„Jakob, uneaeg on käes!“ „EI!“ vastab kahe-aastane Jakob mängutoas ringi joostes. Ema jookseb lapse järel ja anub, “Uneaeg on käes, kullakene. Tule nüüd!”
“Ei, emme, ei!” kriiskab Jakob kui ema ta sülle haarab.
Poiss tõmbab keha vibusse ning hakkab jalgadega siplema, eesmärgiks end tugevast haardest vabastada. Vabaduse eest võideldes lööb poiss kogemata oma ema.
“Lõpeta! Sa lähed magama ja KOHE!” teatab ema, laskmata end lapse vastupanust häirida. Kui mõnevõrra läbikolgitud ja viimase piirini viidud ema last riietama asub, hakkab Jakob valjul häälel nutma. Taoline emotsionaalne ja füüsiline võimuvõitlus jätkub kogu Jakobi vanniskäigu, pidžaama selgapaneku ja hammaste pesemise jooksul ning lõpeb ootamatult õhtumusiga.
Väsinud ja tülpinud, siirdub ema trepist alla, lootuses natukene üksi olla kui ta kuuleb: “Emmeee, tahan juua! Tahan pissile!” Tundes väikesi süümepiinu, kuid ka kerget viha, ruttab ema kiirelt soovitud joogipudeliga ja teeb lapsega kiire käigu vannituppa. Ta paneb poisi voodisse ja ütleb rahulikult “Nüüd ei ühtegi sõna enam. Head ööd!”. Jakob tõmbab end teki all kerra ja nutab patja, ema vaatab telerit ning teda vaevavad süümepiinad ning väsimus.
Vaadakem juhtunut nüüd läbi lapse – antud juhul Jakobi – silmade. Meie kui vanemad olema harjunud vaatama asju läbi “täiskasvanu silmade” ning kaotame võime mõista lapse seisukohta.
Kujuta ette, et loed parasjagu tõeliselt head raamatut kui su kaasa ütleb, “Nüüd on uneaeg.” Hoolimata vastusest “Ei, ma pole veel lõpetanud”, aidatakse sind vastu tahtmist trepist üles, võetakse riidest lahti ja sunnitakse vannituppa pesema. Mõtle, mida võiksid tunda. Kas tunned, et sind ei austata, et su õigusi rikutakse, oled sa vihane, alahinnatud või kontrollile allutatud? Võibolla mõtled “Jah, aga kaheaastane ei tunne niimoodi – olukord ei ole samasugune, tema pole täiskasvanud, ja pealegi, mina olen lapsevanem.”
Tõsi, laps ei ole veel täiskasvanu. Kuid ta ON siiski inimene, tal on tunded ning ta on läbimas olulist kasvuetappi, mil ta püüdleb iseseisvuse poole ning püüab katsetada, mis tunne on oma soove väljendada ja teised neid austama panna. See on tema esimene samm isiksuseks kasvamisel – ta eraldub vanematest ning avastab oma võimed.
Tihtilugu pole probleem üldse magamaminekus, ta võibki olla väsinud ja valmis minema. Kuid käsk seda kindlal ajal teha tekitab tunde, et teda kontrollitakse. Kas pole tõsi, et kui saame käsu midagi teha, käitume me täiskasvanutena tegelikult samamoodi? Probleem tuleb sellest, et tahame end kontrollida. Antud situatsioonis tundis Jakob, et teda ei mõisteta ning see suurendas vastuhakku. Ning mida enam ema Jakobi üle domineerib, seda enam tunneb poiss, et teda ei armastata ja et ta tõugatakse eemale. Ema tunneb end enam-vähem samamoodi.
Magamaminek võib nii lapse kui vanema jaoks olla eriline aeg, sest meile on omane vajadus enne magamaminekut tunnetada lähedust. Tihti aga juhtub, et vanemad on end päeva jooksul viimseni ära väsitanud ja nad ei jõua ära oodata, millal laps voodisse saab, et siis natukene endale aega leida. See võib tekitada lapses tunde justkui vanemad tahaksid temast lahti saada. Meie uneaja võimuvõitluses väljendab Jakob oma vajadust läheduse järele joogi ja pissile tahtmise vajadusega, mis aga põhjustab tema ja ema vahel veelgi suuremat pinget ning kokkuvõttes tunnevad mõlemad end tõrjutuna ning solvatuna.
Niisiis mõtle: Mida Jakob meie loos tahtis? Veelgi enam, mida sinu laps tahab?
