-kolmandal kuul oleks ortopeedi juures kontrollis käinud kõik imikud. Ortopeedi vastuvõtule saab perearsti saatekirjaga. Diagnoosi aitab täpsustada alla kolmekuustel ultraheliuuring, vanematel lastel röntgenülesvõte.
Jalgade liikuvuse test: laps lamab uurija ees selili, jalad painutatud puusast ja põlvest. Haaratakse jalad põlvedest ja püütakse neid lähendada alusele (viiakse harki). Normis saab jäset kergelt viia peaaegu aluseni. Kui puusaliiges on ebapiisavalt arenenud on tunda naksatus ja liigutus on piiratud.
Nihestuse korral on reieluupea tuharalihaste all ja jalg on lühenenud ning pööratud sissepoole. Tuharavoldid on erinevad ehk asümmeetrilised.
Ultraheliuuring puusadest tehakse selleks, et näha kuidas on arenenud puusanapp ja reieluupea.
Röntgenülesvõte puusast tehakse niinimetatud konna asendis, mis on vajalik selleks, et hinnata puusanapa arengut, reieluupea luustumist ja nende omavahelist asetsemist.
Mida saavad vanemad ise jälgida?
Mähkmete vahetamise ajal võiks lapsele teha puusaringe. Kui sel ajal on tunda vastsündinu puusaliigeses krõbinat või plõksatusi, tuleb pöörduda perearsti poole, kes saadab lapse ortopeedi vastuvõtule.
Välistest tunnustest võivad vanemad ise vaadata lapse tuharavolte. Selleks tuleb tõsta selili lamava lapse jalad üles. Voldid, mis jäävad reie ja tuhara vahele, peavad olema kohakuti. Kui voldid ei jää kohakuti, ei tähenda see alati, et puusaliigestel on midagi viga. Kindlasti peaks aga last kontrollima ortopeed.
Teine võimalus on painutada selili lamava lapse jalad puusast ja põlvest 90-kraadise nurga alla ja vaadata, kas reied on ühepikkused. Ka reite pikkuse vahe võib tähendada seda, et puusaliigesega pole kõik korras. Selline vaatlus ei aita, kui nihestus on kahepoolne.
Ennetamine
Kuna haiguse täpseid põhjusi ei teata ei ole võimalik seda ennetada.
Maria Laur