Perekond kui kasvukeskkond toimib suhete kaudu. Peresüsteemi sisene tasakaal tuleneb vastastikustest suhetest. Ühelt poolt avaldavad lapsele mõju tema enda suhted teiste pereliikmetega, teiselt poolt mõjutavad teda ka teiste pereliikmete omavahelised suhted.
Perekondliku ühtekuuluvustunde saavutamiseks peavad lapsevanemad vaeva nägema. Selleks tuleb mõlemal vanemal lapsele aega pühendada ning rääkida üksteisele, mis on perekonna jaoks tähtis. Paljud perekonna vahetul eeskujul ning mõjul kujunenud hoiakud ja väärtused on väga püsivad. Perekonna mõjul kujuneb lapse üldine ellusuhtumine.
Kindlad ning õnnelikud perekonnad pakuvad oma liikmetele alati tuge ning lapsed, kes sellistes perekondades võrsuvad, on suure tõenäosusega edukad. Olulisim kvaliteedifaktor on kodus valitsev emotsionaalne kliima, mille kaudu laps saab võimaluse õppida, mängida, armastust pakkuda ja vastu võtta ning teisi põhivajadusi rahuldada.
Suhtlemise osatähtsus lapse üldises arengus
Pidev suhtlemine on lapse kõne arengu eelduseks. Kõne abil õpib laps suunama ja reguleerima teiste käitumist ja tegevust, looma suhteid ja neid hoidma. Paraku ei anta suhtlemisoskust sündides kaasa, vaid seda tuleb õppida. Lapse arengukeskkondadeks on üldjuhul perekond, kaaslaste rühm, elukeskkond, sh ka lasteaed ja massikommunikatsioon. Viimase võimsaimateks vahenditeks on televisioon ja internet.
Et laps tunneks end täisväärtusliku perekonnaliikmena, on vajalik vanematepoolne aktiivsus. Laps tunneb, et ta on seda väärt, et temaga koos asju teha ja tema tohib ka kaasa lüüa. Lapse enesekindlus tõuseb, kui ta tunneb, et teda märgatakse ja ta teab, et ta on oluline. Vanema vähesel suhtlemisel lapsega jääb lapsel arengus puudu ka analüüsi- ja mõtlemisoskusest, mis avaldub oma seisukohtade puudumisel igal elualal või arusaamade pealiskaudsuses ja vääriti mõistmises.
Lugude jutustamine ja muinasjuttude ettelugemine aitavad lapsel oma ideid vormida, erinevaid mõtteid mõelda ja avastada ning õppida mõistma ka teiste inimeste vaatenurki. Raamatuid, mis lapsele meeldivad, võib talle palju kordi ette lugeda, need ergutavad last kõnelema hakkama ja annavad lapsele häid näiteid õigesti formuleeritud lausetest.
E. Eriksoni järgi on emotsionaalse suhtlemise aluseks lapse usalduslik side emaga, mille tulemusel kujuneb välja baasusaldus maailma vastu: kui last armastatakse, võtab ta maailma kui oma kodu, näeb maailma sõbralikuna ja ennast selles lugupidamist väärivana. Määrava tähtsusega on hellus, armastus, tunnete vastastikune mõistmine, kontakt „silmast-silma” armastuse väljendamisel, hoolivus, südamesoojus, kehaline kontakt, ühise aja ja ruumi jagamine.
Lapsed kuuluvad ühiskonna kõige vähem kogenud liikmete hulka. Esimestel eluaastatel saadud kogemused määravad paljuski ära lapse intellekti taseme, lapse usalduse vanemate ja teiste inimeste vastu, tema sotsiaalse ja isiksusliku arengu, julguse või arglikkuse jne.
Kognitiivse arengu puhul on tähtis see, kuidas lapsevanem räägib oma lastega, asjad, mille üle ta nendega arutleb, sotsiaalses kontekstis saadud kogemused, mis ta neile annab ja emotsionaalne kontekst, milles need kogemused aset leiavad. Kognitiivne areng määrab lapse teadmised, st. suhtlemise sisulise poole (millest lapsega rääkida).
Lapse ja tema vanemate suhtlemise stiilid ja vormid
Suhtlemisel kasutatakse nii kõnelisi/verbaalseid kui ka mittekõnelisi/teisi suhtlusvahendeid (miimika, žestid, vaikus, pilkkontakt). Mitteverbaalsed vahendid domineerivad kahel esimesel eluaastal. Peamine verbaalse suhtlemise vorm on dialoog. Lapsevanema suhtlemisstiil väljendub tihti ka tema kasvatusstiilis.
Mäng on universaalne kasvatusvahend. Laps kajastab neid rolle, toiminguid ja suhteid, mida ta vahetult näeb ja kogeb. Tuleb teadvustada, et lapsed ei hakka iseseisvalt mängima, vaid vajavad selleks sihipärast õpetamist. Tähtis on, et täiskasvanu aitaks lapsel rolli võtta, selles püsida ning rollikõnet kasutada. Oluline on seejuures lapse toimingute verbaliseerimine (kommenteerimine) täiskasvanu poolt, mis kinnistab ja üldistab tehtu.
Perekond jätab lapse arengusse kõige mitmekesisematest tavadest oma jälje: peres laulmine, jutustamine ja lugemine, peremängud, kokkutulekud, õhtune suhtlemine, kehalised kontaktid, pere tähtpäevade ja üldpühade tähistamine-pühitsemine (pere tähtpäevad, üldpühad), pere žargoon (hüüdnimed, meelitussõnad), dialoogi vorm jne. Pere kohandab lapse jaoks talle tuntud ja pereliikmetele tähenduslikud kultuuriväärtused ning annab talle neid edasi.
Koolieelses eas on laps ülimalt tundlik sõna hea kõla, rütmi ja riimi suhtes. Hällilaulud suigutavad unele, hea sõnaga saab valu vaigistada, erksa meeleolu loovad hüpitusmängud, tore on imiteerida loodus- ja tööhääli, rohkesti on sõnamänge, mõistatusi – kõik need rahvaluule väärtused tuleks rohkem laste ellu tuua. Läbi suhtlemise kujunevad peres omad traditsioonid, mis saavad selle perekultuuri aluseks, mis omakorda on seotud rahvuskultuuriga.
Allikas: http://www.teatoimeta.ee/ Autor: Maia Golovin,
Koolieelik