- Teadvustada oma iseseisvust või end kui indiviidi
- Tunda lähedust ja sidet oma vanemaga
- Tunda, et ta kontrollib kõike endaga seonduvat
- Tunda, et teda kuulatakse ja austatakse
Kuidas saad sina kui lapsevanem tagada oma lapsele need vajadused ning ta sellest hoolimata õigel ajal magama panna?
1. Austa iseenda vajadusi. Et sa ei tunneks end lapse uneajaks kurnatuna ja ärritatuna, püüa enda jaoks päeva jooksul aega leida. Säti oma lapse magamamineku kellaaeg sellisele ajale, mis võimaldab pärast seda sulle üksioleku ja/või partneriga kahekesi oleku aega.
2. Kui võimalik, korralda nii, et magamamineku rituaalis osaleksid mõlemad vanemad, sest see muudab lapse magamapaneku pigem lõbusaks kui koormavaks. Vältimaks stressi ja puiklemist, alusta magamamineku rituaaliga 45 minutit kuni tund enne lapse õiget uneaega. See peaks olema rahunemise aeg, mil tuleks vältida last ergutavaid tegevusi (ringijooksmine, kõditamine jms).
3. Austa tema ajataju ning teata talle, et 15 minuti pärast on uneaeg. See annab talle võimaluse oma pooleliolevad tegevused enne õiget uneaega ära lõpetada.
4. Käskimise asemel paku talle valikuvõimalust. See tekitab temas tunde, et ta kontrollib toimuvat. Näiteks: “Kas tahad, et mina aitaks sind või tahad hoopis issit?” või “Kas tahad täna sinist või punast pidžaamat?” või “Kas tahad kaissu oma gorillat või kutsat?”
5. Loo magamaminemise rituaal oma lapse nõu ja abiga. Näiteks loe talle muinasjuttu, kallistage, anna talle musitamiseks kolm mänguasja ning lahku toast mõnd laulu ümisedes. Eriti oluline on rutiin ühe kuni kaheaastaste jaoks. Rutiin – tegevuste kindel järjekord või sama laul – on oluline turvatunde loomiseks.
6. Saavuta lähedus. Näiteks:
- Räägi temaga juba olnud asjadest, näiteks küsi, kas ta mäletab, kuidas koos matkamas käisite ja rebane teie toidu ära sõi või kas ta mäletab, kuidas talle väikse beebina meeldis, kui tema kõhtu silitati.
- Kuula oma lapse päevamuljeid.
- Tooge kumbki välja kolm asja, mis teile üksteise juures meeldib. Alusta alati ühtmoodi ning lõpeta mõne konkreetse asjaga. Näiteks, “Mulle meeldis see, kuidas sa täna aitasid mul oma raamatud ära panna”, või “Mulle meeldis see, kuidas sinu laulmine mu tuju heaks teeb”.
7. Et oma lapse kohta rohkem õppida, küsi talt küsimusi:
“Mis oli kõige parem asi, mis sinuga täna juhtus?”
“Mis oli kõige halvem asi, mis sinuga täna juhtus?”
“Mis oli kõige tobedam asi, mis sinuga täna juhtus?”
8. Mõned lapsed muutuvad jutukamaks, kui tuli ära kustutada. Püüa välja uurida, mis aitab sinu lapsel kõige paremini ja avatult suhelda.
9. Kui magamaminemise rituaal on lõpetatud, lahku lapse toast. Selgita lapsele kohe alguses, et uneaeg on püha ja pärast head ööd soovimist sa temaga enam ei räägi. Mitte-rääkimine on väga oluline, sest laps pöörab rohkem tähelepanu sinu tegudele kui sõnadele. Kui jätkad temaga vestlust, alustab ta järgmine kord magamamineku pärast palju tõenäolisemalt verbaalset sõnasõda. Kui avastad end ütlemast “Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesid? Käskisin sul voodisse jääda ja ma ütlesin, et rohkem ma ei räägi!”, lõpeta rääkimine ja vii laps kenasti voodisse tagasi. Kuna lapsed kipuvad vanemaid algul proovile panema, võib juhtuda, et pead teda mitu korda tagasi voodisse viima. Kuid mida aeg edasi, seda meeldivamaks muutub magamaminek nii sulle kui lapsele.
Allikas: familyinsight.com
1 Comment
Pingback: Kolmanda eluaasta kriis. “Mina” läbimurre | Perekool