Kes ma olen?
Endast on tõepoolest raskem kirjutada kui teistest.
Olen päritolult ranna- ja maatüdruk. Esimesed mälestused on seotud merega: vanaema ja tema kitsega mere ääres, rannas ujumas ja paadisillalt vette hüppamas, isaga merel võrke nõudmas, angerjate hirmus jalgupidi paadipingil kiljumas, hauge-ahvenaid rookimas. Meeldejääv oli. Praegu ei kujuta ma endale üldse ette, kuidas suutsin ometi elada sisemaal pikki aastaid, tundmata sõõrmeis meretuulte lõhna.
Pikka aega rabelesin eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Küllap olen õpilastele meelde jäänud nii hea kui ka halva õpetajana, sest igaühe elus on paratamatult nii paremaid kui ka viletsamaid aegu. Püüdlesin siiski selle poole, et anda endast maksimum. Mäletan oma õpetajakarjäärist nii nutetud silmi, magamata öid kui ka tegemata jäänud töid. Vastukaaluks meenutan rõõmu õnnestunud tundidest ja õpilastega koos viibitud ajast ning kontaktidest oma endiste õpilastega. Vanusega tuli juurde tolerantsust õpilaste suhtes, aga süvenes ka leppimatus süsteemiga, mis on jäik ega võimalda areneda isiksusel tervikuna, vaid drillib ainult saavutuste tarvis. Elu ei koosne ju tegelikult kontrolltöödest, eksamitest ega PISA-testidest. Elu on suhtlemine iseenda ja teistega, eneseleidmine ja armastuse jagamine. Elu ei ole üksnes diplom seina peal, elu on midagi muud ning diplom üksi võib jätta tänapäeval inimese hätta.
Olen ka lapsevanem. Minu tütred on täisealised ning astuvad oma teed, nii hästi-halvasti, kui nad seda suudavad ja oskavad. Püüdsin olla hea ema. Kui tihti see õnnestus, ma ei tea. Armastan neid sellisena, nagu nad on, olen tänaseks mõistnud, et nemadki lepivad minu puudustega ja toetavad mind minu tegudes. Tagantjärele tarkus on selline, et lapsevanemaoskused ja -tarkused võiksid ju olla kaasa sündinud, aga paraku ei ole see nii. Olen teinud ka lapsevanemana vigu küll ja rohkemgi veel. Seetõttu on Nupsu mulle ääretult südamelähedane oma püüdega lapsevanemaid aidata ja toetada heaks emaks-isaks olemise või selleks saamise vaevarikkal teel.
Nupsu on minu jaoks nagu vastsündinu, ehkki ta tegelikult on toiminud mitmel erineval kujul juba palju aastaid. Uurin teda praegu pärani silmi, püüan teda tundma õppida iga päevaga aina rohkem ja tahan aidata tal areneda. Nupsu ise aga aitab mul realiseerida oma õpetamisvajadust, mis ei ole kuskile kadunud koolist lahkumisega, samuti võimaldab lugeda, uurida, kirjutada, suhelda. Saan Nupsult kõike, millest tööalaselt üldse unistada võib, ning luban, et annan Nupsule oma käe ja südame. Nupsu on vajalik, Nupsu astub edasi väikeste sammudega, jättes Eestimaale endast maha suured jäljed.
