Psühholoog Toivo Niiberg on põhimõtteline lastesõime vastane, ent lasteaias käimine peaks tema hinnangul kohustuslik olema ja seda viiel erineval põhjusel.
„Just need esimesed eluaastad on inimesel tähtsad, psühhoanalüütikud on seda ka palju väitnud,” põhjendab Niiberg enda lastesõime vastasust. Elu esimestel aastatel vajab laps ema-isa tähelepanu ning kontrollib pidevalt, kas nad on tema jaoks olemas. Selles vanuses kujunevad ka usaldussuhted.
„Üks lastesõime kasvataja ütles, et mul on 22 last rühmas ja kui 10 karjub, siis 10 hakkab ka karjuma ja 2 ei karju, sest nad on puudega,” jutustab Niiberg. Tema kinnitusel näitavad uuringud seda, et kolmandik Tallinnas lapsepuhkusel olevatest emadest viivad oma lapse lastesõime. Niiberg tunneb enda sõnul ka head meelt, et suure osa puuduolevatest lasteaiakohtadest on tegelikult sõimekohad. „Jumal tänatud, et nad puudu on.”
Lasteaiaküpseks saab laps psühholoogi sõnutsi alles 2,5-3-aastaselt, siis kui jonniperiood on möödas. „See on see periood, kus inimene avastab iseenda,” räägib Niiberg ja lisab, et kui laps lasteaeda panna, peaksid ema-isa suutma lapse jonni ohjata.
Lasteaias käimise muudaks Niiberg kohustuslikuks. Peamine põhjus on tema sõnul väga lihtne – ühe lapse efekt. „Lapse kõige parem kaaslane on ikka omaealine.”
Vanemad ei pruugi alati lapse mängudest aru saada. Niiberg jutustab näitliku loo, kuidas isa ostab oma 4-aastasele pojale 12-aastastele mõeldud konstruktori, paneb kokku ja tõstab kapi otsa. Lapsele seda mängimiseks ei anta – lõhub ära.
Ühe lapse efekt tähendab seda, et lapsel ei ole kodus end kellegi teise kui täiskasvanuga võrrelda, mistõttu eduelamust jääb väheks ja mõtlemine muutub vanainimeselikuks. „Lapsel on vaja võrrelda, kuidas ta joonistab, loeb, hüppab, omaealistega,” rõhutab psühholoog taas.
„Näed, kits on ju!”
Teiseks lasteaeda pooldavaks argumendiks see, et lasteaias tegelevad lastega tõelised pedagoogid, kes valdavad laste eakohaseks arendamiseks metoodikat. Enamikel vanematel ei ole pedagoogilist haridust.
„Ma mäletan, kuidas minu vanaema, muidu väga tore inimene, õpetas mind lugema,” meenutab Niiberg.
Lugemist õpiti raamatust, mille kaane peal oli kitse pilt ning pildi alla kirjutatud KITS. Väike poiss loeb kokku ka-ii-te-s. KAITES! Ise väga uhke veel.
Vanaema vaatab poissi üle prillide, nagu ta oleks suure lollusega hakkama saanud.
„Mis sa ütlesid?” küsib vanaema poisilt.
„Kaites.”
„Kus ta siis kaites on? Näed, kits on ju!”
Niibergi sõnul ei taha ei emad, isad ega vanavanemad lastele loomulikult halba, kuid kui nad on lapsele midagi valesti õpetanud, siis on ümberõpetamine väga keeruline.
Kolmandaks toob psühholoog välja sotsialiseerumise olulisuse. „Jah, seal (lasteaias – toim) ta kuuleb ka roppe sõnu, aga midagi teha ei saa, me ei saa last kasvatada roosamannas.” Lasteaias õpib laps end omavanuste hulgas kehtestama ning saab aru, et inimesi on igasuguseid – eri soost, rassist, usulise tõekspidamisega, erivajadustega jne.
Neljandana rõhutab Niiberg laste võimete avastamist. „Kui võimeid õigel ajal ei avastata, siis nad tohletavad ära. Mõtle kui kurb, kui see võime, mis on olemas, jääb avastamata ja me paneme rõhku sellele, mida ei ole.”
Laste võimete äratundmine nõuab eelkõige lasteaiaõpetaja väga head erialast haridust. Niiberg möönab, et alles hiljaaegu on hakatud ka lasteaednikke ja algklasside õpetajaid väärtustama. Muidugi on peale hea õpetaja oluline rühma suurus, mis Niibergi hinnangul ei tohiks olla üle 10 lapse, sest siis on märgatud iga laps.
Oluline sõnavara
Psühholoog nendib, et suured lasteaiarühmad võivad olla ka põhjuseks, miks mõned vanemad otsustavad lapsele koduõpetaja võtta. Siiski jääb lapsel sel juhul vajaka suhtlusest omaealistega.
Viienda olulise momendina märgib Niiberg ära mitmekesisema sõnavara, mille laps lasteaias omandab. Kui laps on kodus, siis eriti poiste puhul jääb tema sõnavara kasinaks. „Tüdruk veel mängib sotsiaalseid mänge, näiteks nukuga kõva häälega, aga poiss teeb autoga vurr-vurr ja ongi kõik.” Niibergi sõnul on uuringutega kindlaks tehtud, et poiste areng on tüdrukute omast keskmiselt 1 aasta ja 8 kuud maas.
Lasteaias peab kogu tegevus käima läbi mängu. „Minu arust lasteaia ülesanne ei oleks niivõrd lugema ja kirjutama õpetamine, vaid just mängimine ja käelise tegevuse harjutamine.” Mäng ongi lasteaialapse õppimine. „Isegi kõrgkoolis ma mängin tudengitega, kõigile meeldib mängida.”
Kuidas oleks õige last lasteaias käimisega harjutada, ei taha Niiberg üheselt soovitada. Siin ei ole rusikareeglit, sest iga laps on isemoodi – üks ei jõua lasteaeda minekut ära oodata, teisega tuleb pikalt harjutada.
Vähemtähtis ei ole ka lapsevanema- ja lasteaiavaheline koostöö ning ema-isa võiksid huvi tunda, mida laps lasteaias teeb. Niibergi sõnul on oluline, et emad-isad selleks mõneks korraks aastas, kui lapsel on lasteaias esinemine, kohale tuleks. „Olen näinud, kui laps pilguga oma ema ja isa otsib ja kuidas see väike nägu vajub siis ära, kui selgub, et ei tulnudki.”
Psühholoog Toivo Niiberg.
Lapsevanem